Vaimu ja raha vastuoludest on loodud hulk rohkem või vähem surematuid kunstiteoseid. Eesti päriselus toimub üks selle iidse kunsttüki – mida on võimalik etendada nii draama, komöödia kui ka tragöödiana – uuslavastusi muu hulgas ka vormis, mis kannab nime teadus- ja arendustegevus, sõbramehelikult TA.
Teose intriig põhineb suuresti teljel alus- vs rakenduslik teadus. Laialt on levinud veendumus, et TA vallas leidub turutõrkeid. Teaduslik avastus nimelt vajab raha, kuid tihtipeale ei saa rahastaja takistada teistel sellest kasu lõikamast. See vähendab tema kasumit ja seega ka stiimulit tööd üldse tellida. Seetõttu peaks TA-d vähemalt osaliselt rahastama riik. Ja kui kuskil on raha, tekib mõistagi kohe küsimus, kuidas seda jagada. Seisukohad on kohati reljeefselt vastupidised.
„Arvan, et pikemas perspektiivis toovad fundamentaalteadused rohkem kasu kui investeerimine rakenduste arendamisse,“ ütleb Nobeli sihtasutuse juht Lars Heikensten kahe aasta taguses intervjuus Postimehele. „Kui on olemas baasteadmised, tekib ka rakenduslikele asjadele rahastus loomulikumalt.“
Hea teadus on alati rakenduslik.
Jaak Aaviksoo
„Hea teadus on alati rakenduslik ja iga tegelik rakenduslikku tähendust omav probleem on sügavalt teaduslik,“ kirjutab seitsme aasta eest samuti Postimehes ilmunud artiklis praegune TTÜ rektor, tollane haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.
Teaduse eesmärgid ja kulutamine: mis toimub?
Faktid on kõigile teada (või vähemalt päris hõlpsasti leitavad). Eesti avalik sektor tegi 2017. aastal TA kulutusi üle 156, erasektor ligi 148 miljoni euro eest, kokku moodustasid need 1,29 protsenti Eesti SKP-st (ehk alla poole sihtmärgist, vt kõrvallugu).
Viimane näitaja on umbes sama, mis kümne aasta eest. Vahepeal on osakaal ka kõrgem olnud, ent selle kõikumisi ei saa Eesti mõõtu riigis väga tõsiselt võtta – üks suur investeering võib statistika segamini lüüa.
Avalik sektor ostis erasektorilt ja erasektor avalikult 2017. aastal TA teenuseid võrdselt kaheksa miljoni euro eest. Võib muidugi arutleda, kas seda on palju või vähe. Sellest, et osa uuringuid peavad eestlased välismaalt tellima, ilmselt ei pääse.
Eesti pole nii suur ja rikas, et kõik maailma tarkus ja testseadmed koju tuua. Kui see kõrvale jätta, jääb siiski veel küsimusi. Kui palju peaks üks ettevõte ise TA-ga tegelema (mõni ostab kõik sisse) ja kui palju suudab üks ülikool TA-d välja müüa, ilma oma ülejäänud funktsioone kahjustamata? Kõik sõltub sellestki, mida me ülikooli all mõistame – sõna tähendus on ajas palju muutunud.
Euroopa ülikoolid said keskajal alguse üpris rakendusliku loomuga õppeasutustena. Arenedes kloostrite ja katedraalide koolidest, mille eesmärgiks oli anda vaimulikele teadmisi ristiusu ja muudeski liturgias tarvilikes valdkondades, ent õpetada neile ka kirikuõigust ja näiteks loogikat, et nad rahaasjadega paremini toime tuleks.
Sellest seemnelavast väljakasvanud ülikoolides oli võimalik pärast kunstide magistri kraadi saavutamist õppida kolme praktilist eriala: juurat, meditsiini ja teoloogiat. Loomulikult oli keskajal viimanegi, teadusharudest kõrgeimaks peetu, täiesti praktiline distsipliin, mis pidi aitama inimesi jumalale lähemale. Näiteks Toulouse’i Ülikool asutati 1229. aastal puhtalt selleks, et võidelda teoloogia õpetamise abil sealkandis levinud katarite hereesiaga.
Teadus, nagu meie seda tunneme, on aga päris värske saavutus, lõplikult välja kujunenud alles möödunud sajandi teisel poolel. Kuigi varemgi tegutses ka meile tuttaval kombel ülikoolide juures töötanud teadusemehi, pärineb väga suur osa möödunud sajandite olulistest teadussaavutustest hoopis neilt, keda meie nimetaks amatöörideks – tihtipeale olid nad ka jõukad, ent mitte alati. Nüüdisaegse teadusmeetodi arendaja filosoof Francis Bacon (1561–1626) oli jurist ja Inglismaa lordkantsler, näiteks. Ka rida Albert Einsteini (1879–1955) säravamaid avastusi sündis möödunud sajandi esimesel kümnendil töö kõrvalt Berni patendiametis. Muidugi, võib-olla pole me veel lihtsalt kuulnud oma ajastu olulistest amatööridest või hoopis pilkame neid soolapuhujaiks, kes teab.
Väärt teadus ja majandus ehk kuidas mõõta?
Nüüdisaja teaduse moodustudes on oluliseks saanud ka vahetegemine alus- ehk baasteaduse ja rakendusliku teaduse vahel. Kui esimene lihtsustatult öeldes püüab välja selgitada maailma ja kõiksuse toimimise põhimõtteid, siis teise peamiseks eesmärgiks on mingisuguse elulise lahenduse välja arendamine.
Sellest omakorda järeldub, et kui teine panustab hoomataval moel majandusse, näiteks kasvatades tööviljakust või lisandväärtust, siis esimesest saadavat kasu on juba keerulisem mõõta.
Hoolega vaadates aga näeb, et ka baasteadus jõuab lõpuks rakenduseni. Paari aasta eest ajakirjas Science ilmunud uuring toob välja, et kuigi patendid viitavad teadusuuringutele suhteliselt vähe, tasub vaadata neidki patente, millele uued tuginevad. Ka varasemad patendid viitavad nimelt teadusuuringutele.
Niimoodi näpuga järge ajades selgub, et sisuliselt kogu väärt teadus, millele keegi üldse tähelepanu on pööranud ehk viidanud, jõuab tegelikult ka majandusse.
Tuleb välja, et isegi teoreetiline matemaatika läheb mingis vormis millalgi tootmisse, kuigi keskmiselt läbi viie patendi ja ligikaudu 20 aastaga. Näitlikustades – kui Alexander Fleming leiutas 1928. aastal penitsiliini, siis mass-tootmisesse jõudis see alles Teise maailmasõja ajal.
Millised on eelistatud valdkonnad?
Iseasi muidugi, et kui Eesti teadlane saavutakski penitsiliiniga võrreldava läbimurde, siis vaevalt selle põhjal sündivat toodet just siinne tööstus valmistama hakkaks. Nii nõuab mullune tööandjate manifest avaliku sektori TA kulutuste tõstmist ühe protsendini SKP-st ja täpsustab: „Lisanduv raha suunata ainult neisse valdkondadesse, mis toetavad eelkõige Eesti majanduse ja ühiskonna arengut.“
Nagu ajakirja TööstusEST eelmises numbris ütleb TTÜ teadusprorektor Renno Veinthal: „Ajaloolistel põhjustel on Eesti teadus arenenud selliselt, et akadeemilises mõistes kõige silmapaistvamad valdkonnad on sellised, kus ettevõtluses vastuvõtvat poolt ei ole.“
Mõnikord ettevõtlust omajagu tekib, ent mitte sel määral, et suudaks Eesti majanduse üldpildi taustal silma paista. Seda ilmestab hästi tehnoloogia arenduskeskuste (TAK) käekäik. Teaduslikust tasemest hoolimata kadus nii mõnigi pildilt pärast riikliku toe lõppu, nagu näiteks geenitehnoloogia TAK ja materjalitehnoloogia TAK.
Nii saabki väita, et Eesti peaks arendama TA-d nendes harudes, milles tegutseb konkurentsivõimelisi ehk eksportivaid ettevõtteid. Kuna ettevõtted on meil üldiselt väikesed ja nende TA-alased võimed erinevad, siis tuleks koostöö heal tasemel teadlastega just nendes harudes majanduslikult eriti kasuks.
Sellised majandusharud võiks olla näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, maavarade sektor, puidu- ning toiduainetööstus. Esimeses kahes on Eestis teaduski korralikul järjel, kahe viimasega on pilt ebaühtlasem.
Rakendusteaduse arendamist Eestis annab põhjendada ka rahvusvahelise kogemusega. TTÜ professor Erkki Karo on tähelepanu juhtinud, et TA investeeringute jaotus (üle veerandi alusuuringutele, umbes veerand rakendusuuringutele ja veidi alla poole eksperimentaalsele arendustegevusele) sarnaneb neile EL-i riikidele, mille SKP on meie omaga sarnane, nagu Poola.
Samas, rikkamatel riikidel, nagu on Sloveenia või Taani, on rakendusuuringute osakaal märksa suurem ja teiste oma vastavalt väiksem. Ehk peaks jõukuseredeli järgmisele pulgale tõusmiseks olema riigipirukas teisiti jagatud?
Rakendusuuring eeldab tellijat. Kus ta on?
Heakene küll, rahastame siis just nende valdkondade teadlasi. Ent rakendusuuring eeldab ka tellija olemasolu. Kuidas teda leida?
Üks võimalus on sisseimbumine. Selleks arendab Tartu Ülikool on ettevõtlus- ja Tallinna Tehnikaülikool tööstusdoktorantuuri, millega püütakse koolitada teadlasehakatisi ehk doktorante, kes tegeleks mõne ettevõtte tegevuse arendamisega.
Eesmärgiks on doktorantide sidumine ettevõtlusega. Teine võimalus on ettevõtete rahaline toetamine, mille üks näiteid on toetusmeede NUTIKAS.
Pikema koostöö tekitamine aga pole nii lihtne. „Ettevõtlus- ja akadeemiline kultuur on erinevad, sest rõhuasetused on erinevad,“ kirjutavad portaalis Novaator kaks füüsikut, Andi Hektor ja Mait Müntel, kes on idufirma Lingvist juht. „Ühisosa leidmiseks ei aita muu kui suhtlemine, kannatlikkus ja avatud meel.“
Kuna sel aastal on seoses valitsuse taganemisega nii mullu sõlmitud teadusleppe kui ka tänavuse koalitsioonileppe lubadusest tõsta avaliku sektori TA kulutusi ühe protsendini SKP-st palju räägitud riiklikust rahastamisest, siis on kippunud varju jääma tehte teine pool. Selleks, et ühest saaks kolm, tuleb sellele juurde liita kaks. Kaks protsenti SKP-st peaks TA kulutustesse tulema erasektori poolt.
„See kaks protsenti on see tegelik valukoht,“ leidis Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere mullu Terevisioonis esinedes. Siiski jääb ta optimistlikuks, et eesmärk on meie põlvkonna nägemiskauguses ning erasektori osa teadusrahasse võiks tulla välismaalt, aga ka Eestis asuvatest teadusmahukatest ettevõtetest. Nagu AS Cybernetica või Icosagen, mille terve äri põhinebki teadusel.
Samas, välisraha ja üksikute ettevõtete peale lootma jääda ei saa. Muutmaks Eesti majandust laiemal põhjal teadusmahukamaks, läheb tõenäoliselt vaja riigipoolset tagant utsitamist, olgu selle vahenditeks siis rahalised toetused või muud abinõud.
Sihtmärgiks kolm protsenti
EL ja ka Eesti on seadnud sihiks saavutada selle, et teadus- ja arendustegevuse (TA) kulutused moodustaksid kolm protsenti SKP-st, seejuures kaks peaks tulema era- ja üks avalikust sektorist.
Eesmärgi püstitas EL märtsis 2000 ja saavutamise tähtajaks seati esialgu 2010. aasta. Tollal seda mõistagi ei saavutatud ja tähtaega pikendati 2020. aastani. Nüüd on seegi verstapost vaid mõne kuu kaugusel, kuid sinnamaale on jõudnud või pole sellest kuigi kaugel ainult Põhjamaad, Saksamaa ja Austria. EL-i keskmine näitaja oli 2017. aastal 2,07 protsenti. Suurem osa EL-i liikmeid pole sihtmärgi ligidalgi ega ka lähene sellele kuigivõrd.
Vahepeal on Eestigi suutnud teha näilisi samme sellele lähemale. 2011. aastal moodustasid TA kulutused tervelt 2,31 protsenti SKP-st. Nii kõrgest osakaalust ei maksa ennast aga lasta segadusse viia. Märkimisväärse osa sellest moodustasid Eesti Energia suured investeeringud Auveres. Uskuge või mitte, aga möödunud kümnendi keskel lõi ühe aasta Eesti TA statistika sassi Tallinki ostetud uus laev.
Viis esimest ja viimast
Erasektori TA kulud 2017. aastal, % SKP-st
Avaliku sektori TA kulud 2017, % SKP-st
