Ülikoolide ja ettevõtete koostöö tooks tulu

Pakirobotite tootja Cleveron teatas hiljuti, et asutab koos ettevõtluskõrgkooliga Mainor Viljandisse Cleveroni Akadeemia, kus hakatakse õpetama robottarkvaraarenduse tudengeid. Cleveroni juht Arno Kütt räägib, et partneri valikul sai otsustavaks lihtne kriteerium: kes oli nõus oma üksuse Viljandisse tooma. „Meile on oluline, et teooria ja praktika toimuks koos – ja praktika on niikuinii meie juures,“ selgitab ta.

Cleveroni Akadeemia on üks viimase aja säravamaid näiteid ettevõtete ja ülikoolide koostööst, mis on juba aastaid üks räägitumaid teemasid nii haridus- kui ka ettevõtluspoliitikas. Selle üheks peamiseks ajendiks on lugu USA Räniorust, kus firmade ja ülikoolide ühiste pingutustega loodi nüüdisaja infotehnoloogia. Eks päriselu oli sealgi muidugi keerulisem, aga las see jääda teiseks korraks.

Eestis on tegemist valdkonnaga, kus ühiskonna jõukamaks saades on samuti aastate jooksul selget arengut märgata ainuüksi selles osas, et raha on rohkem. Selle sügavamad probleemid on aga juba aastakümneid tuttavad.

Koostöö mitu palet

Ülikoolide ja ettevõtete koostöö annab tegelikult jagada mitmeks. Ühelt poolt peaks kõrgemad õppeasutused andma haritud inimesi, keda firmadel vaja. Teisalt peaks kõrgkoolides tehtav töö toetama ettevõtteid nende teadus- ja arendustegevuses (TA). Kolmandaks aga peaks teadlaste jõupingutustest sündima ärimudeleid, millest kasvavad välja ettevõtted, mis ülikooli tiiva all elujõuliseks arenevad ja panustatud raha osaluse või patentide kaudu tagasi toovad.

Tartu Ülikooli professori Maaja Vadi juhtimisel läbiviidud ettevõtete ja teadusasutuste koostöö eripärade uuringu lõpparuanne toob välja iseloomulikud kolm tunnust. Esiteks selline koostöö hõlmab inimesi erinevatest valdkondadest (akadeemiline maailm ja ettevõtlus), teiseks toimib koostöö pigem individuaalsel või rühma-tasemel, mitte organisatsioonide vahel, ning kolmandaks ei kuulu koostööpartnerid samasse organisatsiooni.

Neist tunnustest annab muidugi järeldada ühe olulise komponendi – ettevõtjatel ja teadlastel peab olema huvi tegeleda samade teemadega. Siin ongi üks selge kitsaskoht. „Ajaloolistel põhjustel on Eesti teadus arenenud selliselt, et akadeemilises mõistes kõige silmapaistvamad valdkonnad on sellised, kus ettevõtluses vastuvõtvat poolt ei ole,“ nendib Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektor Renno Veinthal.

Võib ju uskuda, et akadeemiliselt silmapaistva teadustegevuse tulemusena võiks lõpuks tekkida ka ettevõtlus, mis selle saavutusi rakendama asub. Mõnel korral on see juhtunudki, aga mitte sellisel moel, mida makromajanduslikul tasemel kuidagi märgata oleks. „Seni ei ole see oodatud mahus veel Eesti majanduse nägu muutnud,“ ütleb Veinthal.

Riigi tugi vajalik

Teemapõld on lai ning sellest ongi kirjutatud raamatuid. Üks neid on Harvardi ülikooli professori Josh Lerneri „Boulevard of Broken Dreams“ („Murtud südamete bulvar“). Selle üks järeldusi on, et Ränioru laadne ja ka klastriks hüütav ettevõtete ning teadus-asutuste ühistöö pole kusagil välja kasvanud ilma riigi toeta, kuid need katsed, kus seda on püütud teadlikult arendada, on enamasti nurja läinud.

Veinthali meelest oleks Eestil mõistlik arendada välja TA võimekust esmajoones valdkondades, kus on olemas arvestatav eksportiv sektor. Kõrgel tasemel akadeemiline suutlikkus võiks tulla kasuks sektoritele, kus on juba arvestatav hulk ettevõtteid, millest osal juba on TA võimekus ja teistel seda tuleks turgutada.

Headeks näideteks on Eestis nutika spetsialiseerumise valdkonnad, mille TA külg on ebaühtlaselt arenenud, nagu puidutööstus metsamajandusest kuni majade, puitkonstruktsioonide, puidukeemia ja muuni, ning toiduainetööstus, kus tegutseb samuti suur hulk ettevõtteid.

Kindlasti väärivad julgustamist ja tunnustamist need Eesti kapitalil põhinevad ettevõtted, kellel on soov TA valdkonda investeerida ning kes on seda juba teinud. Kasvuambitsiooni tuleb tunnustada ja julgustada.

Oleme keskmised

Tallinna Tehnikaülikooli professor Erkki Karo nendib artiklikogus „Eesti teadus 2019“, et siinsete TA kulutuste jagunemine alus- ja rakendusuuringute (kumbki umbes veerand) ning eksperimentaalse arendustegevuse (ligi pool kogusummast) vahel meenutab meiega samal arengutasemel olevaid EL-i liikmesriike. Astme võrra rikkamatega võrreldes (nagu Sloveenia või Taani) on aga rakendusuuringute osakaal meil märksa madalam. Ettevõtted mõistagi peaks olema just rakendusuuringutest huvitatud.

Doktorikraadiga töötajaid ettevõtlussektoris jääb alla 250. Ettevõtluses hõivatud doktorite arv on ajavahemikul 2010–2017 langenud. Üle poole doktoritest on hõivatud erasektori TA asutustes, nagu erinevad tehnoloogia arenduskeskused või AS Cybernetica. Klassikalistes kasumitaotlusega ettevõtetes, kus maailmas tehakse suurem osa TA-st, töötab meil alla 80 doktori. „Seda on ilmselgelt liiga vähe ja see kahanemine tuleb pöörata kasvuks,“ ütleb Veinthal.

Tööstusdoktorantuur

Nüüd jõuame juba definitsioonide tasandile, kus mõistagi hakkavad arvamused lahku minema. TA-ga tegelemiseks läheb Veinthali sõnul vaja teadlasi. Kes on teadlane, selle üle annab vaielda, aga üks võimalik vastus sellele on, et see eeldab teaduskraadi.

Cleveronis näiteks ei tööta praegu ühtki doktorikraadiga inimest. „Innovatsioon on oluline ja innovatsiooni tegemiseks ei pea tingimata olema doktorikraadiga,“ leiab Kütt. „Teadus on see, kui tehakse täiesti uusi asju. Innovatsiooniga ei looda midagi nullist uut, vaid võetakse juba olemasolev asi, pannakse sellele juurde teine ja kolmas ning saadakse midagi uut.“

Veinthal igatahes arvab, et siinkohal on võimalik edasi mõelda – ilmselgelt on tegu firmaga, millel on ambitsioon oma töötajaid arendada. „Arvestades nende tegevusala, ei kahtle ma, et selles ettevõttes on võimalik igal aastal käivitada üks-kaks tööstusdoktorantuuri projekti,“ ütleb ta.

Tööstusdoktorantuur on programm, millele Veinthal paneb tõsiseid tulevikulootusi. „Ülivõimas relv, et kasvatada ettevõtete ja ülikoolide vahelist sisulist koostööd, usaldust ja suunata akadeemilisi huve praktilisemat laadi probleemide lahendamisele kaasa aitama,“ leiab ta.

Doktorantide sidumine ettevõtlusega on nimelt üks võrdlemisi raske pähkel. Mõne meelest peaks doktorandid viibima oma õpingute ajal mingi osa ajast kuskil ettevõttes, seda nõustamas või praktikal. Veinthalil on raske ette kujutada, kuidas doktorant vahepeal „käib ettevõttes“. „Doktoritöö raames uuritavad ja lahendatavad probleemid püütakse sõnastada doktoriõpingute alguses. See asetab teatud piirid teemadele ja küsimustele, mida töö käigus saab lisada,“ ütleb ta. Juhendajal on tihtipeale niigi keeruline hoida uurimisrühma portfellis piisava temaatilise ühisosaga projekte, mis oleksid aluseks terviklikule ja sidusale doktoritööle. Veel keerulisemaks muutub aga elu siis, kui saata doktorant midagi muud tegema.

Tehnikaülikooli eesmärgiks on, et viiendik doktoriõppe sajast kohast igal aastal võiks olla tööstusdoktorandid.

See eeldab kolmepoolset kokkulepet – ettevõte, ülikooli ning õppuri vahel. Firma sõnastaks juhatuse tasandil TA probleemi, mida ülikool võib aidata piiritleda. Kui ettevõttes on sobilik magistrikraadiga inimene olemas, siis võib tema panna seda probleemi lahendama. Kui aga pole, saab ka ülikool olla abiks sobiva uue TA töötaja värbamisel.

„Siis on võimalik orgaaniline teadmuse kasvatamine ettevõttes,“ ütleb Veinthal – ettevõttel on probleem, mida ettevõtte töötaja lahendab, saades ligipääsu ülikooli akadeemilistele ressurssidele, teadusvõrgustikele ja õiguse akadeemilisele juhendamisele. Samas on tagatud ettevõtte omanikutunne lahendatava probleemi osas. Juhendaja ja ülikooli kasud seisnevad selles, et ettevõttes tehtav teadustöö, millesse doktoritöö juhendaja oma panuse annab, võimaldavad rakendada akadeemilisi kompetentse rakenduslikemat laadi TA probleemide lahendamisel ja kokkuvõttes aitavad kasvatada juhendaja ja ülikooli akadeemilist ning ühiskondlikku mõjukust.

Erasektori kaasamine

Madalama astme tudengeid aitab ettevõtetega kokku viia projektiõpe. Üheks näiteks on tehnikaülikooli ja Silberauto 15 kuud väldanud ühisprojekt Iseauto, milles osales 60 tehnikaülikooli tudengit. Selle tulemusel loodi suhteliselt tagasihoidlike vahenditega isesõitev neljarattaline sõiduk, mis mahutab kuus inimest.

Veinthal usub, et selline selgelt hoomatav eesmärk mobiliseerib asjaosalised, paneb eesmärgile pühenduma ja annab tudengitele elu parima õpikogemuse, andes praktilised oskused, kinnistades teadmisi sügavamalt ja paremini kui ükski teine õppevorm. „Kuivõrd projektiõpe on võimalik teha kättesaadavaks kõigile – see on väljakutse,“ tunnistab ta aga.Tehnikaülikoolis on tudengeid 11 000 ja investeeringuid massiivselt tõsta pole võimalik. Tõenäoliselt võiks olla erasektori panuse sissetoomine üks osa vastusest. Lisaks õppele saaks nii kasvatada ka TA olulisust erasektori poolel.

Veel üks võimalus koostöö edendamiseks on ettevõtjat rahaliselt toetada. Selle näiteks on NUTIKAS toetusmeede, mis aeglasest algusest hoolimata näib olevat jalad alla saanud. Puudu on aga pikaajalisemad sarnased programmid, mis lubaks ettevõtteil ja ülikoolil mingi TA suuna välja arendada. „Tundub, et kui koostöö jääb episoodiliseks, lepingupõhiseks, seab see teatavad piirid selle sisule ja mahule,“ ütleb Veinthal. Ta toob näiteks koostöövõimaluse klastrite raames, kus ehitusmaterjalide või majade tootjatel on ühishuvist lähtuvad TA eesmärgid, mis tulevad kogu sektori arengule kasuks.

Üks võimalikke lahendusi oleks sihtrahastusega professuurid.

Ettevõtjad rahastaks endale tähtsas valdkonnas olulises osas professuuri, seadmata sellele kitsaid piire, kuid kirjeldaks ära oma ootused. Valdkonnal oleks juhtkomitee, kes saab suunata ja anda soovitusi. Selle näiteks on tuleviku linna professuur, mis allkirjastatakse Mainor Ülemistega maikuus.

Ülikoolides leidub ka hulgaliselt tehnilisi vahendeid, mis Veinthali hinnangul küllaldast rakendust ei leia. „Seadusandja peaks andma täpsemad ja nõudlikumad juhised, kuidas muuta maksumaksja raha eest ostetud kallid riistad erasektorile kättesaadavaks,“ ütleb ta. Enamasti on need teadlaste kasutada ja välisele osapoolele kättesaadavaks tegemine küllaltki ebamugav – ümberseadistamisega kaasnevad riskid, töö- ja ajakulu. Ilmselt on probleemi lahendamiseks vaja rahastajal väljendada oma tahet ühiskasutuse võimaldamise ja korralduse kohta selgemalt.

Eesti TA arvudes

• TA tegijad jaotuvad kahte rühma: avaliku sektori asutused, peamiselt ülikoolid ja riigi teadusasutused; erasektori asutused, teadust tegevad ettevõtted ning era-teadusasutused.
• Avaliku ja erasektori TA kulutused olid 2017. aastal ligikaudu sama suured – vastavalt 125 ja 133 miljonit eurot. Kahe sektori omavaheline kokkupuutepind oli aga väike osa sellest. Erasektor ostis avalikult ja avalik erasektorilt TA teenuseid täpselt sama summa, kaheksa miljoni euro eest.
• Eesti Rektorite Nõukogu tellitud analüüsist selgub, et Eesti ülikoolid panustasid 2016. aastal 6,4% Eesti rahvuslikku koguprodukti ning tõid iga kulutatud euro eest Eesti majandusele 5 euro väärtuses tulu.