Jäätmekütuse kasutamine energiatootmiseks oleks hakkpuidust soodsam

Adven Eesti juht Juhan Aguraiuja kinnitab, et kuigi maagaasi hind viimastel nädalatel langeb, ei tähenda see veel kriisi lõppu – niikuinii vajavad tööstusettevõtted gaasi asemel uusi, ennekõike taastuvaid kütuseid, et oma tootmist kestvalt energiaga varustada.

Juhan Aguraiuja leiab, et energiakriis ei ole kaugeltki möödas. Tema hinnangul kipub Eesti ettevõtete seas tööstusenergia tootmisel ikka domineerima pigem gaasi kui energiaallika usk, selle asemel, et olla valmis üle minema taastuvatele energiaallikatele.

Suur küsimärk seisneb Aguraiuja arvates selles, kuidas läheme vastu järgmisele kütteperioodile, kui gaasihoidlad on tühjenenud ning vajalike terminalide osas valitseb ebakindlus.

„Adven tegutseb nii Baltikumis kui Põhjamaades ja nii näeme erinevusi ühiskonna ja (tööstus)ettevõtete energiakasutuse mentaliteedis,” nendib Aguraiuja. „Näiteks sõltub Soome maagaasist vähe ning soojuslahendustes kasutatakse pigem puitu ja puidujäätmeid – tööstused ja ühiskond on palju enam valmis biokütuste kasutamiseks. Samas on Eestis valmisolek taastuvaid kütuseid kasutada väiksem, meil leitakse pigem argumente, miks oleks selle asemel mõistlik kasutada fossiilseid kütuseid, sh gaasi.”

Ta leiab, et meil valitseb arvamus, justkui tootmisprotsessid on sedavõrd spetsiifilised ja neis ei saagi midagi muud kasutada – ehkki tegelikkuses võimalusi on ja vajadusel saaks tootmisprotsesse ka mõnevõrra modifitseerida.

„Liiga palju on ei saa-mõtlemist, samas kui Soomes pigem domineerib mõttelaad, kuidas saaks,” ütleb Aguraiuja. „Väidan, et pikas perspektiivis ei ole meil taastuvatele energiaallikatele alternatiivi ning praegu leviv justkui kergendatud hingamine gaasituru trendide osas ei ole suund, millele tööstusettevõtetel tasuks oma energialahendusi rajada.”

Jäätmekütus võiks asendada maagaasi

Juhan Aguraiuja pakub maagaasile realistliku alternatiivina välja jäätmekütuse (RDF – Refuse Derived Fuel). See on kütus, mis saadakse jäätmetest, mida muudviisi ringlusse võtta ei saa. Jäätmed kõigepealt sorteeritakse, seejärel purustatakse, kuivatatakse ja näiteks pressitakse graanuliteks, mis sobivad tahkekütuse kateldesse. Küll mitte neisse, mida kasutatakse maagaasi, hakkpuidu või puidugraanulite põletamiseks, sest jäätmekütus vajab n-ö kangemaid heitgaaside puhastustusseadmeid, ent kui senise gaasijaama ümberehitus niikuinii ette võetakse, ongi üks võimalustest keskenduda investeeringut tehes RDF-i põletamise võimekusega põletusseadme hankimisele.

„Peaksime Eestis muutma oma suhtumist jäätmete põletamisse energia saamiseks – meil on see teatud mõttes tabuteema, samal ajal kui näiteks Rootsis saavad nii ettevõtted, tööstused kui ka kodumajapidamised mõistliku hinna ja vähese keskkonnamõjuga elektrit ja sooja just jäätmepõletusjaamadest,” räägib Aguraiuja. „Selle eeldus on muidugi heal tasemel jäätmete sorteerimine – siis saab olla kindel, et põletusse läheb vaid see osa jäätmetest, mida teisiti kasutada ei õnnestu.”

Ka jäätmekütuse import on suund, mida võiks Eestis rohkem arendada, leiab ta, märkides, et jäätmed on maailmas niikuinii olemas ja midagi mõistlikku nendega ei tehta.

„Miks siis mitte teha neist efektiivselt energiat?” püstitab ta küsimuse. „Võrreldes prügi põletava Iru jaama soojusenergia hinda hakkepuitu kütusena kasutava soojusjaama hinnaga, on prügil põhinev soojusenergia vähemalt kaks korda soodsam.”

Tööstus vajab stabiilset energiaallikat

Siiani oma energiatarbes fossiilseid kütuseid kasutaval tööstusel tasub ette võtta energiamajanduse auditeerimine. Juhan Aguraiuja soovitab tööstusettevõtetel luua endale võimekus kasutada erinevaid energiaallikaid, vajadusel ka tootmist modifitseerida, sest kui vaadata kõiki protsesse tervikuna, tulevad välja uued lahendused, mida alguses kohe ei nähta. Alustada tuleks analüüsi mõistagi sellest, kuidas tööstus saaks omaenda protsessides tekkivaid jääke võimalikult palju ära kasutada.

