Ringmajandus – kas niššidele või massidele?

Millistele küsimustele keskkonnaministeerium ringmajandust tutvustades keskendub?

Ühelt poolt on fookuses ringmajanduse üldiste põhimõtete tutvustamine: kuidas toota tõhusalt ja mis tootest lõpuks edasi saab. Nt plastpakendi puhul – kuidas toota nii, et võimalikult vähe materjali raisku läheks ja kui toode muutub jäätmeks, kuidas see võimalikult vähese keskkonnamõjuga uuesti kasutusele võtta.

Neid küsimusi peaks silmas pidama juba toodet disainides ja tootes, et vähendada survet toormaterjali kasutusele.

Teisalt keskendume sellele, kuidas leida kasutust neile materjalidele, mis on kõrvale jäänud – nt aheraine kasutamine – pidevalt analüüsitakse, kas ja kuidas on seda võimalik kasutada lubjakivi asemel nii, et ehituse kvaliteet ei kannataks. Siinkohal suhtleb ja otsib keskkonnaministeerium lahendusi koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga.

Küsimuseks on ka majanduslik otstarbekus: reoveesettest või biojäätmetest komposti või väetise tootmiseks on materjal olemas ja seda saaks kasutada nii väetisena kui haljastuses, aga selle hind on tänase seisuga paraku kallim, kui uue materjali kasutuselevõtt.

Meie ülesandeks on ümbertöödeldud toodetele ka turgu leida. Paraku on traditsiooniliste ja suurema keskkonnamõjuga kaupade hinnad nii mõnigi kord madalamad kui ringmajanduse põhimõtetest lähtuvalt toodetud kaupade hinnad. Näiteks on kunagi ammu tootmisseadmesse investeering tehtud ja seetõttu on vanal viisil odavam toota, kui aga investeeringu peaks tegema tänasel päeval, oleks pilt teine.

Seega, kui riik toetab investeeringuid, võiks jälgida ka innovatsiooni komponenti. Samuti seda, kas toote keskkonnamõju kogu oma eluea jooksul ei ole suurem kui kasu, mida sellest saadakse.

Samas on tootja jaoks oluline ikkagi investeeringu hind ja tasuvus. Mis takistab tootjat ringmajanduse põhimõtteid rakendamast?

Põhjamaades on nii ettevõtted ise kui nende investeeringud sageli pikema vaatega, nii mõnigi kord nähakse uutes regulatsioonides võimalust tuleviku arenguks ja mõeldakse, kuidas nõudeid enda kasuks keerata, et saavutada tulevikus konkurentsieelis. Tehnoloogia areng annab võimalusi, et pakkuda uut toodet ja luua uusi turge – näiteks jagamismajandus.

Eestis tehakse investeeringud pigem 5- või 10-aastast tasuvusaega silmas pidades ja kui ilmneb, et kasu avalduks näiteks 15 aasta möödudes, siis investeeringust loobutakse. Samas kui me täna teadus-arendustegevusse ja innovatsiooni ei investeeri, on 15 aasta pärast konkurentsis keeruline toime tulla.

Omalt poolt saame vähese tulususega investeeringutele riigi toetust pakkuda, näiteks makstes 7-aastase tasuvusega investeeringu puhul ca 30% kuludest, ja viia tasuvusaeg niimoodi 5 aastale. Kui koos toetusega on investeeringu tasuvusaeg liialt pikk, jäetakse investeering tegemata.

Mis plaanid ringmajandust puudutava seadusandluse arendamiseks?

Jäätmeseadus on muutuses: kokku pannakse jäätme- ja pakendiseadus. Eelnõu toetab kaudselt ka ringmajanduse põhimõtteid, sest vähendab paberimajandust: tulevikus peab väiksema arvu tegevuste jaoks luba omama. Enam ei ole jäätmeluba jäätmete tekitamisel üldjuhul vajalik. Samuti kaob eraldiseisvalt ohtlike jäätmete käitluslitsents.

Lisaks uue jäätmeseaduse eelnõule on juba kehtestatud keskkonnaministri määrused, mis sätestavad jäätmeks olemise lakkamise kriteeriumid – nt biojäätmete puhul on kompost toode teatud tingimustel ja sel juhul võib komposti müüa kui toodet. Kui see aga neile tingimustele ei vasta, siis on tegu jäätmega ja on vaja registreeringut. Teisisõnu sätestatakse, millist toodet võib müüa kui eraldiseisvat toodet.

Selle aasta jooksul kehtestatakse nõuded ka rehvihakkele, mida kasutatakse koos põlevkiviga õlitootmiseks. Siis saaks Eestis toodetud rehve koos põlevkiviga õliks toota. Eesmärk on nende tingimuste määratlemine, et mis hetkest on tegu tootega ja siis saab seda tootena turustada.

