Kuigi praegune valitsuskoalitsioon, rahvasuus juba ka ajutiseks valitsuseks ristitud võimuliit, on viimase kuu aega agaralt tegelenud eraisikutele energiahinna tõusu kompenseerimise meetmete väljatöötamisega, pole midagi tehtud selleks, et aidata ettevõtteid, keda see drastiline hinnatõus samuti valusalt lööb.
Isegi nii valusalt, et paljude jaoks on praegu eluküsimus leida lahendused, kuidas eesseisev talv üle elada. Põhiline probleem seondub energia kättesaadavuse ja selle hinnaga. Paraku on aga valitsus ja poliitikud jätnud ettevõtjad lahenduste leidmisel üksi.
Peamiselt rõhub energiahindade kallinemine neid ettevõtteid, mis kasutavad tootmises palju maagaasi, mille hind on ainuüksi viimase aastaga läinud kallimaks rohkem kui viis korda. Mure on selles, et lõputult pole energiasisendi kallinemist võimalik toodangu müügihinna sisse kirjutada ja nii kaotavad Eesti tööstused sisuliselt iga päevaga konklurentsivõimet eeskätt oma eksportturgudel – Kesk- ja Põhja-Euroopas, kus energiahinnad on märksa madalamad. Seda suuresti just tänu sellele, et riigid on asunud ka oma ettevõtlussektorit erinevate meetmete abil toetama, et paljudest kriisidest räsitud majandus saaks keerulise aja üle elada.
Eesti nüüdseks veel veidi enam kui pool aastat ametis olev valitsus pole aga leidnud võimalust ettevõtlussektorile abikäe ulatamiseks – kui mõne valitsusliikme käest selle kohta küsida, siis paremal juhul kõlab vastuseks vaid konstateering, et koalitsioonikõnelustel sellest ei räägitud ja nii ei saagi me praegu midagi teha. Enamasti aga põrkuvad ettevõtjate ja ka ajakirjanike sellekohased küsimused vastu vaikimise müüri. Viimati said ettevõtjad riigipoolset toetust ja osavõtlikkust tunda koroonakriisi tipphetkedel eelmisel aastal, aga ka see toetus puudutas vaid teatud sektori ettevõtteid.
Energiahinnad nöörivad hinge kinni
Kui valitsus tuli septembrikuu esimesel päeval välja erasektorile mõeldud gaasi-, elektri- ja kaugkütte hinnatõusu tasandamise abipaketiga, ütles sotsiaaldemokraadist majandus- ja taristuminister Riina Sikkut otse välja, et ettevõtjatele valitsusel praegu mingit plaani pole ja kui see millalgi tulema peaks, siis mitte enne järgmise aasta riigieelarve läbirääkimiste lõppu. Mis tähendab, et vähemalt lähema kuu aja jooksul tööstusettevõtteid toetavat otsust valitsusest ei tule. „Kokkuleppeid selles osas, kas, kui palju ja kellele, ei ole praegu veel tehtud,“ nendib Riina Sikkut. „Need arutelud toimuvad eelarveläbirääkimiste raames koos kõigi teiste kulusid puudutavate ettepanekutega.“
Ettevõtjad märgivad, et kui tootmine on juba kord maagaasil toimivana üles ehitatud, siis seda mõnele teisele energiakandjale ümber ehitada on kas väga keeruline või suisa võimatu. Igatahes läheks sellise investeeringu maksumus väga suureks ja enamasti ei tule see eriti praegu, kui niigi elatakse piltlikult öeldes peost suhu, kõne alla.
Kokkuleppeid selles osas, kas, kui palju ja kellele, ei ole praegu veel tehtud.
Riina Sikkut
Maagaasi hinnatõus on aga meeletu – näiteks Kitman Thulema gaasiarve eelmise aasta alguses oli 5200 eurot kuus, tänavu suvel aga juba 59 000 kuus. See tähendab üheteistkümne kordset hinnatõusu, tunnistab ettevõtte juhataja Herki Hälvin Aktuaalsele Kaamerale antud intervjuus. Ta on seisukohal, et ka ettevõtetele peaks riiklikult kehtestatama energiahindade lagi, millest üleminevat osa peaks riik kompenseerima.
Praegust suhtumist iseloomustab veel üks seik, millest avalikkuses pole seni juttu olnud, aga mis on tegelikult vägagi kõnekas. Nimelt käisid pea kõikide tööstussektorite erialaliitude esindajad augustikuu keskel kohtumas toona alles hiljaaegu ametisse kinnitatud parteitu ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvani ja samuti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas tegutseva minister Riina Sikkutiga. Tööstusettevõtete esindajatel oli kaasas nimekiri murekohtadest ning põhjalikult ettevalmistatud ettepanekute pakett, millist abi ettevõtted vajaksid.
Valitsus ignoreerib tööstuse muret
Kohtumise järel tõdesid tööstussektori liitude esindajad, et räägiti justkui erinevat keelt – neile jäi mulje, et valitsuse liikmed elavad omaette maailmas, kus side reaalse eluga põhimõtteliselt puudub. Nii oldi sunnitud tõdema, et kodumaa tööstussektor läheb talvele ja üha süvenevale hübriidkriisile vastu valitsusega, kellele tööstuse käekäik absoluutselt huvi ei paku.
Ka TööstusEST saatis minister Kristjan Järvanile ettepaneku intervjuuks, pakkudes võimalust neid teemasid lahti rääkida, aga kuna ministeeriumi kommunikatsiooniosakond ei leidnud võimalust sellele vastata, peame siinkohal vahendama tollel kõnealusel kohtumisel tööstuste esindajatele öeldut.
Seal nimelt selgus, et minister Järvani hinnangul pole Eestile suuri tööstusi üldse vajagi. Nendel, mis praegu tegutsevad, tema arvates aga probleeme pole või kui ongi, siis saadakse nendega omal jõul hakkama.
Eesti Keemiatööstuse Liidu juht Hallar Meybaum ütleb, et meie ümberkaudsed riigid toetavad oma tööstust nii, kuidas saavad, ainult Eesti valitsus leiab, et ettevõtlussektor peab ise hakkama saama. „Kõige põletavam probleem on praegu see, mismoodi tööstus talve üle elab,“ leiab Meybaum. „Mõlemad ministrid olid seisukohal, et valitsus toetab inimesi, mistõttu ettevõtted ei pea palka tõstma, nad saavad tänu toetustele niigi hakkama. See on lapsik lähenemine, sest palk on ju vaid üks osa tootmissisendist.“
Ta tõdeb, et iseenesest on positiivne, et ministrid tööstuse esindajad ära kuulasid, kahju on tal vaid sellest, et valitsusliikmed ei mõistnud liitude sõnumit. Lahku minnes jäid ministrid seisukohale, et probleeme pole ja nendega, mis on, saadakse hakkama.
Valitsus ja ka üldse laiem avalikkus võiks mõelda, mis saaks meie elust, kui poleks tööstust.
Hallar Meybaum
Erialaliitude esindajad olid aga sellest suhtumisest nördinud. Ei mindud ju almust paluma, vaid taheti teada, mis saab energiast ning esitati konstruktiivsed ettepanekud, mille hulgast võinuks kasvõi mõne arutluse alla ja töösse võtta.
„Me ei tahagi, et riik tuleks appi sõja tõttu segi paisatud ettevõtete tarneahelasse. Tööstused küsivad stabiilsust ja selgust ning soovivad bürokraatia vähendamist, ehk kiireid otsuseid kriisiolukorras,“ märgib Hallar Meybaum. „Näiteks ei tea ma praegu, kas keskkonnatasud tõusevad, kas tuleb nn plastimaks, millised on rohepöördest tuletatud EL-i direktiivide ja määrsute tegelikud mõjud meie väikesele avatud majandusruumile. Tööstuste toetuse kriisiplaan number üks, kaks ja kolm peaks juba laual olema. Valitsus ja ka üldse laiem avalikkus võiks mõelda, mis saaks meie elust siis, kui poleks tööstust.“
Ettevõtted peavad ootama valitsuse eelarvekõnelusi
Eesti Masinatööstuse Liidu juht Raul Kütt on pärast ministritega kohtumist seda meelt, et ministrid said ettevõtjate esindajate jutust paraku hoopis teistmoodi aru, kui viimased seda mõtlesid. „Püüdsime selgitada, et meie ettevõtted konkureerivad kogu maailmaga ja kui teistel on mingisugused soodustused ja meil pole ühtegi, siis ei olegi ju võimalik meil muu maailmaga konkureerida,“ iseloomustab Kütt kokkusaamist. „Mulle jäi mulje, et pea kõikidele küsimustele kõlas vastus, et niimoodi me koalitsioonikõnelustel küll kokku ei leppinud.“
Mulle jäi mulje, et pea kõikidele küsimustele kõlas vastus, et niimoodi me koalitsioonikõnelustel kokku ei leppinud.
Raul Kütt
Valitsusasutuste poole on appihüüetega pöördunud teisedki ettevõtlussektorid. Nii saatis Eesti Ehitusettevõtjate Liit (EEEL) juba märtsikuus pöördumise valitsusele, milles kirjeldatakse ehitussektoris valitsevat keerulist olukorda – materjalide raskendatud kättesaadavust, nende hinnatõusu, tarneraskusi ja sellest tulenevat ehitamise üldist kallinemist.
Lisaks viidatakse kirjas asjaolule, et riigihangete kaudu enne Ukraina sõja algust sõlmitud ehituslepingute tellija on äärmiselt paindumatu ja üldjuhul pole sellistesse lepingutesse võimalik hinnatõusu sisse rehkendada.
Ehitussektor sooviks riigihankelepingutes hindade indekseerimist ja erinevatest sisendite kallinemisest tingitud kulude kompenseerimist, ent ka see pöördumine ei saanud valitsusasutustest positiivset vastust. Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus viitas oma vastuses samuti algavatele eelarveläbirääkimistele, enne mida ei saavat praegune valitsus mingite rahasummade eraldamist nõudvaid otsuseid langetada. Ehitajad on välja arvestanud, et ehitustööd kallinevad tänavu pea 200 miljoni euro võrra ja leiavad, et riigi poolt on ebaõiglane jätta see koorem ainuüksi ettevõtjate kanda.
Toidutööstus ei saa mingit erikohtlemist
Omaette teema on toidutööstuse, kui siiski riigi toimimise jaoks strateegilise tootmisvaldkonna olukord. Ka Eesti Toiduliit on valitsust konkreetseid ettepanekuid sisaldavate pöördumistega pommitanud, kuid midagi, mis reaalselt kriitilist olukorda lahendada aitaks, pole vastuseks saadud.
Laias laastus on toidutööstusel kaks ettepanekut kriiside leevendamiseks – võimaldada ettevõtetel kasutada tootmises erimärgistusega ehk siis madalama aktsiisiga kütust ja kehtestada energiahindadele piirmäär. Vastav ettepanek saadeti koos Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga augustis ka valitsusele.
Erimärgistusega kütuse taas kasutuselevõtmisele ollakse praeguses valitsuses vastu. Selle peale ütlevad poliitikud vastu, et see-eest ei tõuse kütuseaktsiis. Seega – ettevõtjad peaksid tänulikud olema, et valitsus ei tõsta mastaapse inflatsiooni ning riigi seismajäänud majanduse tingimustes makse.
Valitsus seob tööstuse abipaketi eelarvekõnelustega
Ka energiahindade piirmäära kehtestamist pole plaanis, sest eelarves puudub selleks raha. Kui energiahinna tasandamine läheb eratarbijatele maksma 154 miljonit eurot, siis samalaadse kompensatsioonimehhanismi rakendamine ettevõtetele võib hinnanguliselt maksma minna 600 miljonit eurot.
Toiduliidu juht Sirje Potisepp tõdeb, et toidusektori kõige põletavam probleem on praegu energiakandjate kättesaadavus ja hind. Samuti eelnimetatud kohtumisel viibinud Potisepp nendib, et tööstussektor ja MKM-i ametnikud elavad justkui erinevates maailmades – kui valitsus kinnitab järjekindlalt, et maagaasi kättesaadavusega probleeme pole, siis augustikuu lõpupäevil esitles ERR uudist, kus öeldi, et Läti Inčukalnsi gaasihoidla on täidetud vaid 55% ulatuses.
32% Eesti tööstuse aastasest maagaasitarbest kasutab toidutööstus.
„Ei teagi, keda uskuda. Toidutööstussektor on kõige suurem gaasitarbija – kui kogu töötlev tööstus tarbib Eestis maagaasi umbes 1 TW/h aastas, siis toidutööstuste osakaal selles oli 32%,“ kirjeldab Potisepp. „Ütlen „oli“ sellepärast, et väga paljud toidutööstused on üle läinud põlevkivist toodetud kütteõli kasutamisele. Ega meil ju pole palju valikuid. Kiireim neist on põlevkiviõli kasutamine. Teine oleks erimärgistusega kütuse kasutamine hoonete kütmiseks ja seadmete käitamiseks, aga see vajaks poliitilist otsust.“
