Eesti ja Euroopa energiasüsteem on läbimas murrangulisi aegu – suurem osa arenenud maailmast on üle minemas kliimaneutraalsele energiasüsteemile. Samas oleme värskelt väljunud energia hinnakriisist ja mõistmine, et energiasüsteemide varustuskindlust ei saa ainult naabritele lootes tagada, hakkab kohale jõudma kogu Euroopas.
Ukraina sõda ning mujal maailmas tekkinud pinged, samuti ründed kriitilise energiataristu vastu (NordStream, Balticconnector, küberrünnakud) jmt on välja toonud kriitilise taristu nõrgad kohad. See kõik kinnistab arusaama, et peame Euroopas ise hakkama saama ja panustama energiataristu turvalisuse tagamisele. Energiasüsteemide elektrifitseerimine (küttes üleminek soojuspumpadele, transpordis elektritranspordile jne) toob Euroopas endaga lähiaastatel kaasa elektritarbimise kiire kasvu.
Samal ajal on meil probleeme võrkude võimekusega liita täiendavaid tootmisvõimsusi ning saada hakkama suurenenud tarbimisega.
Kõigi nende muutustega kaasas käimine nõuab suuri investeeringuid nii energiataristusse kui tootmisvõimsustesse. Samas ei tohi unustada, et võistleme siin teiste riikidega ning energia taskukohasus ja kättesaadavus on põhiline alus majanduse jätkusuutlikkuseks ja kasvuks.
Põhivõrk
Eesti on seadnud eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne energiasüsteem ja aastal 2030 peame tootma sama palju taastuvelektrit, kui aastas üldse elektrienergiat kokku tarbime.
See tähendab vajadust tuua elektrisüsteemi suurusjärgus 2000 MW maismaa või 1500 MW meretuuleenergiat juurde. Kui tarbimine kasvab oodatust kiiremini, siis veelgi rohkem. Sellises mahus taastuvenergia ühendamine võrku lähema kuue aasta jooksul on suur väljakutse võrguettevõtjatele, kes peavad selleks võrguehitustega koheselt pihta hakkama.
Praeguse liitumistasu süsteemiga jätkates on see väljakutse ka liitujatele. Kuna võrgus vabu võimsusi sellises mahus ei ole, siis viimased megavatid 2030 eesmärgi täitmiseks tuleksid väga kõrge liitumistasuga, jättes antud kulu ainult liitujate kanda.
Põhivõrgu osas oleks lahendus praegu kehtiva võrgu arenduskohustuse ja liitumistasu süsteemi muutmine ning fikseeritud liitumistasu sisseseadmine, mis osaliselt on kaetud võrgu arenduskohustusega. Sarnane süsteem on kehtestatud Soomes. See võimaldab võrguettevõtjal hakata võrku ette ehitama ning samas tagab liitujatele finantskindluse liitumise maksumuse osas. Kliimaministeerium on sellist lahendust kaalumas, plaanis on lähiajal eelnõuga välja tulla, et detaile turuosalistega arutada.
Jaotusvõrk
Jaotusvõrgu vaatest on tugev probleem võrgu vananemine, suutmatus tagada kvaliteetset võrguteenust ning taastuvenergia tootmisvõimsuste suuremahulise lisandumisega ja tarbimise kasvuga hakkama saamine.
Paljuski on see aastakümnete ebapiisava investeerimise tagajärg, samas tekib muidugi küsimus, miks ei piisa võrgutasust vajalike investeeringute tegemiseks. Näiteks ei ole liinikoridoride puhastamine toimunud piisavas mahus, nagu on näidanud viimaste aastate tormid ja suured hulgad liinidele langenud puud.
Kliimakindluse kasv on seatud ka Eesti energiamajanduse arengukava (ENMAK) 2030 üheks eesmärgiks – saavutada kliimakindlus 70% ulatuses võrgus ja tuua rikkelisuse näitaja (SAIDI) 2030. aastaks 90 minuti peale. 2023 oli SAIDI 371 minutit, millega oleme Euroopa riikide seas lõpuosas. Võrgu kliimakindluse kasvule on Elektrilevi rõhunud siiani eeskätt madalpingevõrgu puhul, millest 93% on kliimakindlus saavutatud, kuid keskpinges on olukord kehvem (alla 47%).
Palju rikkeid keskpinges põhjustab ulatuslikumaid katkestusi. Võrgust tarbimise mahud suurenevad, suureneb ka hajatootmise osakaal (perioodil 2016–2022 17 korda), mis tõstab investeeringuvajadust. Perioodil 2016–2022 kasvas võrguvara taastamisväärtus 2,6 miljardilt eurolt 5,6 miljardi euroni.
Elektrilevi on oma 2023. aasta lõpul konsultatsioonile avaldatud kümneaastases arengukavas hinnanud, et SAIDI 90 minuti eesmärgini (ENMAK ja REKK (riiklik energia- ja kliimakava) 2030 eesmärk) viimiseks ning kogu võrgu töökindluse tagamiseks perioodil 2024–2035 vajab võrk investeeringuid mahus 1,39 miljardit eurot – aastas keskmiselt 116 miljonit eurot. Viimase kümnendi jooksul on investeeringud võrgu töökindlusesse jäänud 43–52 miljoni euro piiresse aastas.
Seega tuleb üle vaadata praegune võrgutasu metoodika ja see, kas tariif on piisav, arvesse võttes ka ühiskonna ootusi ja tasakaalupunkti. Tariifi liigne tõus on teistpidi pärssiv majanduse arengule ja inimeste hakkamasaamisele. Võimalik, et lahendus oleks tutvustada varade ümberhindamist, mis võtaks võrgutasus arvesse ka inflatsiooni ja võrgutööde kallinemist.
