Tulevikku suunatud poliitilised otsused vajavad põhjalikke ja pikaajalisi arenguid analüüsivaid tasakaalustatud seisukohti. Siis saab neid otsuseid langetada parimaid teadmisi ja praktikaid aluseks võttes. Nii ka energeetikas, kus alles äsja saime maitsta uisapäisa tehtud otsuste vilju.
Just ühiskonna ja majanduse pikaajalisi arenguid analüüsivate uurimisprojektide teostamiseks on ellu kutsutud Riigikogu juures tegutsev Arenguseire Keskus – ekspertidest koosnev sõltumatu mõttekoda, mille eesmärk on tulevikku vaatavale poliitikakujundusele kaasaaitamine.
Samas on Arenguseire Keskuse ja selle nelja palgalise analüütiku ressurss mõistagi piiratud ega võimalda igal elualal vajalikke operatiivseid uurimistöid läbi viia.
Nagu viimaste kuude poliitmaastikult tulevad uudised näitavad, paistab just energeetikavallas tehtud otsuste tagant rutakus ning liialt vähene andmete ja analüüside kasutamine. Samas ei saa me kunagi teada, kui palju võivad tulevikus maksma minna täna kiirustades tehtud otsused, mis aja edenedes ulatuslikke korrektiive vajavad.
Energiaportfell tasub koostada läbimõeldult
Arenguseire Keskuse ekspert PhD Märt Masso on seda meelt, et elektrienergia tootmist planeerides on puudu võrdlev analüüs sellega ühiskonnale kaasnevatest tuludest ja kuludest, eriti, mis puudutab tootmise kogukulu ühe toodetud energiaühiku kohta, võttes arvesse kogu tootmise elutsükli jooksul tekkivaid kulusid (LCOE).
Nii tekitatakse Masso sõnul teinekord mulje, et mõni tootmisviis võib olla soodsam, kui ta tegelikult on. Välismõjusid, mida erinevate tootmisviiside puhul hinnata, on palju ja senistes uuringutes neid kõiki, olgu selleks keskkonnajälg, tervisemõjud, majanduslik kasu või energiajulgeolek, arvestatud ei ole.
Seega ei ole otsustajate käsutuses terviklikku, analüüsidele tuginevat pilti, milline energiaportfell on Eestile oma kulude ja tuludega kõige optimaalsem.
Märt Masso märgib, et kindlasti ei maksa karta juba tehtud otsuste tagasipööramist või muutmist, näiteks mingite selgunud asjaolude valguses, sest see võib tulevikus ikkagi ka kokkuhoidu tähendada. Ja tal on hea meel, et nende uuringute tulemused, mida Arenguseire Keskus on läbi viinud, on otsustajate seas ikkagi ka arvestamist leidnud.
Näitena toob ta eelmisel aastal koos Eesti Pangaga tehtud uuringu, milles jõuti järeldusele, et tuule- ja päikeseenergia tootmine on üldiselt küll odavam kui põlevkivi- või tuumaenergeetika, ent ületootmise riski tõttu muutub ka tuule- ja päikeseenergia turule lisandumine mingist piirist alates mitte kõige optimaalsemaks energiatootmise viisiks.
Ehk et tulude pool – kuna hind langeb ülimadalale või negatiivseks – ei suuda tootmiskulusid katta. Toonases uuringus leiti, et taastuvenergia keskmine omahind hakkab tõusma, kui toodetud taastuvenergia maht ületab meie piirkonnas (Balti riikides) osakaaluna 60–80% tarbimise mahust.
„Selle analüüsi tõdemus seisneb selles, et peaksime oma energiaportfelli kujundamisel tegema rohkem koostööd teiste riikidega ja mitte tooma igaüks eraldi turule n-ö koordineerimatut uut tootmisvõimsust,” räägib Masso. „Kõikide energialiikide osas tuleks saavutada optimaalne tase, et võidaksid kõikide riikide elektritarbijad.”
Arendajate toetamisel on vaja näha suurt pilti
Tema hinnangul on edaspidi vajalik teha selliseid analüüse, kus jälgitakse kõiki tootmise ja tarbimise näitajaid ning nende koosmõju, sest teadupärast ei käitu need näitajad alati põhimõttel – mida rohkem, seda parem. Võib juhtuda hoopis nõnda, et mingi energialiigi suur ülekaal võib tähendada pidurit ühiskondliku heaolu kasvule.
Uurida tuleks Masso sõnul ka seda, miks ikkagi turutingimused alati ei toimi ning kuivõrd põhjendatud on taastuvenergiatootjatele toetuste maksmine ning kui suur peaks olema mõistlik toetuste suurus.
„Toetuste maksmise või riigi garantiide andmisega võetakse ühiskonnale ja maksumaksjale kohustus maandada eraettevõtja riske,” arutleb Märt Masso. „Selliseid kohustusi võttes oleks hea teada, kuivõrd tõenäoline on, kas need riskid realiseeruvad või mitte ja millistel tingimustel need võivad realiseeruda.”
Kohalikele kogukondadele, ka neile, kus praegu võib-olla emotsioonidest kantuna tulihingeliselt tuule- või päikeseparkide vastu võideldakse, soovitab Masso arendajatega läbi rääkides süveneda kavandatavate tootmisvõimuste väljaarendamise kuludele – miks need ühtedel arendajatel on 1 MW installeeritud tootmisvõimsuse saavutamiseks madalamad, teistel aga palju kõrgemad.
Nende kulukomponentide hulka kuulub näiteks salvestuspargi rajamine, mis muudab alginvesteeringu küll kallimaks, aga võimaldab hiljem ettevõttel turu nõudlust arvestades paindlikumalt elektrit müüa ja rohkem teenida.
Oluline kulukomponent on ka elektrivõrguga liitmine jmt. Nendest arvestuslikest kuludest sõltub nii toetuse määr kui hiljem kohalikele makstav toetus ja lõppeks ka ettevõtte kasumimarginaal. „Nendest arvestustest hakkab kohalike jaoks välja kooruma kasu, mida kogukond taastuvenergia projektist võiks saada,” märgib Masso. „Kas siis madalama elektri hinna või häiringute kompensatsiooni näol.
Kui kohalik omavalitsus või kogukond ise ei suuda nendest rehkendustest läbi närida, siis tasub palgata selleks konsultant. Neid on Eestis olemas ja neid kaasates võib saada enda jaoks märksa parema tulemuse.”
Iga projekti tuleb kohapeal detailideni lahata
Märt Masso leiab, et praeguse valdava keskendumise asemel mingile müstilisele tuuleparkide negatiivsele tervisemõjule (arvestatavad uuringud näitavad siiski, et tuulepargi tervisemõjud on kümneid kordi väiksemad, kui fossiilkütuste põletamise tervisemõjud) asemel võiksid KOV-id ja kogukonnad rohkem süveneda sellesse, kuidas taastuvenergia arendustest ise rohkem võita saaks.
Näiteks kohalikust elektritootmisest kasu saades nii, et poleks vaja maksta üldiselt kehtivaid kõrgeid võrgutasusid või teha kulutusi oma päikesepaneelide paigaldamisele, mis tüüpiliselt on kulukamad kui ühistootmine.
Praegu ei saa inimesed veel päris hästi aru, kuidas taastuvenergeetikasse või rohepöördesse laiemalt tehtavad investeeringud võiksid ühiskonnale kasulikuks osutuda või kuidas neid saaks oma rahakoti ja igapäevase heaolu parandamiseks tööle panna.
Samas on just Arenguseire Keskuse osalusel paar aastat tagasi tehtud uuringus välja arvutatud, et iga taastuvenergeetika tootmiseks panustatud euro võiks majandusele tagasi toota 1,2 eurot.
Näiteks tuulepargi rajamine võiks piirkonna inimestele lisatöökohti luua jne. Siinkohal on aga ühiskonna otsustada, kuidas seda tulu saavutada ning hiljem kasutama hakata.
