Kutseõpe taas auasjaks

Haridussüsteemi plaanimisel ja kutseõppe rolli täpsustamisel vajame sisulist dialoogi, konkreetseid otsuseid ja raamistikku, kus kõikidele osapooltele oleks selge nende roll ja panus.

Eesti on sedavõrd pisike, et koostööst peaks tulemuseni jõudma väga kiiresti, lahendused ei tohi võtta aastaid ega takerduda bürokraatiamasinasse või hägustunud rollijaotusesse. Ettevõtjad ja erialaliidud on valmis panustama, kuid nad peavad teadma kuhu ja mille jaoks, see peaks olema erinevate osapoolte ühine plaan. Keskne küsimus ongi, kuidas panna haridussüsteem tööle meie majanduse jaoks ning seda kõike koordineerida ja rolle jaotada selliselt, et kõigile oleks selge, kes millega tegeleb.

Tõnis Vare (Eesti Elektritööstuse Liit): Täna on riik teinud OSKA raporteid. Nüüd tuleks riigil võtta ka ohjad ja välja öelda, mis erialasid Eesti majandus vajab. Kutseõppes on väljaõppebaas ja vajaminev rahaline ressurss sõltuvalt erialast väga erinev, kuid koolid saavad pearaha samadel alustel. Siin tekib vastuolu reaalsete tööjõuturu vajadustega. OSKA võikski aidata reaalsuse poliitikaga kokku viia: riik investeerib nendesse erialadesse, kust raha hiljem riigikassasse maksude näol tagasi laekub.

Toetama peab erialasid,
kust inimesed jõuavad tööturule.

Jüri Jõema (Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit): Kutsehariduse akrediteerimisnõukogu on andnud nii mõnegi kooli õppekava kohta väga selge seisukoha, et hobitegevuse jaoks ei peaks riik eraldama pearaha. Nii mõnelgi korral on haridus- ja teadusministeerium (HTM) sellega arvestanud. Toetama peab erialasid, kust inimesed jõuavad tööturule.

Triin Ploompuu (Eesti Masina-tööstuse Liit): Täna on masina- ja metallitöötlemise erialad väga ebapopulaarsed, kuigi valdkonnas on 2200 ettevõtet. Olukord on rohkem kui nutune ning sisuliselt on Eesti töötlev tööstus seisus, kus kedagi peale ei kasva. Küsimus on üldises haridussüsteemis – seni, kuni gümnaasiumid võtavad kõik vastu ja võitlevad peade pärast, on olukord kutseõppes keeruline. Lahendus, mida me täna veel proovinud pole, on anda rahastus stipendiumite näol prioriteetsetele valdkondadele, et majandusele olulisi valdkondi turgutada.

Tõnis Vare: Riik peaks vaatama, mis sektorid ekspordivad ja kust tuleb lisandväärtus. Täna arvestatakse koolitustellimuse juures midagi muud. Nii jõuamegi olukorrani, kus paljud erialaliidud ja ettevõtted teevad ise haridusprogramme. Ettevõtted panustavad oma raha ja aega koostöösse kutsekoolidega, kuigi tegelikult peaks seda tegema riik. See pole ettevõtte jaoks jätkusuutlik, et ta maksab kinni õpingud ja õppebaasi.

Pille Meier (Eesti Metsa- ja Puidu-tööstuse Liit): Me oleme erialaliitude esindajatena erinevates komisjonides, anname oma sisendi. HTM riigi esindaja võiks seda ka kuulata, et ei tekiks olukorda, kus anname küll sisendit, kuid sisulist koostööd ei ole. HTM survestab täna, et kutseeksamid tehtaks õppetöö käigus lahjemad, kui on siiani harjutud. See on järjekordne tunnistus, et erialaliit ja töömaailm räägib ühte ja HTM seisab teisel pool. Käiakse koos, kuid otsus tehakse läbi rääkimata ning erialaliidud ja kutseandjad peavad sellega toime tulema.

Kust leida motiveeritud sisseastujaid, kes tööturule jõuaksid?

Jüri Jõema: Mina toetan riigigümnaasiumite süsteemi, mis lahutab ära põhikooli ja gümnaasiumi. See on oluline hariduspoliitiline otsus, mida on juba realiseerima hakatud. Kui tahame täna kutsekooli õppimisvõimalusi minna tutvustama põhikooli, mis on gümnaasiumiga koos, siis on paljudel juhtudel uks seestpoolt kinni keeratud – koolijuht tahab enda lõpetajaid gümnaasiumisse.

Töökeskkond ja palganumber on karjäärivaliku tegemisel väga olulised.

Arno Kolk (Eesti Elektroonika-tööstuse Liit): Koolinoorte kutseõpe on ka meie puhul umbes kümnendik kutseõppest, põhiosa moodustab täiskasvanute õpe, keda valdavalt suunavad koolitustele tööandjad. Lisaks kutsekoolidele tegelevad täna väljaõppe ja kvalifitseerimisega ka tehaste enda inimesed, sageli korraldatakse koos kutsekoolidega koolitusi suuremate tehaste õppeklassides.

Riik peaks tööstust siis noortele tutvustama?

Hallar Meybaum (Eesti Keemia-tööstuse Liit): Suur probleem on selles, et noored ei tea, et Eestis on tööstus, ei tea sedagi, et tööstuses on keskmisest kõrgemad palgad. Nii noor vaatabki, et tal pole tööstuses perspektiivi. Töökeskkond ja palganumber on karjäärivaliku tegemisel väga olulised aspektid ja seda peaks enam esile tõstma. Täna see info ei jõua ei vanemate ega karjäärivaliku tegijani. Kuna tööstussektoris töötamine eeldab distsipliini, võib olla küsimus ka inimeste muutuvates hoiakutes, suund on pigem sinnapoole, et tahetakse mugavamalt läbi saada.

Pilleriin Laanemets, Eesti Plastitööstuse Liit. Foto: Meeli Küttim

Arno Kolk: Õpipoisiõpe ja kutseharidus on saksakeelses kultuuriruumis väga populaarsed. Nemad teevad palju tööd just lapsevanematega, sest põhikooli laps otsustab justnimelt vanemate abiga. Vanemate hoiakust ja suhtumisest tööstusesse sõltub väga palju.

Triin Ploompuu: Võtsime Info-tehnoloogia ja Telekommu-nikatsiooni Liidu (ITL) näitel kutsenõustajad kokku ja neile tuli suureks üllatuseks, mis töötlevas tööstuses üldse toimub. Nad ei teadnud statistikat, polnud tehastes käinud. Seega paljud inimesed, kes tegelikult mõjutavad noorte karjäärivalikut, pole valdkonnaga kursis.

Tõnis Vare: Riigi poolt tegelevad kutseharidusega mitmed osapooled, sageli tekib dubleerimine ja infosulg ning keegi ei tea, millega teine tegeleb. HTM peab sisemiselt organiseeruma ja asju hakkama koordineerima. Eesti on nii väike, et meil pole nii palju erinevaid rakendusüksuseid haridussüsteemi vaja.

Kui riik annab koolitus-tellimuse, ei saa see realiseeruda ettevõteteta.

Jüri Jõema: Täna me räägime n-ö targemast tööst. Oleme umbes 7 aastat tegelenud sellega, et ministeerium mõjutaks kutsekoole, et IT-baasõpe oleks igas erialas sees. Meil on vaja tuua õppekavadesse sisse horisontaalsed kompetentsid ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on üks nendest. Hea näide on aedniku eriala – tänapäevane kasvuhoone pole muud kui üks suur IT-süsteem ja robot. Tööstuslik aednik peab osakama robotiga ümber käia, seda programmeerida, saama aru täiturmehhanismidest, mis näiteks uksi-aknaid avavad, ja oskama andmeid kasutada. Kutse omandamine ei ole enam musta töö tegemine, vaid inimesel peavad olema nii sotsiaalsed teadmised kui oskused IKT-s. Selle teadvustamine võib olla ka võti nende erialade populariseerimiseks.

Anneli Entson: Asi saab edeneda siis, kui tööandjad on ise aktiivselt asjaga kaasas. Kõik tahavad teha õigeid otsuseid, kuid alati ei lähe asjad nii, nagu mõeldakse. Seepärast tuleb võimalikult palju ise kohal olla ja jälgida asja. Muidu jääb ainult kriitika, mis on vähetoitev tegevus.

Jüri Jõema: Siin on mul positiivsem näide ka. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kasutas EL-i raha ja tellis IKT sektori ametite profiilide uuendamise, ettevõtted olid selles protsessis aktiivselt kaasas. Tänu sellele saime ajakohastatud profiilid üles Innove lehele, kus valitses enne seda segadus – puhtalt IKT-erialad asusid samas kohas, kus logistikud ja autojuhid. Tegime väga selged asjad ära, mis on abiks nii õppida soovijatele kui karjäärinõustajatele.

Tõnis Vare: Siin ongi see, et IKT-d riik toetab populariseerimisel. Sama massiivselt võiks teha riik ka tööstuse osas.

Arno Kolk: Riigil on olemas rahvusringhääling, mis võiks ka õla alla panna tööstuse populariseerimisele. Kui ta propageerib rahvuskultuuri jms, peaks ka tööstust propageerima.

Palju ettevõtted on valmis panustama?

Anneli Entson: Väga palju käiakse koolides rääkimas, tunde andmas ja avatakse oma ettevõtete uksi. Oleme teinud põhikooli õpetajatele ja lapsevanematele ettevõtetesse ekskursioone, et nende kui karjäärivalikute mõjutajate huvi äratada. Esimese hooga ollakse kaasaegsest tootmisest üllatunud. Sealt edasi peaks tulema see, et õpetajad oleksid valmis lubama järgmiste ettevõtete esindajaid kooli uksest sisse ja annaksid oma õppijatele nõu, et lisaks keskkoolile on ka muid võimalusi ja kutseharidus ei ole tupiktee. Täna kasvab ka ettevõtete hulk, kes osalevad töökohapõhises õppes ehk õpipoisiõppes ja koolitavad koostöös kutsekoolidega oma töötajaid.

