Tuleviku elektrivõrk koosneb üldjoontes nagu tänagi ülekandevõrgust, jaotusvõrgust ning alajaamadest. See, mis muutub, on energiatootmise paradigma, millega kaasnevad teatavad muutused ka võrgus.
Täna on energiatootmine suures osas tsentraliseeritud. 85% meie tarbitavast elektrienergiast toodetakse väga kontsentreeritud ja kitsal alal. Tehnoloogia areng energeetikas liigub kiirelt detsentraliseerimise, energia hajatootmise suunas. Väiksemad, taastuvatel allikatel põhinevad tootmisüksused, mis kasutavad lokaalset tooret ning pakuvad lokaalset tööhõivet kui ka energia lokaalset tarbimist, on kiiresti muutumas või on juba muutunud tootmise omahinda arvestades konkurentsivõimeliseks suurte fossiilsetel kütustel põhinevate tootmisüksustega.
Kusjuures üldjuhul vanade fossiilkütusel põhinevate elektrijaamade kapitalikulu on juba ammu sotsialiseeritud ja toodangu omahinda arvestatakse vaid muutuvkulu baasil. Uued taastuvenergial põhinevad tootmisvõimsused seda teha ei saa, sest seal peab alati arvestama kogukulu – nii tootmisvõimsuse rajamise kapitalikulu kui muutuvkulu.
Suund taastuvenergiale
Teisalt tuleb arvestada, et taastuvatel allikatel põhinevad elektrijaamad jagunevad kaheks: kütusevabad ja mingil kütusel (biomass, biogaas jmt) põhinevad. Taastuvatel allikatel põhinev hajaenergiasüsteem on alati segu erinevatest tootmistehnoloogiatest. Kütusevabad tootmisvõimsused jäävad tehnoloogia arengust sõltuvalt alatiseks odavnema, samas kui näiteks põlevkivielektrijaamadel jääb alati eksisteerima kütuse tootmise komponent, mis on tööjõu- ja järjest enam ka energiamahukas ning kallineb. Kokkuvõttes mõjutab suurenev kütusevabade tootmistehnoloogiate lisandumine ka tarbija jaoks positiivselt elektri börsihinda.
Tulles tagasi elektrivõrgu juurde, siis ka ülekande- ja jaotusvõrk peab arenema koos hajatootmise arenguga. Küllalt võimsad tootmisüksused võivad tekkida kohtadesse, kus täna on olnud vaid tagasihoidlik tarbimine. Heaks näiteks on siin Läänemaa, kuhu juba rajatud maismaatuulepargid ja eeldatavasti tulevikus rajatavad avameretuulepargid tingivad märkimisväärsed taristuinvesteeringud toodetava elektri ülekandeks suurema tarbimise piirkondadesse. Haja- ja üldiselt taastuvenergia tootmisüksuste lisandumine nõuab ka võimsamaid välisühendusi. Vajalik on piisav läbilaskevõime riikide ja piirkondade vahel, et transportida odavama tootmishinnaga elektrit kaugemate tarbijateni, kasutades nii erinevate piirkondade ressursse optimaalsemalt.
Elektri ülekanne muutub ka mikro- ehk jaotusvõrgu tasandil. Suur osa tarbimispunktidest muutub varem või hiljem ka väikesteks taastuvenergia tootmisüksusteks. Energeetikale ja elektrivõrkudele hakkavad mõju avaldama hoopis teised sektorid, näiteks ehitussektor.
Esimese asjana peaks eraldama suurima jaotusvõrgu Elektrilevi Eesti Energiast.
Euroopa Liidu hoonete energiatõhususe direktiiv nõuab, et alates 2021. aastast ehitatavad uued hooned on kõik vähemalt liginullenergiahooned. See tähendab Eesti laiuskraadil aga seda, et hoones peab olema lokaalne taastuvenergia tootmine. Samuti nõuab hoonete energiatõhususe direktiiv hoonetele elektrisõidukite laadimispunktide valmiduse sisseprojekteerimist. See tähendab, et hoone üldine elektrienergia tarbimine tõenäoliselt väheneb, mingitel hetkedel ületab hoone enda tootmisvõimsus tarbimisvajaduse ning osa toodetavast energiast suunatakse elektrivõrku. Samas mingitel hetkedel on vajalik suur tarbimisvõimsus, näiteks elektriautode kiirlaadimiseks, mis eeldab jällegi võimsama elektriühenduse olemasolu. Kindlasti on elektrivõrgu arengu üheks võtmesõnaks tarbimise juhtimine, mis peab vältima arutud investeeringud võrgutaristusse.
Tururiskid selged
Eestis on suurimaks riskiks regulatiivne risk – elektrituruseaduse muudatusi menetleti läbi kahe riigikogu koosseisu ja suurema hulga koalitsioonide, kel igal oli oma nägemus ja agenda. Seal hulgas katsed muuta regulatsioone retroaktiivselt – muuta tingimusi juba tehtud investeeringutele. Turule tõi see täieliku määramatuse ja erasektori investeeringud tuulesektorisse sisuliselt peatusid. Teiseks suuremaks riskiks on loamenetlusprotsesside läbipaistmatus ja määramatu venimine. On palju juhtumeid, kus loa väljaandmise eest vastutav(ad) ametnik(ud) ei soovi võtta vastu otsust ja leitakse pidevalt uusi asjaolusid, miks loamenetlust pikendada.
Kirjeldatud regulatiivsed riskid ja barjäärid põhjustavad ka muid riske ja barjääre, näiteks muutub finantseerimine kallimaks. Pangad käsitlevad regulatiivset riski olulise riskina kliendi krediidivõimekusele.
5 küsimust Andres Meesakule
Mis punktides oleks Eestis vaja veel pingutada, et tagada läbipaistev ning majanduslikult mõttekas taastuvelektrienergia tootmine?
Esimese asjana peaks reaalselt (mitte näiliselt nagu praegu) eraldama suurima jaotusvõrgu Elektrilevi Eesti Energiast kui energiatootjast. Peale Elektrilevi eraldamist tuleks Eesti Energia täielikult erastada. Seadusandlikul tasandil tuleb lõpetada riikliku energiakontserni tegevust soosiva regulatiivse keskkonna kujundamine.
Kas näete, et taastuvenergia valdkonnas on samuti võimalik uuele tasemele liikuda, nt tehnoloogia ning kasuteguri uuendamisena, et see annaks majandusliku efekti?
Tehnoloogia areneb nagunii pidevalt – näiteks päikesepaneelide kasutegur on viimase 5–6 aastaga kasvanud ligi viiendiku. Kõige enam müüdud standardmõõdus päikesepaneeli maksimumvõimsus 2012. aastal, kui Eestis paigaldati esimesed võrguga ühendatud päikeseelektrijaamad, oli 230–235 W. 2018. aastal on see 285–290 W.
See tähendab, et samalt pinnaühikult saadakse viiendiku võrra enam elektrit. Päikesepaneelide efektiivsusest on aga veelgi kiiremini muutunud paneelide hind. 5–6 aastat tagasi räägiti paneelide hinnast suurusjärgus 1,5–1,6 €/W, täna müüakse paneele hinnaga 0,35–0,45 €/W. Päikesepaneelide hinnad on globaalselt langenud tempos 10–15% aastas ja hetkel ei ole näha, et see tempo aeglustuks.
Kas taastuvenergia saaks tulevikus olla konkurentsivõimeline ka sellisel juhul, kui toetused ära jätta?
Siin tuleb rääkida kindlas, mitte tingivas kõneviisis. Taastuvenergia ongi tulevikus konkurentsivõimeline turutingimustel ilma igasuguste toetusteta. Suured maismaatuulepargid juba on väga lähedal sellele. Päikeseelektrijaamad on turupõhiselt täna juba konkurentsivõimelised Lõuna-Euroopas ja see piir liigub kiiresti põhja poole koos tehnoloogia odavnemisega.
Millised on trendid tulevikuks?
Tarbija sidumine pikkade lepingutega on suurte energiafirmade unistus, mis pärineb möödunud sajandist ja kasutab ära tarbija teadmatust võimaluste osas. Ärimudelite osas näeme kindlasti palju erinevaid kooslusi alates üksiku majapidamise omatarvet oluliselt ületavast minielektrijaamast ja lõpetades kogukondlike ja ühistuliste elektrijaamade kogumiga, mis töötavad turule ühtse virtuaalse elektrijaamana. Tarbija sidumine pika lepinguga on ajutine nähtus ja möödub tarbijate teadlikkuse kasvades, tehnoloogia odavnedes ja regulatiivsete riskide vähenedes.
Kuidas hindate Eesti positsiooni ja võimekust EL-i seatud kliima- ja energiaeesmärkide täitmisel aastaks 2030 ja milline võiks olla koostöö teiste Balti riikidega?
Kui jätkub samasugune areng nagu viimasel viiel aastal, siis hindan meie võimekust EL-i seatud eesmärkide täitmiseks aastaks 2030 kesiseks. Kuigi ressurssi on piisavalt, seda tuleb ainult õigesti kasutada. Elektrituru mõistes on Eesti ühtsel turul Skandinaavia ja Balti riikidega. Koostöö peabki olema regionaalne. Varem või hiljem toimub 100% üleminek taastuv-energiale kõigis energiatarbimise sektorites: elekter, soojusmajandus ja transport. Mida suurem on regioon, mis selle ülemineku koostöös ja ressursse ühiselt kasutades ette võtab, seda väiksem on selle ülemineku kulu ühiskonnale ja seda madalam on energiaühiku hind tulevikus lõpptarbijale.
