Alo Ivask: Toetusi jagavast organisatsioonist kompetentsikeskuseks

Teil on pikk kogemus rahvusvahelises ettevõttes töötamisel, võimalus vaadata Eestit kõrvalpilguga. Miks EAS?

Kui räägime rahvusvahelisusest, on seda kindlasti ka EAS, võib-olla isegi enam kui mõni erasektori ettevõte. EAS asetub riigi ja ettevõtluse vahele ja on mõlema poolega otseselt seotud. Kui ettevõtet juhtides on selle juhil üks suhteliselt kindlalt piiritletud tegevusväli, siis EAS-i puhul on valdkondi ja erinevaid ampluaasid muidugi palju. See oli teistmoodi huvitav. Rahvusvahelises ettevõttes töötades (Alo Ivask on olnud seotud K-Rauta juhtimisega nii Lätis, Leedus, Norras kui Rootsis – toim) näed paratamatult teiste riikide majandusarengut, ärikultuuri, ettevõtete tegevust ja toimimist. Võrreldes seda Eestiga, jõuad paratamatult selleni, et meil on asju, mida peaksime palju rohkem esile tõstma ja neid asju, mis ei ole nii head, kuid me arvame, et need on head.

Mis asjad need on?

Vaieldamatult Eesti üks kõige suurem edukoht on e-riik, e-lahendused, seda eelkõige teenindussektoris. Need lahendused peaksid jõudma ka teistesse valdkondadesse, ka tööstusse. Teisalt on Eestil üldiselt puudu oskusest end kõrvalt vaadata ja oskusest teha koostööd. Me peaksime nii ettevõtete tasandil kui tervikuna Eestis tegelema sellega, kuhu me end maailmas positsioneerime.

On palju räägitud, et riigil (ja seega ka EAS-il) oleks vaja paremini suunad ja prioriteedid paika saada, et siis konkreetsete tegevustega edasi liikuda. Kuidas kommenteerite?

Ühtepidi vaadates oleks Eesti suurusel riigil mõistlik oma ressursse koondada. Päeva lõpuks me saame eksportida siis, kui meil on olemas tööjõud, tehnoloogilised lahendused, võimekus, maht midagi toota, ja mitte vähemolulisena – valdkonna ambitsioonikus eksportida. Teisest küljest on maailm nii kiires muutumises, et end väga konkreetselt mingite valdkondadega ära sidudes võib teha vale panuse ja kaotada oma potentsiaal kusagil, kus seda oleks olnud võimalik üles ehitada.

Seega on vaja selgeks mõelda valdkonnad, kus meil on väärtus-ahela mõttes kõik elemendid paigas, samal ajal olla avatud ja võrgustunud muu maailmaga. Suured rahvusvahelised ettevõtted ja kontsernid mõtlevad täna, mis on õige arengusuund, kuhu nad peaksid minema. Üks väga suure rahvusvahelise tööstuskontserni juht ütles hiljuti, et kui 10 aastat tagasi oleks neilt küsitud, kas nende ettevõte on elujõuline 10 aasta pärast ehk siis täna, siis oleksid nad vastanud „jah“. Kui te täna küsiksite sama küsimuse, siis oleks vastus „loodetavasti“. See annab aimu, kuidas maailm muutub, 10 aasta pärast edukas olemiseks tuleb oma ärimudel täna hoolega üle vaadata.

Eesti mõistes on see meie suur šanss, sest tegu on omamoodi momentumiga. Kui me suudaksime kokku panna tööstuse ja oma digitaalse paindliku mõtlemise ja lahendused, võiks siit välja kasvada väga palju huvitavaid koostöövorme ning me suudaksime end globaalsetesse väärtusahelatesse sisse töötada.

Kindel on see, et kui Eestil on mingi eelis välja käia, siis see on IKT-eelis, mis küll peaks olema sektoriülene. Tegelikult on võimalik väikeste sammude ja lahendustega juba väga palju ära teha. Digitaliseerimine ei pruugi alati olla tohutult kallis ja mahukas ning seda on võimalik samm-sammult teha. Suured kontsernid küsivad täna, et pakkuge meile lahendusi, kuidas saaksime reaalmajanduse liidestada teie IKT-teadmistega. Kui sedapidi mõelda, on seal vahel väga palju võimalusi. See on suund ja valik, mille pealt saame üles ehitada erinevaid tööstussektoreid.