Tööstussektoril on valmisolek kutseharidusse panustamiseks olemas.

Triin Ploompuu: Täna võtab õppekavade tegemine ja reaalse õppe korraldamine nii palju aega, et ettevõtted ei jõua seda ära oodata. Kui asi lõpuks realiseerub ja töökohapõhine õpe on laual, pole aga kandideerijaid. Pulbervärvimise õppe avamine Tartus on hea näide, et ettevõte ja kutsekool proovivad midagi koos teha, aga pole tulemuseni jõudnud.

Tõnis Vare: Ettevõtjad leiavad, et raha on kutseõppeasutusse mõttekam panna kui üksikutesse kampaaniatesse, kuna neil on vaja reaalseid töötegijaid. Sellised üksikud populariseerimise kampaaniad on iseenesest väga head, kuid ei ole pikas perspektiivis toimivad. See peaks olema pidev juhitud ja rahastatud protsess.

Kuidas teha nii, et kooli lõpetanud õppurid oleks tööturu jaoks hästi ettevalmistatud ja säiliks tahe valdkonnas töötada?

Anneli Entson: Praktikakoht on noorele enamasti esimene kokkupuutekoht päris tööga ja see, kuidas praktika läheb, võib määrata noore tahet õpingud pooleli jätta või edasi õppida. Praktika osakaal võiks muidugi suurem olla, kuid kui koormus läheb ainult ettevõtte õlule, on see vastutuse keskme ära nihutamine.

Pille Meier: Kui näiteks kooli astub sisse 20 ja lõpetab 10, siis väljalangemise vähendamiseks aitaks praktika sissetoomine ja võimalikult varakult. Et õppijatel ei hakkaks igav ja et nad saaksid aru, mida nad teevad.

Tõnis Vare: Me peaks veel ettepoole jõudma – eriala valides peaks noorel olema erinevad tänapäevased infomaterjalid, et saada aru, mida ta tegelikult õppima läheb. Hetkel on selles osas veel arenguruumi. Tööstussektori info, mis oskustega ja milliseid töötajaid on tegelikult vaja peaks olema üheks sisendiks ka õppekavadele ja riiklikule koolitustellimusele.

Triin Ploompuu: Samuti on õppekavade nimed nii keerulised, et tõenäoliselt ei saa kandideerijad nendest isegi aru. Samas peavad õppesüsteemis ja reaalses elus nimetused kokku minema.

Pilleriin Laanemets: Aasta tagasi olid ettevõtted Hiiumaa ametikoolis õppekava avamise suhtes pigem skeptilised, neile ei olnud selge, kust tulevad õppejõud. Selles osas jõuti koostööni Tallinna Tehnikakõrgkooliga (TTK) ja täna on kõik osapooled rahul: kolmepoolse koostööna on olnud eriala lihtsam tutvustada, nii õppijad kui ettevõtjad on motiveeritud ja tase on hea. Lisaks olid ettevõtted valmis oma tegevust tutvustama ka konkureerivate ettevõtete töötajatele. Siit edasi saame järgmisi tasemeid juba TTK-s õpetada.

Tõnis Vare: Siit kõlab küll välja, et koostöö peab veel rohkem kasvama. Siis võidavad kõik. Nii riik, kes saab tööstussektorist suurema maksutulu kui ka ettevõte, kes saab pädeva oskustöölise.

Anneli Entson: Kutsekoolid on täna kenasti korrastatud ja tehnoloogiaga varustatud. Reaalsus on see, et mingil hetkel sisseseade vananeb ja tekib küsimus, kuidas tagada kutsehariduse kvaliteeti. Kindlasti on väga oluline kutsehariduse maine ja selle tõstmine. Aitab teadmine, et kuldsete käte ja oskustega inimene teenib hästi. Ka kutseõppe rahastamine peab olema läbi arutatud nagu ka see, millist kvaliteeti me ootame. Kahtlemata on riigil põhjust kutseharidusele enam panustada. See, mis on hästi, peaks ka välja paistma, et noored, kes õppimisvõimalusi kaaluvad, saaksid teha oma teadliku valiku. Väga oleks vaja, et dialoog ametkondade ja tööandjate vahel hästi toimiks.

Tõnis Vare: Kui riik tahab teha kutsehariduse valdkonnas sisulist koostööd, siis ei saa olla ainult 1–2 valitud partnerit, kaasamine peab olema kindlasti laiapõhjalisem. Eesti on nii pisike, et koostööle kutsumine ja kaasamine pole raske ja ka tööstussektoril koos erialaliitudega on valmisolek kutseharidusse panustamiseks olemas.