Kohtume Radius Machiningu juhi Veljo Konnimoisaga ettevõtte Tallinna kontoris. Meie viimasest kohtumisest on möödas neli aastat. Selle ajaga on ettevõte sööstnud kõrgustesse ja eksportturgude mõttes ka kaugusesse, kaasas teadmine, et kes ei investeeri kriisi ajal, ei lõika ka rahuajal kasumit.
Konnimois möönab laua taga istet võttes, et alates 2019. aastast on liigutud kriisist kriisi. „Kasvasime liiga kiiresti. Kui sellest raskusest välja tulime, pandi riik lukku. See oli justkui uue masinatööstusettevõtte loomine, mis tegutses kodukontoritest, hoides samal ajal tootmisega seotud töökohad karantiinis,“ meenutab Konnimois. „Elu koroonapandeemia esimese laine ajal meenutas koonduslaagrit, kus inimesed liikusid vaid minimaalsel trajektooril kodu-töö-kodu. Samal ajal oli ettevõttel kasvu koha pealt gaas põhjas.“
Hinnatõusu õnnestus ennetada
Sarnane moment tekkis 24. veebruaril. „Tegin samal päeval kõne, et materjalid ära tellida. Seni olime kasutanud tarnijate ladusid puhvritena, nüüd kutsusime materjali endale koju ja sättisime tühjalt seisnud hoone laoks. Kui teised tulid esmaspäeval tööle ja hakkasid materjali tellima, olime meie selle juba kokku ostnud,“ meenutab Konnimois.
Nii võttis Radius sõja puhkedes riski ja lasi oma puhvrid käiku, et materjal lattu tellida. „Piltlikult öeldes vajutasime gaasi juurde, et konkurente edestada,“ iseloomustab Veljo Konnimois. „See samm õigustas end, kuna materjali hinnad kerkisid järjest kõrgemale, meie aga saime oma kliente 2–3 kuud rahulikult edasi teenindada. Selle ajaga hakkasid nad aru saama hinnatõusu ulatusest, me ise ei pidanud seda sõnumit neile viima.“
Õige pea panid tarnijad laod ajutiselt kinni ja kahe nädala pärast müüdi sama kaupa juba kaks korda kõrgema hinnaga. Sealt tekkis tõuge otsida materjali kaugematelt turgudelt. „Seni oli mugavus hoidnud meid kohalike tarnijate juures. Täna toome oma materjali kokkuvõttes odavamalt Lõuna-Euroopast. Suur abi oli sealsetest kontaktidest, kellelt küsisime nõu. Kuna meie tellimused on keskmise Euroopa tehasega võrreldes väikesed, poleks meid ilma soovitusteta uue kliendina jutule võetud.“
Praegu kogub Radius juba jõudu, et hakata suhtlema Kesk-Euroopa ladudega, kus tellitavad kogused on kümme korda suuremad, kui seni ollakse harjunud.
Uued sihtturud
Radius on alati kasvanud koos oma klientidega. Rootsi turule toodetakse nt transpordi- ja logistikasektori seadmeid. Sõda on hoo sisse lükanud toodetele, mida seni tarniti Valgevenest ja Venemaalt. Samuti on klientidena juurde tulnud metsandus- ja põllumajandusvaldkonna ettevõtted. Nende segmentide arvelt on kasvamas Soome ja Rootsi põhiturgude kõrval Kesk-Euroopa turg, ennekõike Saksamaa, aga ka Šveitsi ja Austria turud. „Meie klient ei otsi odavust, vaid ennekõike kindlust ja pikaajalist suhet,“ möönab Konnimois, et Eesti pole enam odav masinatööstuse riik. Küll hakkab Konnimoisa sõnul probleemiks saama ligipääsetavus – võrreldes Lätiga on Eestisse väga ebamugav liikuda, puudub mugav ja kiire ühendus paljude Euroopa linnadega.
20% ületas nõudlus Euroopas koroonakriisi esimeste lainete järel sealseid tootmisvõimsusi.
Ka turu toimimise mehhanism on teinud pöörde, millega on pidanud kohanema kõik osapooled. Kui nõudlus koroonapandeemia esimeste lainete järel taas kõrgustesse hüppas, ületas see 20% tegelikke tootmisvõimsusi – kogu Kesk-Euroopas oli sedavõrd suur oskustööliste põud. Selles situatsioonis said määravaks kauba kvaliteet ja kättesaadavus, mitte hind. „Kui ideaalis ei veeta masinatööstuslikke komponente kaugemalt kui 1500 km, siis nüüd otsiti nn rohelisi laternaid juba kaugemalt. Meie omalt poolt suurendasime oma müügiraadiusi 1500 km peale. Vastu tuli nõudlus ja nii me kokku saimegi,“ räägib Konnimois.
Edasi koos kliendiga
Loodus tühja kohta ei salli. Kriiside tõttu oma tegevuse lõpetanud klientide asemele on tulnud uued, märksa kõrgema kvaliteediga tooteid soovivad kliendid. „Oleme kasvatanud oma tootmisvõimsusi lähtuvalt klientide vajadustest – kui klient areneb, ei saa ka ettevõte talle jalgu jääda,“ ütleb Konnimois. Nii oli Radiusel koroonapandeemia alguses võimalus Tartu tehase käivitamine seisma panna ning seadmete tellimused tühistada, kuid mõttega mindi lõpuni.
„Seni olid Radiuse kliendid ostnud turult tooteid, mille valmistamiseks meil suutlikkust polnud,” kirjeldab ettevõtte juht arengut. „Tänu Tartu tehasele kasvatasime oma võimekust neid ise toota. Nii saame pakkuda oma klientidele võrreldes eelnevaga rohkem ja olla tarneahelas kõrgemal positsioonil.“
Oleme kasvatanud oma tootmisvõimsusi lähtuvalt klientide vajadustest – kui klient areneb, ei saa ka ettevõte talle jalgu jääda.
Veljo Konnimois
Tartu tehas avati aastal 2020. „Kriis pole veel kaugeltki läbi, kuid tulemused on juba käes – selle aasta august on esimene kuu, mil müügitulemustega võib rahul olla. Kui olukord stabiliseerub, näeme aga alles õiget pilti,“ on Konnimois tehtud otsusega rahul.
Mitu kriisi korraga
Kriisid paiskavad ettevõtete strateegilised plaanid pea peale. „Kui koroonapandeemia ajal pidasime investeeringute kavast kinni, siis sõja puhkedes tõmbasime pidurit ja panime oma plaanid seisma. Riskid on lihtsalt liiga kõrged ning peame ootama, mida lõppkokkuvõttes see kõik meie jaoks tähendab,“ möönab Konnimois. Sisuliselt peavad ettevõtted saama hakkama korraga viie kitsaskohaga – finants-, tervishoiu-, energia- ja toorainekriisiga, lisaks ettenägematu mõjuga sõda. „Nii suurt puhvrit meil ei ole, et kõigi viie kriisiga toime tulla juhuks, kui kõik peaksid punasesse minema. Ebakindlust on väga palju.“
Radius on oma riske maandanud niipalju kui võimalik. „Täna teeme pingutusi, et üldse gaasist loobuda. Juhuse tahtel investeerisime eelmisel aastal ka kahte päikeseelektrijaama – niimoodi toodame nelja-viie kuu vältel aastas oma elektrienergiaga. Vaadates aga laiemat pilti, on olukord paljudel väga keeruline,“ räägib Konnimois. Kui varem ei arvutatud toote hinna sisse energiakulu, siis nüüd sisaldab Radiuse detailide väljamüügihind energiahinda ja gaasikomponentide hinda.
Suurim risk tööjõu pealekasv
Kriiside kõrval on tööstuste suurim mure töötajate järelkasv. „Minu käsi ei tõuse tegema pikaajalist 10-aastase tasuvusajaga investeeringut, kui töötajate järelkasvu pole peale tulemas,“ toob Konnimois välja suurima kitsaskoha. „Tänane tööstusettevõte on IT-ettevõte, mis taltsutab rauda ning kus inimene juhib roboteid. Lotte-aegsed lapsed on tänaseks jõudnud Comodule´i ja Milremi insenerideks saada, nüüd oleks viimane aeg midagi sarnast korraldada. See oli tänuväärne turunduslik lüke meie enda valdkonna sees,“ loodab Konnimois Lotte multikatest tuttavat hammasrataste möllu ja sära laste silmis tulevikus rohkem näha.
Konnimoisa sõnul peaks riik läbimõeldud turunduse kõrval suurendama ka koolitustellimust erialadel, millel luuakse nutikaid ja tarku tooteid. Peaasi, et lõpptooteid Eesti ettevõtjate brändide all oleks rohkem turgudele tulemas. Aga see ei juhtu niisama.
„See peaks olema riigi sihikindel ettevõtmine, et üliõpilased sellistes algatustes nagu tudengivormel osalevad – nemad maanduvad reeglina ettevõtetesse, kus tehakse uusi tooteid. Ka noorema astme koolide tööõpetuse klassidesse sisse astudes on pilt väga trööstitu, peaksime puuhaamrite voolimisest liikuma edasi selle juurde, mis noori tõeliselt köidab. Muidu jäämegi sisu tarbijateks, mitte tootjateks.“
Ettevõtte jalajälg
Radius haarab ka ise kinni lennukatest ideedest, nii on tehtud koostööd näiteks Cleveroni, Starshipi ja Tuule tõukerataste tootjatega.
„Andke ainult võimalus ja me aitame headel ideedel turule tulla. Selliste algatustega kaasaminemine hoiab meid endid pidevalt vormis ja juurde õppimas,“ kinnitab Veljo Konnimois.
Nii et kui tuleb uudis, et sond on õnnelikult jõudnud Marsi orbiidile, jääb ainult oodata, kui see planeedile kukub – siis on Radiuse toodetud komponendid lisaks Kuule juba ka Marsil. Nii võib ühe väikse Eesti ettevõtte jalajärg ulatuda kaugele üle Maa lähiorbiidi.