Kuhu suunas EAS liigub?

Kui EAS-i varasema tegevuse mootoriks on olnud meetmed ja toetused, siis täna on selgeks saanud, et meede ilma kontekstita ei tööta ning selle mõju on juhuslik, kui sa ei oma ettevõttest tervikpilti. Täna soovime muutuda toetusi jagavast organisatsioonist kompetentsikeskuseks. See on sundinud meid oma meetmeid üle vaatama. Üle aasta on töös olnud arenguprogramm, kus me proovime koos ettevõttega ära hinnata, mis on konkreetse ettevõtte võimalus oma tootega soovitud turul läbi lüüa. See on kasulik koostööharjutus olnud – meie oleme paremini suurest pildist aru saanud, ettevõte ise on paremini aru saanud, mis tema eesmärkides puudu on. On näiteid koostööst, kus alustatud on turundustegevuste elluviimiseks raha küsimisest, kuid arenguprogrammi käigus on jõutud arusaamani, et tegelikult on vaja toode korda teha. Nii saame pärisprobleeme lahendada.

Vähe võrgustunud süsteem on suhteliselt kindel tee teistest maha jäämisele.

Edu jaoks on meil vaja oluliselt rohkem kontakte erinevate võrgustike ja väärtusahelatega maailmas. See annab meile teadmise ja tõuke, et me midagi arendama saaksime hakata. Vähe võrgustunud süsteem on suhteliselt kindel tee teistest maha jäämisele. Eesti-suguse riigi puhul peaksime rohkem aitama ettevõtetel minna välisturgudele. Siis selekteeruvad ka loomulikumal moel välja tugevused, mis meil on või mida on tarvis arendada.

Selliseks kompetentsikeskuseks kasvamise eelduseks on ekspertide olemasolu…

Me ei ole seadnud eesmärgiks, et me peame kogu ekspertiisi majas sees hoidma. Meie ekspertiis võiks olla vajalike inimeste leidmine ja omavahel kokku viimine. Peame piisavalt hästi ettevõttest aru saama, milliseid eksperte ja mentoreid on vaja.

Millisena näete koostööd erialaliitudega?

Koostööd saab teha kindlasti rohkem. Meil kõigil on oma koht Eesti konkurentsivõime tõstmisel ja küsimus on, kui hästi me oskame asju kokku panna ja seda kombinatsiooni väljapoole suunata. Eraldi asju tehes me teeme palju, aga mõju on väiksem.

Näiteks turismivaldkonnas on harjutud iga-aastaselt ära tegema kohati rasket ja vaeva nõudvat eesmärkide ja tegevuste läbi vaidlemist, mille tulemusel tekib nii meil kui erialaliitudel parem arusaamine, mida saab koos sünkroniseeritud tegevuskava ja rollijaotusega teha. See on näide, mis peaks jõudma ka muudesse valdkondadesse. Tööstusvaldkond on palju komplekssem ja mitmetahulisem. See kõik ei tulegi korraga ja võtab aega, ka neid kompetentse, mida on vaja tööstuse erinevate harude jaoks, on vaja kasvatada, kuid see on suund, kuhu peaks kasvama.

Üllatuseks võime olla üksteisele lähemal, kui me arvame. Infot vahetades tulevad välja asjad, mis on paketist n-ö puudu, koostööst selguv teadvustamine ongi asja võti. Võime rääkida rohelisest raamatust, kuid asja otsustab reaalne töö reaalses kontaktis, antud juhul EAS-i, ettevõtte ja võimalike välispartnerite vahel, ning see, kuidas see kooslus tööle pannakse.

Kuidas edeneb koostöö ettevõtetega?

Väljastpoolt võib olla raske aru saada, mis on need asjad, millega EAS aidata saab või mille puhul on mõistlik meiega rääkima tulla. See on ka koht, kus me tahame teha ennast selgemalt arusaadavamaks.

Kui rääkida võimalustest ettevõtetele, siis maailmas tehakse väga palju rahvusvahelisi hankeid, kus Eesti ettevõtted võiksid osaleda. Isegi, kui info on olemas, siis hanketingimustes võib olla esmapilgul hirmuäratavaid nõudeid, nagu nt talitluspidevuse plaan või sotsiaalse vastutuse nõuded. Siinkohal võiks EAS selgitada selle sisu ja olla ettevõttele partneriks – mõned barjäärid on võimalik palju lihtsamalt ületada, kui see alguses tundub.

EAS-i võiks vaadelda organisatsioonina, kuhu on kogunenud kogemus väga paljudest erinevatest valdkondadest ja lugudest. Kui ettevõte tunneb, et ta vajab kõrvalpilku, siis me saame seda kogemust üldistada, rääkida toimivatest mustritest. Seda kogemust tuleks kindlasti palju paremini ära kasutada.

Senised toetusmeetmed on keskendunud peamiselt VKE ettevõtetele. Sageli on suured ettevõtted majanduse mootorid, kes tõmbavad väiksed kaasa.

Juba mainitud arenguprogramm on mõeldud kasutamiseks kõikvõimaliku suurusega ettevõtetele. Teised meetmed on suunatud VKE-dele, kuid arenguprogrammis on täna kasutamata mahtu, kust suurettevõtted saavad osa võtta.

Kas Eesti peaks enam selja sirgu ajama, oma asja enam ajama ning oma huvide eest seisma?

Oma fookuste eest peab seisma, see on loomulik. Kuid see on alati kompromissi ja lahenduse leidmine. Kohaldumisvõime äri mõistes on hästi oluline, et ellu jääda. Kuid see on pigem kohaldumine nõudlusega. Ma arvan, et tänases ajahetkes on Eestil tohutu võimalusteaken tänu muudatustele, mis maailmas ka tööstuses toimuvad. Me peame teadma, mis need on, olema õppimisvõimelised ja pakkuma oma lahendusi.

Kui näiteks tuua e-riik, siis miks see edulugu läks käima: olid julged otsustajad, polnud pärandit, mis meid seoks ja kolmandaks hakati tasapisi kasvatama e-riigi kasutajate usaldust.

Kui võtta ükskõik, milline arenenud ühiskond, siis seal on süsteemid pikkade aegade jooksul välja arendatud ja need on inertsemad. Meil saab väga kiirelt lahendusi ellu viia. Küsimus on selles, kuidas seda teadmist riikidele ja ettevõtetele, kes neid lahendusi otsivad, pakkuda ja maha müüa. Müümine ja turundamine on kindlasti oskus, mida me peaksime õppima. Nii EAS oma teenuste müümisel kui ka ettevõtted välisturgudele sisenemisel. Kui isegi ei lähe tehinguks, saame teada selle, mida muutma peaks, et järgmisel korral õnnestuda. See on väga vajalik, et areng saaks toimuda. Muul juhul on see katse-eksituse meetod, mis on juhuslik.

Ettevõtte arenguprogramm

• Sihtgrupp: vähemalt 3 aastat tegutsenud 8 või enama töötajaga tööstusettevõte või samadele nõuetele vastav teenindusettevõte, mis panustab nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondadesse.
• Ettevõtte arenguprogramm toetab ettevõtete pikaajalist läbimõeldud arengut, tegevuste paremat planeerimist, innovatsiooni rakendamist ja eelkõige tootearendust.
• Esmalt läbib iga programmis osalev ettevõte hetkeolukorra ning arenguvajaduste kaardistuse. Seejärel nõustab ettevõtet kogenud diagnostik ja/või mentor, kellega koostöös pannakse kokku ettevõtte pikaajaline arenguplaan, mis hõlmab uute toodete või teenuste arendust. Kui toode on valminud, saab abi ka toote intellektuaalomandi kaitseks ning toote müügi ja turundustegevusteks (näiteks messidel ja näitustel osalemine, tootenäidiste valmistamine, turundusmaterjalide valmistamine).