Varustuskindlus
Elektrisüsteemi varustuskindluse tagamise osas on lähiaastatel oluline leida lahendus piisavate juhitavate elektritootmisvõimsuste tagamiseks süsteemis. Praegu on see vajadus 1000 MW, kuid taastuvenergia suuremahuline lisandumine süsteemi ja Balti elektrisüsteemide sünkroniseerimine Mandri-Euroopa võrguga, mis tõstab sagedusreservide vajadust, suurendavad seda numbrit aasta-aastalt.
Samas on põlevkiviplokkide majanduslik tasuvus elektriturul ennast ammendanud. Vanemaid plokke hoitakse töös 2026. aasta lõpuni Eesti Energiale seatud omaniku ootuse kaudu. Põlevkivi pole ressurss, millega pikemas perspektiivis arvestada saame.
On tõenäoline, et pärast 2035. aastat on meil põlevkivile vaja elektritootmises täies ulatuses alternatiivi. Ideaalne lahendus on, kui uued juhitavad tootmisvõimsused tulevad turupõhiselt, kuid pigem on näha, et seda ei juhtu piisava kiirusega. Põhjuseks investorite ebakindlus elektrituru pikaajalise hinna osas ning taastuv-energiale makstavad toetused, ilma milleta samas ka ei saa, kui soov on kiire üleminek.
Varustuskindluse probleemi kiire lahendus on täiendava ehk strateegilise reservi loomine 2027. aastal. Lisaks tuleb panna rõhku salvestuse ja tarbimise juhtimisele ning tarkvõrgu arendamisele. Täiendav paindlikkus elektrisüsteemis aitab võidelda elektrihinna volatiilsusega, tuua üleüldist hinnataset alla, vähendab vajaoleva juhitava tootmisvõimsuse mahtu ja aitab liita süsteemi rohkem taastuvat võimsust. Strateegiline reserv on lühiajaline lahendus, mille eesmärk on olemasolevate põlevkiviplokkide majandusliku eluea pikendamine olukorrani, kui leiame parema lahenduse. Kui ka 2030. aastaks ei ole täiendavat juhitavat võimsust turupõhiselt süsteemi piisavalt juurde tekkinud, tuleb järgmise sammuna luua selle asemele keerulisem võimsusmehhanism, mis saab ka turul osaleda.
Elektrisüsteem
2025. aasta alguses toimub Eesti ja Balti riikide eraldumine Venemaa elektrivõrgu sagedusalast ja liitumine Mandri-Euroopa süsteemiga. Projekti õnnestumine omab ka suurt julgeoleku ja poliitilist kaalu. Ühest küljest suur väljakutse, teisalt loob elektriturgudele uusi võimalusi – juurde tekib mitu täiendavat sagedusreservide turgu. Need annavad suurema majandusliku tasuvuse juhitavatele võimsustele ja salvestusele, mis turule peaksid sisenema.
Kliimaministeeriumil on 2024. aastal valmimas eelnõu, mille eesmärk on soodustada salvestusvõimsuste ja tarbimise juhtimise lahenduste lisandumist süsteemi ja turgudele. Salvestus saab aidata päev ette turgudel oluliselt tasandada volatiilset elektrihinda ning seeläbi aidata taastuvatel energiaallikatel veelgi rohkem süsteemi lisanduda. Lisaks mainitud võimalustele pakkuda süsteemiteenuseid sagedusreservide näol.
Ühest küljest tuleb elektrisüsteem juhtida suurte sammudega kliimaneutraalsuse suunas, teisalt tagada varustuskindlus, unustamata ära selle kõige maksumust ja mõju majandusele. Suuremahuline taastuvenergia lisandumine süsteemi aitab meil saavutada kliimaeesmärgid ja alla tuua elektri turuhinda, küll aga peame arvestama täiendavate kulukomponentide lisandumisega elektri lõpphinnale. Sestap on tõenäoline võrgutasu tõus, lisaks täiendavate sagedusreservide kulude kasv ning strateegilise reservi loomise kulu.
Kliimaministeeriumi analüüsid näitavad, et ka kõikide nimetatud kulude lisandumisel elektri lõpphind tarbijale siiski pigem ei kalline ning pikemas perspektiivis võib isegi odavneda. Samas suureneb tarbijatel võimalus ise oma elektrikulusid juhtida ja seeläbi olulist hinnasäästu saavutada.
Tööstus
Suuremahulise energiatarbega tööstus peaks mõtlema, kuidas edaspidi oma energiatarbimist ise rohkem juhitavaks muuta. Lisaks omatarbelise taastuvenergia ja salvestusvõimsuste rajamisele annab tööstusele hinnakindlust suurte taastuvenergiatootjatega sõlmitavad elektri otseostulepingud ehk PPA-d. Taastuvenergia ja salvestusvõimsuste suuremahuline lisandumine süsteemi suurendab PPA-de turgu ja võimalusi, mis siiani on Eestis olnud olematud.
Tööstustarbijad peavad olema tulevikus aina teadlikumad oma elektrikulude hindamisel ja valikute tegemisel, võimalusi kulusid alla tuua on ja selle peale on oluline mõelda, et säilitada oma konkurentsivõime. Tööstustele on elekter tootmise sisend, mille muutumise riski tuleb maandada.
Energiakriisi eel nägime, et paljud Eesti tööstused olid selle tegemata jätnud, vastupidiselt näiteks Põhjamaade ettevõtetega. Riskide maandamiseks on aga ka Eesti turul juba piisavalt instrumente.