„KOV-idel tuleb praegu õppida, kuidas menetleda energeetika arendusprojekte nii, et sellest kogukonnale kõige rohkem kasu sünniks,” ütleb ta. „See puudutab talumistasu suurust, võrgutasu, võimalikke kompensatsioone jmt.”
Riik toetab tuuleparke
Palju on kritiseeritud tuuleparkidele makstavaid riigipoolseid, maksumaksja rahast tulevaid toetusi, mis tähendavad nende projektide puhul ühiskonnale lisakulu.
See on küll otsene ja seetõttu paremini adutav, ent samas kaugeltki mitte ainus võimalik kuluartikkel. Näiteks kui eraettevõte rajas Aidu vanale karjäärialale tuulepargi, mis nagu selgus, hakkas häirima idapiiri valvavaid radareid, siis tuli ehitada täiendav radariseirejaam selle häiringu korvamiseks.
Seirejaam ehitati muidugi riigi raha eest, mis aga on taas kaudne kulu ühiskonnale selle nimel, et saaksime oma energiaportfelli 75 MW taastuvenergia tootmisvõimust.
Lisaks maksab riik Aidu tuulepargi arendajale järgmise 12 aasta jooksul 10 miljonit eurot toetust aastas. Ise investeeris Eleon Green pargi rajamisse 110 miljonit eurot. Siit võib igaüks rehkendustega edasi minna, aga tasub tähele panna, et kõigi projektide puhul tulevad mängu omad iseärasused, mistõttu ka kulud ja tulud on erinevad.
Tulevikuotsused tuleb teha põhjalikult kaalutledes
Märt Masso peab oluliseks, et avalikkusele väljakäidud numbrid, olgu siis elektrihinna prognoosides või mingites kulu-tuluarvestuses peaksid olema võimalikult läbipaistvad ja arusaadavad.
Näiteks võib tuua praegu väljakäidud prognoosid selle kohta, milline võiks olla elektri hind kümnekonna aasta pärast, samas on sellest täiesti välja jäetud võrgutasud ja nende tõenäoline tõus, samuti muud komponendid, mis tarbija elektriarvel olevas lõpphinnas paratamatult kajastuvad.
Selgitamata ja läbipaistmatute arvude kasutamine, numbritega manipuleerimine ei loo selgust, vaid vastupidi, külvab segadust ja vähendab usaldust, et otsused on tehtud targalt.
„Prognoose tehes võiks anda neile usaldushinnangu või usalduse piirid ja teha selgeks, millistest eeldustest arvutamisel lähtutakse,” märgib Masso. „Näiteks selgitada lahti, mis teeb meretuulepargi rajamise kallimaks maismaapargi rajamisest ja kuidas see mõjutab tarbija jaoks elektri hinda.”
Ta möönab, et määramatust, kasvõi tulevikutehnoloogiate osas, on praegu palju, mistõttu on äärmiselt libe tee keskenduda neist vaid ühele, lootuses, et selle areng peagi paisu tagant pääseb.
Praegu on n-ö laual näiteks moodulreaktoriga tuumajaam, uue põlvkonna salvestustehnoloogia, CO2 tõhusa kinnipüüdmise võimalused, süsinikupõhine vesinikutootmine ja energia salvestamiseks kasutamine jmt, ent ükski neist pole üleilmselt veel kuigi veenvat edulugu saavutanud.
Nii ongi vajalik kõiki erinevaid tehnoloogiaid targalt ja kaalutletult vaagida ning püüda hinnata, kui kindlalt ning kui kauges tulevikus need võiksid reaalselt kasutatavaks osutuda.
Igatahes kinnitab ta, et kuna tänased energiapoliitikat puudutavad otsused jäävad meie elu mõjutama aastateks, tuleb neid langetades teha tarku läbimõeldud valikuid ja mitte rapsida poliitilistes tõmbetuultes või kellegi ärihuvisid esikohale seades. Praegu tehtud vead lähevad tulevastele põlvedele väga kalliks maksma!
