Viimastel kuudel lahvatanud energiakriis on tekitanud palju küsimusi rohepöörde tähendusest ja võimalikkusest ning selle hinnast. Ilmselt pole täna ühelegi nendest küsimustest täpset vastust, kuid on selge, et fossiilkütustest loobumine ja rohelise ajastu saabumine ei käi üleöö ega ka kulutusi tegemata.
Alates aprillist hakkasid kasvama maailmaturu elektri- ja gaasihinnad ning seni harjutud 20–30 euro megavatt-tunni gaasihinna tasemelt tõusid need mõne kuuga kahekordseks. Sügisel ulatus hinnatase korraks üle 100 euro/MWh.
Alternatiivsete energiaallikate nappus surub hinnad lakke
Teema on komplekssem ning tegemist on mitmete tegurite koosmõjuga. Rohepöördest on ju tegelikult räägitud pikalt, kuid probleem on selles, et reaalseid samme selleks pole piisavalt astutud. Euroopas on küll viimastel aastatel fossiilsete kütuste kasutamist piiratud. Olgu selleks aatomielektrijaamade sulgemine või söejaamade tootmismahu vähendamine, kuid uute täiendavate, sh taastuvenergiavõimsuste turuletulek pole kulgenud samas tempos nõudluse kasvu ja seniste võimaluste piiramisega. Mõnes mõttes peab paika ütlus, et vana kaev on enne kinni aetud, kui uus valminud.
Kui vaadata ainuüksi seda, et gaasitarbimine on viimasel kümnel aastal kasvanud pea kolmandiku, kuid samas investeeringud nõudluse rahuldamiseks uutesse maardlatesse on aasta-aastalt järsult vähenenud, siis ei peaks tänane olukord kedagi üllatama. Lisaks on probleemi üks komponent praegusele nn koroonaajastule omased tõrked gaasitarnetes, mis on survet hindadele veelgi võimendanud. Sealjuures ei ole kasvanud ainult nõudlus gaasi järele, vaid ka energiatarbimine üldiselt näitab tõusutrendi.
Gaasi hind õnneks lähiaastatel tumedat tulevikku ei tõota. Prognoosid näitavad, et peame küll arvestama kõrge hinnaga lähema poole aasta jooksul, kuid lagi on kätte jõudmas ning kevadel näeme taas hinnataseme normaliseerumist.
Tulevikutehinguid analüüsides prognoosime, et järgmise aasta aprillist-maist jõuame 40 euro juurde tagasi ja loodetavast sealt ka veel madalamale.
Maagaasist võib saada oluline rohepööraja
Näen, et gaas kütusena on nii täna kui lähitulevikus vaatamata ajutisele hinnamuutusele konkurentsivõimeline.
Kui asetame selle energia trilemma indeksi konteksti – varustuskindlus, keskkonnasäästlikkus ning ligipääsetavus ja hind–, siis on gaas Eesti energiamajanduse stabiilsuses ja varustuskindluses hädavajalik komponent.
Gaas on olnud seni kättesaadav ja stabiilne ning puutumata ka süsteemitõrgetest. Lisaks on see tänu toimivale taristule ning üha laienevale tanklatevõrgustikule kättesaadav, teiste energia- ja kütusehindade tasemeid vaadates ka küllaltki taskukohane. Kolmandaks aitab maagaas saavutada 2050. aastaks seatud süsinikneutraalse majanduse, seda peab tunnistama.
Fakt on see, et põletamata me energeetikas niipea hakkama ei saa ning gaasi näol on tegemist kõige väiksema keskkonnasaastega kütusega.
Kuna roheenergia üksi ei ole stabiilne ega juhitav, siis paralleelselt kasutatav gaas tagab varustus- ja tarnekindluse. Seda toetavad lisaks head ühendused naabritega, sh käigusolev Balticconnector Soome suunal ning 2023. aastal valmiv Poola-Leedu GIPL gaasiühendus. Väidan, et käsikäes taastuvenergia uute võimsuste turuletulekuga on maagaas ainuvõimalik ja realistlik rohepöörde osaline.
Vesinik pole esialgu gaasile tõsiseltvõetav alternatiiv
Vesinikust rääkides näitavad analüüsid, et energiaallikana ei ole realistlik seda kasutusele võtta enne paarikümmet aastat. Põhimõtteliselt lähikümnendil on võimalik üleminek, aga väga üksikutes sektorites, nagu näiteks rafineerimine.
Laialdasemalt oleks see tohutult koormav ja kallis Eesti ühiskonnale. Energiamajanduses ja transpordis ei ole vesinikule üleminek reaalne enne 2050. aastat. Isegi üüratu Euroopa Liidu rahalaeva valguses eeldab vesiniktehnoloogia laiem kasutamine odava ja piisavas mahus taastuvenergia olemasolu. Täna astume selles suunas alles esimesi samme.
Siiski mõnekümneaastast perspektiivi vaadates oleks tark arvestada juba praegu ka seda, et vesiniku transpordiks sobib maagaasitaristu. Uuringud näitavad, et gaasivõrgu kasutamine energia transpordil on keskkonnasõbralik ning 75% odavam kui elektrivõrkude puhul. See eeldab mõistagi gaasitaristu pidevat töös hoidmist, hooldust ja arendamist ning ka investeeringuid.
Seega ei ole praegu kuigi tark tegu lasta juba rajatud taristut kasutamata seista ning siis aastakümnete pärast nullist taas investeerima asuda.
Biogaas on suures kliimapaketi valemis uus roheline tegur
Kui räägime gaasiturust, siis tuleks sellesse valemisse arvata ka kodumaise rohegaasi potentsiaal. Käegakatsutav eesmärk kodumaiseks rohegaasi tootmiseks on kuni 1 TWh. Täna suudame sellest toota vaid 16%. Näen mahu kasvatamise võimalust nii põllumajandusliku tooraine, sõnniku ja läga arvelt, samuti biojäätmete ning ka reoveesette kasutamisest. Sellest on rohepöörde võtmes kasu mitmekordselt.
Rohegaasi näol on tegemist ainsa negatiivse keskkonnajalajäljega kütusega transpordisektoris. Oisu ja Vinni rohegaasijaamade alusel tehtud arvutus näitas, et biometaanil sõitva auto CO2 heide on kuni miinus 148 grammi CO2 iga kilomeetri kohta, samas kui taastuvelektrit kasutav auto saastab loodust iga kilomeetriga 56 grammi CO2-ga.
Selleks, et üldse täita transpordisektori eesmärki vähendada 2030. aastaks heite hulka 24%, tuleb kordades kasvatada rohegaasi tootmist.
Kokkuvõttes näen, et maagaasi roll on kuni aastani 2050 olla oluline vahelüli meie põlevkivil põhinevast energiamajandusest taastuvenergiale liikumisel, jäädes ka edaspidi toetama roheenergia tootmist. See on ainus ressursisäästlik lahendus Eestile ning tagab energia mõistliku hinna ja varustuskindluse.
Artikkel ilmus 2021. aasta ajakirja TööstusEST energeetika erinumbris. Kõik artiklid loetavad siin.
Ajakirja trükiversioon jõuab kõikide Eesti tööstusettevõteteni:
