Pakendijäätmete kogumise ja käitlusega seotud küsimused on viimase paari kuu jooksul leidnud meedias keskmisest enam kajastust. Kohati jäi isegi koroonapandeemia tipp pakenditega võrreldes täiesti tagaplaanile.
Juhuslikult läbis samal ajal jäätmeseaduse eelnõu parlamendi keskkonnakomisjonis viimaseid aruteluringe. Traditsiooniliselt ongi huvigrupid ja lobistid sellistel aegadel olnud märgatavalt aktiivsemad.
Furoor ja tõestuseta väited
Pakendite tootjavastutuse kohta käivaid linnalegende on viimasel ajal levitatud seinast seina. Tootjavastutus, täpsemalt pakendite laiendatud tootjavastutus, on EL-i sätestatud süsteem, mille eesmärk on pakendijäätmetest tuleneva keskkonnakoormuse vähendamine. Tootjavastutuse korraldus, eesmärgid ja kohustused on selgelt reglementeeritud pakendi- ja pakendijäätmete direktiivis EC94/62 ja selle hilisemates muudatustes, millest olulisema mõjuga on ringmajanduse direktiivina tuntud EC2018/852. Direktiivide põhimõtted on üle võetud Eesti seadusandlusse – pakendiseadusse ning jäätmeseadusse. Tootjavastutus toimib Eestis aastast 2005.
EL-i direktiivide kohaselt paneb tootjavastutus tootjatele ja pakendatud kauba maaletoojatele peamiseks ülesandeks täita pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarvud. Eesmärgi saavutamiseks tuleb tootjatel finantseerida pakendijäätmete kogumist, sortimist, ringlussevõttu ning tarbijate teavitust. Tootjatel on võimalus need kohustused delegeerida tootjavastutuse organisatsioonidele ning pakendite vallas tegutseb neid neli: Eesti Taaskasutusorganisatsioon, Tootjavastutusorganisatsioon, Eesti Pakendiringlus ning panditaaraga tegelev Eesti Pandipakend.
Eesti tase Euroopas pole laita
Keskkonnaameti poolt Eurostati esitatud andmete põhjal moodustas pakendite ringlussevõtt Eestis 2018. aastal 60% (viimane aasta, mille kohta andmed saadaval), EL-i ringlussevõtu praegune sihtmäär on 55%. Tõsi, arvestatav osa sihtmäärast täidetakse paremini ringlusse võetava veo- ja rühmapakendi (näiteks aluste ümber olevad kiled ja lainepapist kastid) arvelt ja väiksem osa raskemini ringlusse võetava müügipakendi arvelt. Eesti pole selles osas erand, müügipakendi ringlussevõtt ongi keeruline igal pool. Pakendite ringlussevõtu osas pole meil Euroopa mõõdupuu järgi midagi häbeneda. Edukamad on küll Belgia 85% määraga, Saksamaa tulemus on 68%, Soome 70%, aga teisalt Lätil 55% ja Ungaril 46%.
Ringlussevõtu kõrgema määraga Euroopa riigid on oma süsteeme järjepidevalt arendanud juba 30 aastat. Nad on sortimis- ja ringlussevõtu tehastesse pikka aega investeerinud, täiendanud pakendivaldkonna seadusandlust, koolitanud tarbijaid ja arendanud koostöös kohalike omavalitsustega tõhusaid liigiti kogumise lahendusi.
Euroliidu ambitsioonika ringlussevõtu sihtmäära täitmine ei teki tühjalt kohalt. Pakendatud kaupa müüvate ja maale toovate ettevõttete panus tootjavastutusorganisatsioonide tegevuse rahastusse on Eestis märkimisväärne, suurusjärgus 15 miljonit eurot aastas.
Tasuta lõunaid pole ja toodete hinna läbi maksavad selle teenuse lõppeks kinni tarbijad. Muide, tootjavastutuse kulude poolest elaniku kohta – üle 10 euro aastas – oleme Euroopa üks kallimaid riike. Eesti tööstus ja tarbija maksavad tootjavastutuse teenuste eest oluliselt rohkem kui seda tehakse Lätis, Leedus, Soomes, Poolas jt riikides.
Eelkõige tänu tootjate rahastatavale pakendijäätmete ringlussevõtule on ka meie üldine olmejäätmete ringlussevõtt suhteliselt heal tasemel. Samas näitab statistika välja meie jäätmemajanduse nõrga koha – Eesti biojäätmete ringlussevõtt on Euroopa eesrindlike riikidega võrreldes väga tagasihoidlik.
Vaja võimekamat sortimist
See mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. Aastast 2025 tõuseb pakendite ringlussevõtu määr 65%le, aastaks 2030 75% tasemele. EL-i rohelepe ütleb, et 2030 oleksid kõik müüdavad pakendid kas korduskasutatavad või ringlusse võetavast materjalist. Eesmärkide saavutamiseks on ainult üks tee – müügipakendi kogumist ja ringlussevõttu tuleb suurendada.
Pakendijäätmete ringlussevõtu kõige suurem takistus Eestis on tööstusliku sortimise ja ringlussevõtu taristu puudumine. Müügipakendi jäätmeid tekib meil aasta jooksul 100 000 tonni ringis. Jäätmematerjalide edukaks ringlussevõtuks peavad need materjalid läbima erinevaid sortimise astmeid. Plastijäätmed tuleb näiteks sorteerida vähemalt viieks enam levinud polümeeri tüübiks (PET, HDPE, LDPE, PP ja PS), mis omakorda jagunevad värvilisteks ja värvituteks fraktsioonideks.
Paberi- ja kartongijäätmed tuleb jagada vähemalt kolmeks ning klaasijäätmed samuti värvilisteks ja värvituteks fraktsioonideks.
Esimene samm kõrgemate ringlussevõtu eesmärkide suunas on vältimatult seotud jäätmete tööstusliku sortimise ja ringlussevõtu taristu arendamisega. Praegune energeetilist taaskasutust ehk põletust soosiv jäätmepoliitika on kulude seisukohast samuti tõhus, aga see ei võimalda vähem väärtuslike materjalide ringlussevõttu arendada.
Eesti tootjavastutuse eesmärgid täituksid paremini, kui riik toetaks protsessi jäätmehierarhiast lähtuva jäätmepoliitikaga, jäätmematerjalide ringlussevõttu soodustavate regulatsioonide ning keskkonnahoidlike hangetega. Paha ei teeks ka sortimise- ja ringlussevõtutaristu toetusmeetmed.
