Pool aastat enne Euroopa Liidu ühekordse plasti direktiivi ülevõtmist on Eestis suur osa ettevalmistustööst tegemata. Tööstusettevõtted heidavad ette info puudulikkust ja hoiatavad kulude eest, mida tarbijad ei jaksa kinni maksta.
Väidetavalt moodustab plast 80‒85% mereprügist, sellest omakorda 50% on ühekordsed plasttooted. Euroopa Liit otsustas probleemiga otsustavalt võitlusesse asuda ja eelmise aasta 2. juulil jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühekordse plasti direktiiv (SUP). Liikmesriikidele anti direktiivi ülevõtmiseks aega kaks aastat, nii et tähtaeg kukub tuleva aasta 3. juulil.
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik Dagny Kungus ütleb, et ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside puhul tuleb saavutada pidev ja ambitsioonikas tarbimise vähendamine, kuid möönab, et loomulikult ei käi korduskasutatavate ja alternatiivsete pakendite kasutuselevõtmine üleöö.
Paraku just nii see plastpakenditega seotud tööstuste jaoks välja näeb. Kaheaastasest üleminekutähtajast on järele jäänud vaid pool aastat, kuid puuduvad pakendiseaduse ja jäätmeseaduse muudatused ning hulk rakendusakte, mis näitaksid, kuidas hakkab toimuma plastpakendite ringlusesse laskmise piiramine. Tootjate jaoks on see probleem.
Mis juhtub 3. juulil? Ei tea
Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum ütleb, et ei ole selge, mis 3. juulil juhtuma hakkab. Puuduvad rakendusaktid. Pole teada, kuidas märgistada niiske salvräti või hügieenitoote pakendit. Tegelikult pole üldse teada toodete nimekiri, mis on SUP-direktiiviga hõlmatud. Meybaum selgitab, et kõige suurem probleem on direktiivis kasutatavad mõisted. Need ei seostu ühegi teadaoleva toodete klassifitseerimise süsteemiga.
„Puudub standard ühekordse plastpakendi kohta, mis sisaldab „ühe inimese portsjonit“ ja „millel on tõenäosus sattuda prügistamise hulka“,“ sedastab Meybaum. Nendele mõistetele ei ole definitsiooni.
Infopuuduse probleemi kinnitab ka toiduliidu juht Sirje Potisepp. „Osad direktiivi nõuded rakenduvad juba alates 3. juulist 2021, kuid täna ei ole veel selge, millised pakendid lähevad SUP-direktiivi alla – Euroopast on puudu SUP-toodete määramise juhend, mis pidi juba ammu valmis olema,“ nendib ta.
Rakendusaktid hilinevad palju
Dagny Kungus tunnistab probleeme mõnede rakendusaktide koostamisega. Tõepoolest, märgistusnõuete rakendusakt on hilinenud alates 2020. aasta juulist, kuid see võetakse Kunguse sõnul vastu eeldatavalt 2020. aasta lõpuks. Lahendus olevat selles, et kui akt valmis saab, võivad tootjad tootmist kavandada vastavalt rakendusaktile pool aastat enne direktiivi jõustumist. Hilinenud on ka juhendmaterjal, mis täpsustab direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaid tooteid. „See on pannud nii keskkonnaministeeriumi kui ka tootjad ja kaupmehed olukorda, kus ei ole päris lõplikku pilti, millistest toodetest me SUP-direktiivi raames räägime. Samas on üldpilt olemas ja selle najal on võimalik meetmeid kavandada,“ selgitab Kungus.
Potisepp on siiski seisukohal, et ettevõtted, kelle toodetele hakkavad 3. juulist 2021 kehtima turupiirangud, on suure löögi all. Tema sõnul on küsimus, kas olemasolevatele pakenditele on alternatiive, kui palju uued pakendid maksavad ja kas neid on võimalik olemasolevate seadmetega kasutada. Kui neid seadmeid ei ole võimalik kasutada, siis millised on vajalikud lisainvesteeringud ning kas seadmete tootjad on võimelised lühikese ajaga muutusi ellu viima ja uusi lahendusi pakkuma.
Kui palju pakendid kallinevad?
Toiduliidus on tehtud mõned arvestused. Kuna plasti osakaalu tuleb jõuliselt vähendada ja soovitatavalt asendada, siis on kõige raskem eelkõige loomsete toodete ja eriti lihatööstuse pakenditega. Potisepa väitel võib pakendi hind toote omahinnast moodustada sõltuvalt tootekategooriast 5‒50%. „Lihtsamgi tehnoloogiline muudatus olemasolevatel liinidel võib nõuda lisainvesteeringuid,“ hoiatab Potisepp. Tema sõnul maksab üks uus seade ligikaudu 120 000–250 000 eurot. Uus tootmisliin võib maksta ka 1,5 miljonit eurot. Toidutööstuses on aga sadu tootmisliine, lisaks pidev kulu tulevikus eeldatavalt kallima materjali soetamiseks.
Samale ohule viitab ka Eesti Plastitööstuse Liidu juht Pilleriin Laanemets, kes ütleb, et materjali vähendamine tähendab enamjaolt uut investeeringut nii pakenditootjale kui ka pakendiettevõtjale (toiduainetööstus, kaubandus). „Iga uue pakendi puhul peab investeeringu tegema ka pakendiettevõte, et hankida uus pakendamisliin või tellida olemasoleva ümberehitus. Direktiivi rakendamisega kaasnevale hinnatõusule ei pea Eesti tarbija ostujõud vastu,“ hoiatab ta.
Plasti vähendamisega tegeletakse
Toidutööstused võimalike kulude pärast suures ahastuses ei ole. Eelkõige seetõttu, et nad ei oska kulude võimalikku suurust hinnata. HKScan Eesti juhatuse esimees Anne Mere nendib, et rakendusakte ja selgeid definitsioone pole, mistõttu ei saa ta hinnangut anda, mis läheb ettevõtte jaoks maksma ühekordse plasti direktiivi ülevõtmine.
Ta ütleb, et praeguse arusaama kohaselt puudutab direktiivi nõue ühekordseks kasutamiseks ja ühele tarbijale mõeldud toiduainete pakendeid ehk peamiselt valmistoidu pakendeid. HKScani tootevalikust võib see kõige enam puudutada aasta alguses turule toodud valmissnäkkide sarja „Just Eat It“. Selle toote puhul on Mere kinnitusel keskkonnaaspekte silmas pidades võetud kasutusele parim võimalik pakendilahendus. „Ohutu toote tagamiseks pole keskkonnasõbralikumat pakendit tänase seisuga turult võimalik leida,“ on ta kindel.
Murelikuks teeb ka ajafaktor. Mere selgitusel võib pakendilahenduse muutmine sõltuvalt tootearendusest, säilivuskatsetest ja vajalikest investeeringutest võtta kuus kuud kuni 1,5 aastat, eriti kui muudatus nõuab tehnoloogilist uuendust ja märkimisväärselt raha.
Ka Farmi Piimatööstuse turundusjuht Helen Ojamäe nendib, et vaatamata direktiivi ülevõtmise tähtaja lähenemisele ei ole veel teada, kui suur osa plastpakenditest liigitatakse SUP-direktiivi mõjualasse. Ettevõte on teinud kulutusi seadmetesse, mis vähendavad turule paisatava plasti massi. Neid kulutusi ei saa aga kirjutada SUP- direktiivi arvele, vaid on Farmi Piimatööstuse initsiatiiv. Ojamäe nõustub, et pakkemasinate ümberseadistamine nõuab ühekordset aja ja raha investeerimist, kuid samas maksab kergem pakend tehtud investeeringu pikemas perspektiivis veokuludelt tagasi.
Pakendite kokkukogumise kulu hirmutab
Plastidirektiiviga seostub teinegi suur mure ‒ tootjavastutussüsteem, mille kaudu peaks toimuma SUP-toodete kokkukogumine ja taaskasutuse korraldamine. Tootjate jaoks võib see kujuneda väga kalliks.
Sirje Potisepa kinnitusel pole teada, kui suur on avalikes kogumissüsteemides SUP-toodete osakaal, mille koristamise kulud peaksid laiendatud tootjavastutuse kaudu katma toidutootjad. „Meil on küll uuring, kust saame teada, kui palju on olmeprügi ja pakendite osakaal, aga ei ole teada, kui suur on SUP-toodete osakaal olmeprügist. Ilma nii põhimõttelise infota pole meie arvates võimalik välja töötada kulutõhusaid, mõõdetavaid ja keskkonda hoidvaid regulatsioone,“ on Potisepp veendunud.
Sama meelt on Hallar Meybaum, kellele on keskkonnaministeeriumi esitletud uuringust silma jäänud vaid prügifirmade soov nõuda iga ringlusse lastud ühekordse plasti tonni eest ulmelised 174 eurot. Meybaum leiab, et keskkonnaministeerium peab kindlustama õiguskindluse toimiva tootjavastuse süsteemi kaudu, kus kulusid kontrollivad tootjad, mitte prügifirmad.
Hind määratakse läbipaistvalt
Dagny Kungus ütleb vastuseks, et ettevõtted, kes lasevad turule direktiivi alla käivaid tooteid, peavad panustama ka nende kokkukogumisse. Ta möönab, et Meybaumi öeldud number on analüüsides esinenud kui võimalik kulu, mis tekib SUP-toodete kogumisest, veost ja käitlemisest. Kulude määramine saab tema kinnitusel toimuma läbipaistval viisil kõigi asjaomaste osalejate vahel. Täpsem arvutusmetoodika on väljatöötamisel.
Keskkonnaministeerium on oktoobrist kohtunud huvirühmade esindajatega, et tutvustada direktiivi ja kuulata tekkinud küsimusi. Kunguse kinnitusel oodatakse peagi huvirühmade tagasisidet, mille põhjal koostatakse seaduseelnõu. „Huvigruppide ettepanekute ja tagasisidega arvestatakse,“ lubab ta.
Peamine tagasiside on, et direktiivi ülevõtmine tuleb edasi lükata. Näiteks on toiduliit taotlenud üleminekuperioodi pikendamist 2021. aasta lõpuni. Selles suhtes on Kungus resoluutne. Tema sõnul annab direktiiv ette konkreetse kuupäeva, millest kõik liikmesriigid peavad lähtuma. „Ei ole võimalik liikmesriigi põhiselt direktiivi ülevõtmise tähtaega edasi lükata – direktiivi nõuded tuleb Eesti õigusesse üle võtta hiljemalt 3. juuliks 2021,“ ei näe ta võimalust üleminekuperioodi pikendamiseks.
Vastuoluline plastidirektiiv seab ohtu konkurentsivõime
Pilleriin Laanemets, Eesti Plastitööstuse Liidu tegevjuht
Plastpakendite kvantitatiivse tarbimise vähendamine seab kindlasti ohtu Eesti pakenditootjate ja pakendiettevõtete konkurentsivõime. Kui võetakse suund, et pakendiettevõtted (toiduainetööstus, kaubandus) peavad vähendama plastpakendite kasutamist tonnaaži põhiselt, siis võib suureneda komposiitmaterjalide kasutamine. Selle tagajärjel halvenevad väljavaated ringmajanduse edendamisele ja pakendijäätmete ringlusse võtmise sihtarvude saavutamisele.
Komposiitmaterjalist (nt kile + kartong, või õhem, kuid mitmekihiline plastpakend) pakendite osakaalu suurenemine toob kaasa väga heterogeense jäätmevoo, mis ei ole enamikul juhtudel ringlusse võetav või on seda väga piiratud ulatuses. Lisaks suuremale keskkonnakoormusele on nende pakendite hind märkimisväärselt kõrgem.
Toidupakendite kvantitatiivse tarbimise vähendamisel on ka mitmeid toiduohutust mõjutavaid riske, sest kvaliteetne plastpakend aitab vähendada toiduraiskamist ja pikendada toidu säilivusaega vähema säilitusainete kogusega.
Paraku on paljud plasti alternatiivid kordades suurema keskkonnakoormusega ja enamasti ühekordselt kasutatavad, seega vastuolus Euroopa Liidu ringmajanduse edendamise ja toote kestlikkuse printsiibiga. Eesti Plastitööstuse Liit peab oluliseks, et plastmaterjali asendamisega ei kaasneks intensiivpõllumajanduse laienemist, arvestades viimase suurt keskkonnakoormust, ning toidu raiskamist. Oluline on vastutustundlik tarbimine ja jäätmete liigiti kogumine, et plastmaterjal jõuaks ringlusse.
Toidutööstused vähendavad plasti hulka
Helen Ojamäe, Farmi Piimatööstuse turundusjuht
Lansseerisime 2019 sügisel purepakkidele 25% kergema korgi. Sellele täielikult üle minnes saadame aastas ringlusesse 18 tonni vähem plastikut. 2020. aasta kevadel tegime jogurtitele uue kartongiga topsi, mis sisaldab 20% vähem plastikut. Lisame jooksvalt oma pakenditele jäätmeringluse juhiseid. Eelistame PP-plastikut, mis on ümbertöödeldav. Ligi 90% siseturul kasutatavatest topsidest on meil PP-materjalist. Piima plastpakenditele kahjuks veel head alternatiivi ei ole. Meie esmane nõue pakendile on tooteohutus, et tarbijani jõudes on tagatud toote säilivus ja kvaliteet.
Anne Mere, HKScan Eesti juhatuse esimees
Oleme võtnud eesmärgi minna aastaks 2025 toodete pakendamisel täielikult üle taaskasutatavatele pakenditele. Eestis praegu taaskasutussüsteemi ei eksisteeri, kuid astume ennetavad sammud, et kõik meie pakendid oleksid tulevikus taaskasutatavad. Usume, et EL-i õigusaktid kiirendavad ka Eestis ringlussevõtu süsteemide väljatöötamist.
Lisaks uute pakendilahenduste kasutuselevõtule oleme vähendanud plasti osakaalu toodete pakendamisel. Võimalusel võtame kasutusele võimalikult õhukesed pakendid, mis kogu tarneahela vältel siiski kaitseks toodet, et pakend ei puruneks, hoiaks kuju ning mis kõige olulisem – tarbija lauale jõuaks ohutu toode.
Viimasel kahel aastal oleme plasti hulka vähendanud 45‒50 tonni ehk 5% kogu HKScani Baltikumis kasutatava plastpakendi kogusest aastas. Eesmärk on vähemalt samas tempos liikuda ka järgmistel aastatel. Suur hüpe toimus aastatel 2017 ja 2018, kui Balti riikides asendati Rakvere ja Talleggi toodetel plastikämbrid ning tugevad plastkarbid keskkonnasõbralikumate sangaga kottidega. Selle sammuga vähenes plastikasutus korraga üle 30 tonni aastas. Kottide valmistamisel kasutatakse 70% vähem plastmaterjali ja tänu kompaktsemale pakendile vähenes transpordivajadus 96% võrreldes eelmise pakendiga.
Mirjam Endla, Atria turundusjuht
Paraku pole praegu toiduainetööstuses plastpakenditele alternatiivi, eelkõige toiduohutuse tõttu, milles kindlasti järeleandmisi ei saa teha. Püüelda saab plastikmaterjali mahu vähendamise poole ja seda oleme Maks & Mooritsas rakendanud.
Olime esimene Eesti lihatööstus, kes investeeris uude hakklihade pakkemasinasse eesmärgiga vähendada pakkematerjali kogust. Meie uue hakklihapakendi valmistamiseks kulub 50% vähem plastmaterjali võrreldes eelmise traditsioonilise plastkarbiga. Investeering, mille suunasime pakendimuudatuse kasutuselevõtmisele, on u miljon eurot. Üheksa kuuga oleme kasutanud 45 tonni vähem plastmaterjali.
Kommentaar: Tarbijal on tähtis roll
Dagny Kungus, Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik
Toidupakendite puhul on ette nähtud tarbimise vähendamine, mitte turule laskmise keeld. Samas tasub tähele panna, et tarbimise vähendamine ei pea tulema üksnes juba pakendatud toodete arvelt, vaid ka sealt, kus tarbija saab valida, kas kasutada ühekordset või korduskasutatavat pakendit. Sellised valikud on näiteks kaasamüüdava toidu lettide juures, samuti kiirtoidukohtades ja kojuveo kullerteenust kasutavate toitlustusasutuste juures. Samuti müügikohtades, mis müüvad kuumi jooke kaasa.
Hea teada
9 plastikust eset, mida ei tohi 3. juulist 2021 enam turule lasta:
- Vatitikuvarred, välja arvatud need, mis kuuluvad nõukogu direktiivi 90/385/EMÜ (1) või nõukogu direktiivi 93/42/EMÜ (2) kohaldamisalasse.
- Söögiriistad (noad, kahvlid, lusikad, söögipulgad).
- Taldrikud.
- Kõrred, välja arvatud need, mis kuuluvad direktiivi 90/385/EMÜ või 93/42/EMÜ kohaldamisalasse.
- Joogisegamispulgad.
- Varred, mis kinnitatakse õhupallide külge nende toestamiseks, v.a tööstuslikuks või muuks kutseliseks kasutuseks ja otstarbeks mõeldud õhupallid, mida tarbijatele ei turustata, sealhulgas nende varte mehhanismid.
- Vahtpolüstüreenist valmistatud toidupakendid, st kaanega või kaaneta mahutid, karbid, millest pakutakse valmistoitu jms.
- Vahtpolüstüreenist joogipakendid, sh nende korgid ja kaaned.
- Vahtpolüstüreenist joogitopsid, sh nende korgid ja kaaned.