Jäätmeseadust loodame menetleda selle riigikogu tegutsemise ajal, loodetavasti aitavad plaanitavad muudatused vähendada bürokraatiat tööstustes. Eelnõu muudatused puudutavad pigem eraisikuid ja pakendite kogumist – näiteks on arutlusel võimalus hakata pakendeid kodudest koguma – inimeste kohustuseks jääb pakend eraldi sortida ja pakendiorganisatsioonid peavad need vastu võtma ning käitlema.

Soovime ka riigihangete seaduses paika panna, et saaks anda välja rakendusakte, mis toetavad roheliste riigihangete põhimõtteid. Näiteks avaliku sektori hanke puhul hangitaks teatud tingimustele vastavaid tooteid ja teenuseid, olgu siis teemaks kriteeriumid mööblile, osakaal jäätmete ringlussevõtus, lakkide/värvide keskkonnamõju või IT-seadmete osade vahetamise võimalikkus. Samuti, milliseid materjale eelistada teedeehituses või kuidas haljastuses kasutada biojäätmetest toodetud komposti. Seejuures kvaliteedis järeleandmisi tegemata. Loodame, et saame seadusesse volitusnormi, et selliseid rakendusakte võiks tingimustena kehtestada.

Mis ajagraafikuid määrab, kui ruttu teemaga edasi liigutakse?

Paraku iga uue riigikoguga algab uus tsükkel uute prioriteetidega ja uute menetlustega. Veidi lihtsam on asi määruste puhul: kasvõi keskkonnasõbraliku rohelise hanke puhul on 4 erinevat kriteeriumit, mida tahame võimalikult kiirelt kehtestada – mööbel, IT, koristus-puhastusteenus ja koopiapaber. Saame määratleda, millistele kriteeriumitele minimaalselt peaks toode või teenus vastama. Edasi saame juba liikuda suuremate suundadega, millel on ka suurem mõju. Arvestades, et avalik sektor moodustab 25%, on hanked nt transporditeenuses või teedeehituses suure mõjuga. Ka olukorras, kus Eestis ei ole nii keskkonnasõbralikku toodet pakkuda, tekib Eesti ettevõtjal huvi seda luua ja toota, kuna turg on olemas. Lõppkokkuvõttes mõjutab see hindu läbi mastaabiefekti soodsamaks ja ka tavakasutajal on võimalik saada väiksema keskkonnamõjuga tooteid odavamalt.

Paljudel tootjatel juba on ökomärgis, mis lubab konkureerida Skandinaavia turul, näiteks värvide-lakkide või kodukeemia tootjail, ja nad on märgise saamiseks muutnud ka oma tootmisprotsesse.

Seega aitavad uued kriteeriumid läbi hangete toetada ja luua motivatsiooni keskkonnasõbralike lahenduste tootmiseks. Riik saabki valdkonda suunata läbi soodustuste ja keeldude.

Millised nõuded on tulemas ja tulenevad EL-i direktiividest?

Muidugi loodame, et ka suurtööstus rakendaks parimat võimalikku tehnikat. Vaadatakse ju Euroopa-üleselt, kas Eesti vastab neile kriteeriumitele või mitte ja sellest johtuvalt, kas ettevõtte suudab muutuda ja areneda ja teha investeeringuid või on sunnitud tegevuse lõpetama. Keskkonnanormid liiguvad karmistumise suunas kõikjal Euroopas. Näide on kasvõi Eesti Energia elektritootmine, mis sulgeb tolmpõletuskatlaid, sest rakendusid tööstusettevõtte direktiivi nõuded, millele need katlad ei vasta. Direktiiv võeti vastu pea 10 aastat tagasi, anti üleminekuaeg ja nüüd hakkab see läbi saama.

Teine näide: muutused on jäätmedirektiivides, mis eelmise aasta lõpus kokku lepiti ja kahe aasta jooksul tuleb üle võtta – pakendite kogumise ja ringlussevõttu juures on eeldatava ringluse osakaal nt plasti puhul 22,5%, ent aastaks 2030 peab see olema juba 55%. Samal ajal menetletakse ühekordse plasti direktiivi ettepanekut, mis keelab teatud tooted üldse, näiteks ühekordsed plastnõud. Kokkuvõttes võib siiski öelda, et üks ühele keelde on vähe, pigem on antud valida, kas jätkad samamoodi ja maksad ning kaotad järk-järgult konkurentsivõime või investeerid keskkonnasõbralikumasse lahendusse ja seeläbi tagad ettevõtte jätkusuutlikkuse.

Kas ja kuidas on riik plaaninud korrastada ja struktureerida statistikat ja selle kogumist?

On tähtis, et ettevõte saaks tegeleda äri arendamisega ja riigile oluline andmete kogumise ja esitamise pool oleks tehtud võimalikult lihtsaks. Võib-olla saab teatud andmete kogumise intervalli viia väiksemaks. On küll seireandmed, kus ei saa leevendusi teha – näiteks pidevseire, mida tuleb võtta saasteainete määramiseks korstna otsast.

Tahaksime vabatahtlikke integreerida keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamisse: kui see vastab EMAS-nõuetele (EL-i keskkonnajuhtimise ja auditeerimise süsteem), siis võiks see raport asendada muud keskkonnaalast aruandlust. Nii saab ettevõte näidata, et tal on juhtimissüsteem, riik võtab seda kui kvaliteedimärki ja vähendab ettevõtte halduskoormust.

Täna liigub turul investeeringuteks raha, nii laenurahana kui nt EAS-i, KIK-i abina. Ka ringmajandust saab muuta äriliselt kasulikuks, kui see eesmärgiks võtta. Kutsumegi suuri ettevõtteid üles suhtuma asjasse pigem nii, et need põhimõtted ja investeeringud aitavad ka 20 aasta pärast konkurentsis püsida.

Kommentaar

Mõjusid peab analüüsima

Pilleriin Laanemets
Eesti Plastitööstuse Liit, tegevdirektor

Eesti plastitööstus on lähtunud ringmajanduse paketi plastistrateegia printsiipidest juba aastakümneid ning koos tehnoloogia arenguga on tootmisprotsessis tekkivate plastjäätmete kogus pidevalt langenud.

Plastist tootmisjäädet käsitletakse 100% kui ressurssi ning see rakendatakse maksimaalses ulatuses uutes toodetes, samuti püsib trend targal tootedisainil ning materjale puudutaval teadus- ja arendustegevusel.

Plastid on tänu oma funktsionaalsusele tänaseni asendamatud väga paljudes elutähtsates valdkondades ning pakendid on võtmeteguriks toidu raiskamise vähendamisel.

Eesti Plastitööstuse Liidu hinnangul peab seadusandlike muudatuste elluviimisele kindlasti eelnema mõjude analüüs, nii majanduslikest kui ka keskkonnahoiu aspektidest lähtuvalt. Muudatused ei tohi ohustada rahvusvahelist konkurentsivõimet ning kindlasti tuleb silmas pidada, et muudatustega ei kaasneks senisest veelgi suuremat energia, vee jt ressursside rakendamist.

Oluline on investeeringute suunamine plastjäätmete kogumis-, puhastus- ja ümbertöötlemisseadmetesse ning lõpptarbija teadlikkuse tõstmisesse.

Hea teada

• Hetkel on avatud nii ettevõtete ressursitõhususe investeeringute toetamise II taotlusvoor kui ka taotlusvoor ettevõtete ressursitõhususe väikeprojektidele.
• Toetuste eesmärk on suurendada Eesti mäe- ja töötleva tööstuse ettevõtete ressursitootlikkust innovaatiliste lahenduste kasutuselevõtu kaudu. Toetust antakse investeeringuteks ressursitõhusatesse lahendustesse, sealhulgas parimasse võimalikku tehnikasse, ressursijuhtimissüsteemidesse ja neid toetavatesse IT-rakendustesse. Mõlemas voorus on analoogselt varasemaga taotlemise eelduseks ettevõttes läbiviidud laiapõhjaline ressursikasutuse audit, mille toetamiseks avati KIK-is toetusprogramm 2016. aasta sügisel.
• Ressursitõhususe investeeringute toetamise II taotlusvoorus on investeeringutoetuse maksimaalne osakaal abikõlblikest kuludest projekti kohta 50%, kuid tegelik toetusprotsent sõltub riigiabi regulatsioonidest. Maksimaalne toetuse summa ühe ettevõtja kohta on 2 miljonit eurot. Taotlusvooru saab taotlusi esitada jooksvalt ning voor on lahti kuni 30. juunini 2019 või kuni 35 miljoni eurose eelarve ammendumiseni.
• Väikeprojektide taotlusvooru toetuse maksimaalne osakaal abikõlblikest kuludest projekti kohta on kuni 50% ja toetuse maksimaalne summa on 200 000 eurot. Taotlusvooru eelarve on 10 miljonit eurot ning taotlusi võetakse vastu kuni 30.06.2019 või kuni eelarve täitumiseni.
• Taotluste esitamine toimub e-toetuste keskkonna kaudu. Rohkem infot taotlusvoorude kohta leiab KIK-i kodulehelt. Ressursitõhususe investeeringuid kogueelarvega 108 miljonit toetatakse meetmest „Ettevõtete ressursitõhusus“, mille töötas välja keskkonnaministeerium. Projekte rahastatakse Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahenditest.