Kliimamuutuste pidurdamisest ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise vajadusest on räägitud pikka aega, kuid aastakümneid kestnud viivitamine on toonud kaasa selle, et sujuva majandusmudeli ümberkohanemise asemel terendab järsk üleminek.
Rohepööret mõtestatakse kui Euroopa kliimaneutraalseks muutmist aastaks 2050. Ja seda viisil, et säiliks looduskeskkond, paraneksid inimeste elutingimused ja sotsiaalne sidusus ning kasvaks ka majandus. Nendest kolmest sambast on just viimast aspekti võrdlemisi vähe käsitletud – osalt lihtsalt seetõttu, et muutusi on nähtud pikaajalise protsessina, mis jääb makromajanduse analüüsides kasutavast ajahorisondist välja.
Rohepöörde tähenduse hindamine kõige üldisemale majanduse mahu näitajale ehk sisemajanduse kogutoodangule on üsna keerukas ülesanne. Erinevatest hinnangutest võib välja tuua Euroopa Komisjoni tehtud simulatsioonid, mis näitavad suhteliselt tagasihoidlikku kogumõju Euroopa majanduste SKP-le. Aastaks 2030 see jääb erinevate mudelite korral vahemikku -0,7% kuni +0,55%. Samade suurusjärkudeni on jõudnud ka IMF oma globaalsetes prognoosides ning võib arvata, et ligikaudu sarnaseks kujuneks mõju ka Eestis. Seega justkui üsna väike. Aga säästvale majandusmudelile ülemineku protsessi lähemalt sisse vaadates on pilt märksa kirjum.
Senised väärtused saavad uue mõõtme
Rohepöörde keskmes on süsinikuheite vähendamine nii regulatsioonidega, aga ka heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamisega uutesse valdkondadesse. See tähendab majanduses seda, et üks ressurss, mis olnud siiani tasuta, saab külge hinnasildi. Majandusterminites tähendab see pakkumise poole šokki. Süsinikuheitele tekkiv hind toob kaasa selle, et ettevõtete füüsiline kapital – eelkõige seadmed ja hooned – muutub väga järsku ja enneaegselt vananenuks.
Näiteks autotööstuses, mis on väga suure investeerimismahukusega, tähendab EL-i plaan vähendada aastaks 2030 sõidukite süsihappegaasi heidet poole võrra sisuliselt seda, et sisepõlemismootoriga sõidukeid enam müüa ei saa. Investeeringud sisepõlemismootori täiustamisse peatuvad järsult, vastavad patendid, oskused ja seadmed kaotavad enneaegselt oma väärtuse. Selle asemel, et kasutada seadmeid oma majandusliku eluea lõpuni, visatakse need piltlikult öeldes ära. Tekib ka hulk inimesi, kes vajavad kiiret ümberõpet, et leida rakendust uutes ametites.
Rohepöördega seoses ongi üks põhiküsimus, kui palju täiendavaid investeeringuid see vajab ja mis muutuse investeerimismustrites võib kaasa tuua. Erinevad hinnangud jõuavad üldjoontes sarnasele järeldusele, et täiendav investeerimisvajadus kiireneb ja jõuab haripunkti 2030. aastaks ning seejärel taandub järk-järgult 2050. aastaks pikaajalisele keskmisele tasemele.
Eesti kohta tehtud mahukaim SEI Tallinna analüüs toob välja, et iga-aastased investeeringud oleksid kuni aastani 2030 ca 4% SKP-st, 2031–2040 ca 2% ja 2041–2050 vähem kui 1%. Rahvusvahelistes analüüsides on keskmine ligikaudu 2% SKP-st aastas ehk see on lisanduv osa senistele investeeringutele. Koguinvesteeringud üleminekuks oleksid märkimisväärselt suuremad, kuivõrd suur osa praegustest rahapaigutustest suunataks ümber kliimasõbralikesse projektidesse.
Ühelt poolt võib 2% SKP-st tunduda üsna pisike, kuid kui see juhtuks kõigis riikides ühtmoodi, tähendaks see viimasel kümnendil toimunud investeeringute kahanemise trendi selget ümberpööramist ehk tegemist on globaalselt väga olulise muutusega.
Tulemused ilmnevad aastate pärast
Suure investeerimisvajaduse taustal on küsimus ka alternatiivides. Rohepöörde suhtes kriitiliselt meelestatutel on võimalik küsida, kas samas mahus, aga väljaspoole kliimasõbralikku sfääri investeerides, oleks võimalik ettevõtete arengut, riigi rikkust ja inimeste heaolu rohkem kasvatada. Lühemas ajaperspektiivis tõenäoliselt küll.
Küsimus on ka selles, kuidas ettevõtted mahukaid investeeringuid finantseerivad. EL-i taasterahastu, millest 37% on ette nähtud kliimasõbralikeks investeeringuteks, aga ka struktuurivahendite uue perioodi toetused on üks osa selles valemis. Siiski on mitmed majandusharud, kus süsinikuheite vähendamine on väga keeruline ja kallis – Eestis palju tähelepanu saanud energiatootmise kõrval ka inimeste ja kaubavedu, aga ka mitmed tööstusharud, näiteks ehitusmaterjalide tootmine.
Suured investeeringud olemasoleva põhivara asendamiseks mõjutavad ka inimeste heaolu. Majanduse roheliseks pööramise perioodil võimalused kaupu ja teenuseid tarbida kahanevad, sest kiire investeerimine jätab vähem raha tarbimiseks. Samas pikemaajaliselt võib suur investeeringute maht tuua lisaks paremale elukeskkonnale kaasa ka kõrgema tootlikkuse ja majanduskasvu kiirenemise.
Siiski tähendab rohepööre vältimatut kompromissi praeguse generatsiooni tarbimisvõimaluste ja tuleviku põlvkondade heaolu vahel. Iseasi, kas pidev tarbimise kasv on edaspidi samasuguse kaaluga heaolu mõõdik nagu siiani.
Kulude kandmine peaks olema solidaarne
Võrdsuse küsimus avaldub ühiskonna tasandil ka seoses süsinikuheite maksustamisega. Vaja on tagada, et heite maksustamine ei oleks regressiivne ehk ei mõjutaks väiksema sissetulekuga (sageli maapiirkondades elavad, isiklikust sõiduautost sõltuvad jne) inimesi rohkem kui jõukamat osa ühiskonnast.
Üha selgem on arusaam, et süsiniku maksustamisest või heitkoguse kauplemise süsteemist tekkinud tulu on vaja ümber jaotada, et kompenseerida ebavõrdsuse suurenemist ühiskonnas. Euroopas on sisse seadmisel mitmeid kulukaid tegevusi – taastuvenergia subsiidiume, säästlikumate sõidukite ja eluaseme renoveerimise toetusi.
Avaliku sektori investeeringutel on katalüütiline roll ning seetõttu tuleks Eestis selgelt prioritiseerida valdkonnad, kus mõju võiks olla kõige suurem. Pelgalt ümberjagamisest ei piisa süsinikuheite maksustamisega tekkiva ebavõrdsuse leevendamiseks ning rohepööre kasvatab avaliku sektori kulutusi. See tähendab omakorda kasvavat riigisektori võlakoormust, mis pärandub ka tulevastele põlvedele.
Kliima muutub ja tegevusetusel on rängad tagajärjed, kuid majandust mõjutab ka kliimaeesmärkide saavutamiseks valitud poliitika. Pikas plaanis võib rohepöördega kaasnev loov lammutamine olla makromajanduslikult positiivne ja tõsta tootlikkust, kuid üleminekuperiood ei saa mitmele sektorile olema valutu, tuues esile põlvkondadevahelise õigluse küsimuse.
Artikkel ilmus 2021. aasta ajakirja TööstusEST energeetika erinumbris. Kõik artiklid loetavad siin.
Ajakirja trükiversioon jõuab kõikide Eesti tööstusettevõteteni: