Elektrivõrgu ühendamiseks Euroopaga otsitakse odavamaid lahendusi

Eesti elektrivõrgu lahtiühendamiseks Venemaast ning liitmiseks Kesk-Euroopaga otsitakse lahendusi, mis ei tooks kaasa võrgutasude tõusu. Järgneb intervjuu Eleringi juhi Taavi Veskimäega, kes teemat lugejale avab.

Miks on Eestile nii oluline ennast lahti ühendada Venemaa elektrivõrgust ja liitumine Euroopa elektrisüsteemiga?

Töötamine Venemaaga ühes elektrisüsteemis, mida meie ei kontrolli, on süsteemne Eesti energiavarustuskindluse risk. Ja mitte ainult elektrivarustuse risk, vaid ühiskonna kui terviku toimimise risk.

Tehnilise poole pealt me võiksime Vene süsteemis rahulikult edasi elada, kui maailm koosneks üksnes elektronidest. Kahjuks me oleme täna energiamaailmas reisijad bussis, kus juhiistmel istujat ei saa usaldada. Tal on teised väärtused, maailmavaade ja asjadest arusaam. Selline sõit on risk, kus kunagi ei tea, millal uksed avatakse ja palutakse maha astuda. Eesti tarbijate pikaajalise elektri varustuskindluse tagab Vene ühendelektrisüsteemist eraldumine ja Elering tahab selle süsteemse elektri varustuskindluse riski koos Balti ja Euroopa Liidu kolleegidega 2025. aasta lõpuks maandada.

Energiasüsteemi idast eraldamine ning läänega sidumine, nagu oleme teinud paljudes teistes eluvaldkondades, tähendab sama, mis Euroopa Liidu või NATO-ga liitumine. See on samasse ruumi kuulumine riikidega, kes jagavad meiega sarnaseid väärtusi.Baltimaade elektrisüsteemide viimine Venemaa sageduselt Euroopa sagedusele ei ole midagi erakorralist ega unikaalset. 1995. aastal lahkusid Venemaa süsteemist Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari. Mõned aastad hiljem, aastal 2002, astusid sama sammu Bulgaaria ja Rumeenia. Nüüd on Eesti, Läti ja Leedu kord.

Mis juhtub, kui Venemaa ise katkestab ühendused Baltimaade elektrisüsteemidega olukorras, kus meil ei ole veel valmis uusi ühendusi Euroopaga?

Kolm Balti riiki peavad ka saarena suutma hoida oma elektrisüsteemi töös. Tõsise häda korral suudame seda ka täna, aga tulevikus peame olema valmis selleks igal ajahetkel, pidevalt. Tehniliselt oleme jõudnud sinnani, et kui tõesti on hädaolukord, saame Läti ja Leeduga kolmekesi hakkama ning suudame tuled põlemas hoida. Oleme päris palju investeerinud, et me poleks liiga haavatavad ja Eesti elektrisüsteem jääks toimima igas olukorras, olgu tegu pahatahtliku tegevusega kuskilt väljast või Eestist.

Sünkroniseerimise protsess on planeeritud kolme etappi. Esimeses etapis tahame saavutada valmisoleku, et Baltimaad suudaksid omaette sünkroonalana talitleda avariiolukordades. 2018–2019 on planeeritud selle valmiduse kinnitamiseks ja testimiseks korraldada Baltimaade sünkroonala eralduskatse. Lisaks tuleb esimeses etapis Kesk-Euroopas otsusele jõuda, kas Baltimaade Kesk-Euroopaga sünkroniseerimise projekt reaalselt käivitada või mitte.

Teise etapi eesmärk on saavutada püsiv valmisolek Baltimaade eraldumiseks Venemaa elektrisüsteemist omaette sünkroonalaks. Teise etapi tähtaeg on aasta 2025.

Viimases etapis on eesmärk lõplikult eralduda Venemaa elektrisüsteemist ning ümber ühenduda kontinentaal-Euroopa sünkroonalaga.

Balti riikide süsteemihaldurite vahelises koostöös on välja töötatud kava Balti riikide elektrisüsteemide operatiivseks eraldumiseks Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemidest.

Lisaks on katsetatud ka Balti riikide elektrisüsteemide eraldamist reaalselt. Näiteks 2002. aasta aprillis viidi läbi edukas eralduskatse, mille käigus Eesti, Läti ja Leedu elektrisüsteemid koos Kaliningradi piirkonna ning osaga Valgevenest eraldati füüsiliselt lahti Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemidest. Järgmine eralduskatse on planeeritud 2019. aastasse. 2018. aasta jooksul on plaanis kokku panna eralduskatse tehniline kava.

Mida tähendab tööstusettevõtete jaoks, kui stabiilne elektrivarustus katkeb?

Teadagi on elekter tööstusettevõtetele kõige kallim, kui elektrit ei ole. Uuringud on näidanud, et Balti riikide elektrivarustuse täieliku puudumise päevane hind ühiskondadele on ligikaudu 0,5 miljardit eurot. Kohtudes nii tänaste kui tulevaste tööstusinvestoritega, siis elektrivarustuse töökindlus on üks suuremaid vajadusi stabiilse ja etteennustatava majanduskeskkonna osas. Venemaa elektrisüsteemist lähtuva süsteemse riski maandamine tähendab tööstusettevõtetele elektrivarustuse katkemise riski vähendamist.

Milline on selle riski maandamise hind, ehk kui suuri investeeringuid see nõuab, kust tuleb selle jaoks raha ja kui palju see lõpuks tõstab võrgutasusid?

Desünkroniseerimiseks vajalike investeeringute maht Eestis jääb 150 miljoni euro ümber. Paradoksaalselt võib Venemaa süsteemist eraldumine tuua kaasa hoopis tuleviku võrgutasu languse. Enamus Eestis tehtavaid investeeringuid elektrisüsteemi tuleks teha järgmise 10 aasta jooksul nagunii. Ilma eraldumise projektita teeksime need investeeringud 100% tarbija tariifist. Eraldumise projektile loodame kaasata aga arvestataval hulgal Euroopa Liidu kaasfinantseerimist, mis võib tähendada olukorda, et me peame tariifi arvelt investeerima eraldumise korral vähem kui ilma eraldumiseta.

Seega olete kindel, et Eesti elektrivõrgu desünkroniseerimine Venemaaga ja uute ühenduste ehitamine Euroopasse ei tõsta võrgutasude tariife suurusesse, mis oleks takistuseks uute tööstusinvesteeringute tegemisel Eestisse?

Nagu ma ütlesin, Venemaa süsteemist eraldumine võib tuua kaasa hoopis tuleviku võrgutasu languse ja ettevõtetele parema majanduskeskkonna läbi elektrivarustuse katkemise riski vähendamise.

Seni on siiski teada olnud, et Balti riikide ühendamine Kesk- Euroopa elektrisüsteemiga kahe vahelduvvooluühenduse kaudu maksab erinevatel hinnangutel miljard kuni 2 miljardit eurot. Mais pidi valmima kaks uuringut Balti riikide ja Kesk-Euroopa elektrisüsteemide ühendamise kohta, mis pidi võimaldama öelda ka täpse ühenduste rajamise maksumuse. Milline on Kesk- Euroopaga ühendamise täpne maksumus?

Praeguse seisuga on selge, et Poola vastuseisu tõttu ei ole võimalik teist vahelduvvooluliini ehitada.

Kokku on lepitud, et sügiseks viiakse läbi täiendav uuring, millega selgitatakse välja, kas on võimalik täiendavate meetmete rakendamisega saavutada piisavalt töökindel lahendus sünkroniseerimiseks läbi ühe vahelduvvooluliini, millele lisaks ehitatakse Poola ja Leedu vahele merealune alalisvooluühendus.

Miks Poola teise kaabli ehitusega kaasa ei taha tulla, kas on see siiski liiga kallis projekt?

Poola seisukohalt ei ole võimalik teist vahelduvvooluliini ehitada Kirde-Poola keeruliste tingimuste tõttu – seal on väga palju Natura alasid, samuti on väga suur avalik vastuseis infrastruktuuri ehitustele, mis tähendaks eeldatavasti liini trassivaliku protsessi venimist nii pikaks, et see ei saa kuidagi kokku langeda sünkroniseerimise ajalise eesmärgiga aasta 2025 ümbruses.

Mida tähendab Eesti tarbija jaoks, kui meil jääb Euroopaga ühendus toimuma vaid ühe vahelduvvoolukaabliga?

Ainult ühe vahelduvvooluühenduse kaudu sünkroniseerituks jäädes tuleb piisava varustuskindluse taseme tagamiseks kasutusele võtta täiendavaid meetmeid, et olla igal ajahetkel valmis selle ainsa ühenduse katkemiseks. Sisuliselt tähendab see, et Baltimaades tuleks ehitada juurde ja hakata pidevalt töös hoidma varuelektrijaamasid. See omakorda tähendab väga olulist mõju võrgutasu suurusele, kuna kõik varuvõimsuste hoidmisest tekkivad kulud tuleks lisada põhivõrgu ülekandetasudele ja tarbija peaks selle kõik kinni maksma.

Seega praeguses seisus tooks desünkroniseerimise projekt ikkagi kaasa olulise võrgutasude tõusu?

Lõpliku otsuse tegemisel, kas sünkroniseerida Kesk-Euroopaga või mitte, võtame arvesse mõju võrgutasule, turu toimimisele, taastuvenergia integreerimisele elektrivõrku ja loomulikult võrgu töökindlust. Täna teada olev 1AC kaudu sünkroniseerimisel tekkiv võrgutasu kasv ei ole vastuvõetav. Hetkel töötamegi leidmaks odavamat lahendust. Peale selle teada saamist saab teha järgmised otsused.

Skeptikud ütlevad, et ühenduses Euroopaga jääb Eesti igal juhul ühenduse lõppu, mis seab kahtluse alla elektriühenduse varustuskindluse ja kvaliteedi. Kas te võite kinnitada näiteks tööstusettevõtetele, kellele on stabiilne elektrivõimsus oluline, et uus ühendus Euroopaga saab olema sama kvaliteetne, kui see on praegu Venemaaga?

Sünkroniseerimise projekti raames ehitatakse ühendus Lätiga oluliselt tugevamaks ja sealtkaudu siis samuti ülejäänud sünkroonse süsteemiga. Peale nende tugevduste valmimist on Baltikum sisemiselt väga tugevalt kokku ühendatud ja Eestil n-ö „ühenduse lõpus“ olles ei ole sugugi rohkem varustuskindluse riske kui Lätil või Leedul. Edasi on oluline, et Baltikum tervikuna oleks piisavalt tugevalt ühendatud ülejäänud Euroopa võrkudega ja selleks tulebki teostada uuringud, millega piisavalt head lahendused leitakse.

Kas tööstusettevõtted saavad enda tegevuse kindlustamiseks seoses elektri varustatusega ka ise midagi ära teha?

Üleriigilise varustuskindluse tagamise kohustus on Eleringil ja sünkroniseerimise projekt tuleb teostada selliselt, et süsteemi kui terviku toimimise kindlus jääb senisele kõrgele tasemele. Lokaalsete häirete tekkimise tõenäosust sünkroniseerimise projekt ei mõjuta, siin peaks tööstusettevõtted jätkuvalt olema teadliku tarbija rollis ning hindama elektrivarustuse olulisust oma äriprotsessidele ja vastavalt sellele otsustama, kas on vaja lisaks võrguettevõtete poolt garanteeritavale varustuskindluse tasemele midagi täiendavat ette võtta.

Millises seisus on praegu Venemaaga desünkroniseerimise ja Euroopaga uute ühenduste rajamise otsustamine/tegevus?

Juunis kirjutati alla poliitiline deklaratsioon desünkroniseerimise/sünkroniseerimise osas Kesk-Euroopa elektrisüsteemiga. Hetkel käivad tööd toimiva tehnilise lahenduse leidmiseks ja kavatsuse realiseerimiseks. Konkreetselt teostatakse hetkel täiendavat uuringut sünkroniseerimise teostamise kohta olemasoleva LitPol Linki ja merealuse alalisvooluühenduse kaudu.

VASTU ja POOLT

3 väidet elektrivõrgu Venemaast desünkroniseerimise ja Euroopaga ühildamise kahjudest ja kasudest

Vastu: Ühinedes Euroopaga Poola-Leedu-Läti kaudu, satume järjestikuse ühenduse lõppu – kui ühendus kuskil enne meid katkeb, katkeb see ka meie jaoks. Kokkuvõtvalt kaotame varustuskindluses ja kvaliteedis.

Poolt: Sünkroniseerimise projekti käigus ehitatakse ühendus Lätiga ja sealtkaudu ülejäänud sünkroonse süsteemiga oluliselt tugevamaks. Eestil ühenduse lõpus olles ei ole rohkem varustuskindlustuse riske kui on Lätil või Leedul.

Vastu: Varustuskindlus langeb. Võimsuse väikesed ja sagedased kõikumised kahjustavad ennekõike kõrgtehnoloogilisi tööstusettevõtteid ja välisfirmad ei taha enam meie juures tegutseda.

Poolt: Elektrivarustuse töökindlus on tööstusinvestorile etteennustatava majanduskeskkonna üks olulisemaid vajadusi. Venemaa elektrisüsteemist lähtuva riski maandamine tähendab elektrivarustuse katkemise riski vähendamist.

Vastu: Baltimaade elektrivõrgu ühendamine Euroopaga maksab ligi 2 miljardit eurot ja see tähendab tarbija jaoks märgatavat võrgutasude tõusu.

Poolt: Venemaast desünkroniseerimise ja Euroopa elektrivõrguga sünkroniseerimise investeeringute maht on Eestis ligikaudu 150 miljonit eurot. Lähema kümne aasta jooksul tuleks need investeeringud elektrivõrkudesse nagunii teha.

Euroopaga sünkroneerimise projektita tuleks need investeeringud teha kõik Eesti elektritarbija võrgutasude arvelt. Sünkroniseerimisprojekti raames on aga lootust saada olulist toetust Euroopa Liidult, mis tähendaks hoopis tulevikus võimalike võrgutasude tõusu ärajäämist.