„Tööstused, mis praegu energialahendusi ehitavad, soovivad suuremat paindlikkust, kuna ei ole kindel, mis toimub kütuste turul järgmise kümne aasta jooksul. Seda nii hinna kui ka varustuskindluse vaates,” kirjeldab Aguraiuja. „Ehitame praegu näiteks ühele tööstusele energialahendust, kus loome võimekuse nii hakkepuidu, maagaasi, kütteõli kui ka LPG (vedelgaas – toim) kasutamiseks. Kriiside üleelamiseks jätkame ka põlevkiviõli baasil küttelahenduste ehitamist – nii kaugküttes kui ka ettevõtetele pakutavates autonoomsetes lahendustes. Aga teadvustame, et fossiilsed kütused on siiski väga ajutine abinõu, mis pole jätkusuutlik.”

Võimalike kütuste loetellu võiks lisada ka RDF-i, kui analüüsi käigus ilmneb, et selle kasutamine võiks ettevõtte energiakulusid vähendada, neid optimeerida või tasakaalustada.

Arvestades, et ühe tööstusettevõtte energiasüsteemi ümberehitamine võtab auditi tegemisest katlamaja käikuandmiseni paar-kolm aastat, tulnuks sellega muidugi juba varem alustada. Kõlab takkajärgi tarkusena, aga Juhan Aguraiuja kogemus ütleb, et need tööstused, kes seda enne suurte kriiside puhkemist jõudsid teha, ei kuulu praegu kõrgetest gaasihindadest tingitud toimetulekuraskuste üle kurtjate sekka.

Aitab jäätmetest vabaneda

Jäätmekütuse häid külgi iseloomustades toob Aguraiuja välja, et see koosneb üldisest jäätmekogumist välja sorditud kraamist, millele muul moel mõistlikku rakendust pole, seda on suhteliselt lihtne transportida (granuleeritud RDF on väljanägemiselt ja mahult võrreldav puidugraanulitega, erinev on erikaal ja konsistents), mis teeb võimalikuks ka selle impordi ning RDF-i võib segada ka teiste kütustega. Kõrge kalorsusega jäätmekütuse põletamisel saadav energiakogus on ka üksjagu suurem tavalisest jäätmete masspõletamisest, kuna RDF ei sisalda kuigivõrd mineraalset ollust ja kui võtta võrdluseks kuupmeeter, siis spetsiaalne jäätmekütus on tihedam kui lihtsalt kokkupakitud suvaline prügi.

„RDF on standardiseeritud kütus, mida on lihtne käidelda ja mida maailmas ka palju riikidevaheliselt liigutatakse,” selgitab Aguraiuja. „Tõsi, jäätmekütuse tootmine ise vajab ka teatud koguse energiat, aga hilisem kasutegur põletamisel kaalub selle ikkagi üles. Pealegi saab RDF-i tootmiseks kasutada ju taastuvenergiat.”

RDF-i kasuks võiks rääkida eelpool mainitud hinnavahe – jäätmekütuse kasutamine soojus- ja elektrienergia tootmiseks tuleb odavam hakkpuidu kasutamisest.

„RDF võiks praegu olla kõige odavam saadaolev kütus, mida koostootmisjaamades kasutada. Ja samas aitab vabaneda ka jäätmetest, millega niikuinii midagi peale ladestamise teha ei osata. Üks mure, mida maailmas praegu kindlasti ei ole, on see, et prügi liialt vähe oleks,” ütleb Aguraiuja. „Käärid hakkpuidu ja jäätmete põletamisest saadava energia hinnas lähevad järjest suuremaks sedamööda, kuidas küttepuidu hind turul tõuseb. Nii uskumatu, kui see ka tundub, aga Eestis on veel ettevõtteid, mis põletavad energia saamiseks kivisütt.”

RDF on turul täieõiguslik kütus

Eestis tekkivast jäätmemahust ilmselt teab mis arvestatava koguse jäätmekütuse tootmiseks ei piisaks, aga kuna kütuseid niikuinii imporditakse, siis saab ka seda korraldada, sest RDF on turukaup, millega saab globaalselt kaubelda.

Ka Eestis on erinevatel aegadel püütud jäätmekütust toota. Tehnoloogiliselt nimetatakse seda jäätmete mehhaanilis-bioloogiliseks töötlemiseks (MBT). Sajandi alguses tegi sellega katset Ragn-Sells, eelmisel kümnendil proovis toonane jäätmefirma Veolia, viimati andis RDF-i tootmisest teada Kuusakoski.

Varem kasutati RDF-i Kunda tsemenditehases, aga pärast klinkri põletamise lõpetamist kadus selleks vajadus. Samas – potentsiaalselt sobiks jäätmekütus kasutamiseks näiteks lubjatööstuses, nn tuhaplokkide valmistamisel jt tootmisvaldkondades.

Eelduslikult annaks sortimistehasesse tulevast segajäätmete mahust toota kuni 48% ulatuses jäätmekütust, ca 30% võiks saata kompostimisele ja umbes 20% läheks ladestamisele.