Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi teadlased osalevad rahvusvahelises koostööprojektis, millega nõustatakse Nepali ja Bhutani elektrimasinate lahenduste vallas.
Nepalis ja Bhutanis on suur hüdroenergeetiline potentsiaal, on igivanu hüdroenergiajaamasid ja nende kõrval on ka ultramoodsad, nende mure on aga selles, et hooldusinsenere napib,“ sedastab Tallinna Tehnikaülikooli juhtivteadur Toomas Vaimann.
Euroopa Komisjoni rahastatav projekt tegeleb selle murega mitme nurga alt: sealsetesse ülikoolidesse aidatakse integreerida elektrimasinate diagnostika valdkonna õppeaineid, toetatakse õppematerjalidega, koolitatakse kohalikke ettevõtteid, lisaks on projekti osaks üliõpilas- ja teadusvahetus. Tallinna Tehnikaülikool on projekti kaasatud partnerina, kogu algatust aitab vedada Aalto ülikool.
„Projekti põhituum on koolitamine ja professionaalide täiendkoolitus, Euroopa Liidu grantidele omaselt keerulise nimega „Elektriseadmete seire ja rikkediagnostika alane rakendussuutlikkuse suurendamine“. Suuremad tegevused saavad hoo sisse septembris,“ räägib Vaimann. „Meile on sealsed mahud ja suurusjärgud paiguti raskesti hoomatavad. Üks koostööpartnereid on Tribhuvani ülikool, mis on maailmas suuruselt kümnes. Mullu õppis seal 604 000 tudengit. Lisaks tegeleme Kathmandu ülikooli ja Bhutani Kuningliku Ülikooliga.“
Seejuures pole 604 000 üliõpilast Aasia mõistes mingi jalustrabav number – võrdlusena õpib India Mahatma Gandhi ülikoolis 7 miljonit üliõpilast.
Eesti toetab inseneriteadmistega
Bhutan asub kesk mägesid, kus mägijõed loovad energiatootmiseks võimalusi, Euroopas vaadatakse samal ajal avameretuule suunas.
„Mäkke on keeruline kohale minna, nagu ka merele, seega on energiatootmisel vaja lisaks tavalisele diagnostikatarkusele kaugseiret, on vaja IoT-võimeliste masinate lahendusi. Meie tegelemegi nende masinatega ja siinkohal polegi nii suurt vahet, millise jõuallikaga see masin töötab,“ sedastab Vaimann.
Nii Bhutani kui Nepali mure on asjaolu, et kohapeal napib inseneriteadmist, vähegi keerulisemate probleemide puhul ostetakse teenus sisse Indiast, see on aga kulukas ning ajamahukas.
„Sealsete ülikoolide õppeprogrammides ei ole spetsiifilisi õppeaineid, mis keskenduksid hooldusele ja diagnostikale. Ei ole ka vastavaid laboreid, nüüd on neid võimalik programmi toel arendada ning teha ka kohapeal mõõtmisi ja katseid,“ räägib Vaimann.
Bhutan ja Nepal – erinevad ja samas sarnased
Aasiarändurid on harjunud juhtmepuntratega elektripostide otsas, mis näevad välja otsekui kindlustusfirma õudusunenägu.
„Need on üldiselt sidejuhtmed,“ naerab Toomas Vaimann. „Lihtsalt tuleb vaim valmis panna, et ühiskond toimib veidi teisiti, kui meie harjunud oleme. Olgu selleks siis Kathmandu eklektiline ja kaootiline liiklus (linnas on vaid paar üksikut valgusfoori) või asjaolu, et Kathmandu ülikool asub 30 kilomeetrit linnast väljas, ent seda vahemaad ei õnnestu kuidagi läbida kiiremini kui 1,5 tunniga.
Nepal on võrreldes Bhutaniga üsna tööstuslik maa: on nii kohalikku tootmist kui ka suurte lääne ettevõtete allhanketehaseid.
Bhutan on seevastu autokraatlik kuningriik, kus SKP mõistet ei kasutata – siin on kasutusel rahvusliku õnne indeks. Kohale jõudmiseks tuleb maanduda maailma kõige ohtlikumas lennujaamas, kus mägede vahele peitunud väga lühikese maandumisrajani jõudmiseks tuleb piloodil teha 90-kraadine pööre (olgu öeldud, et maanduda tohib siin üldse vaid kümmekond pilooti).
Bhutani mägede õhk on puhas ning tänavad on puhtad, turiste kohtab harva. „Riiki on alles hiljuti hakatud avama, Bhutani esimene rahvusvaheline konverents toimus 2019. aastal,“ sõnab Vaimann. „Interneti kasutamiseks tuleb osta kohalik kaart, sest roaming ei toimi. Bhutani ühest otsast teise maanteed ei lähe – see tähendab muu hulgas seda, et kui pealinnast on vaja jõuda ülikooli kampusesse, siis võtab reis aega 48 tundi ja sõita tuleb läbi India.“
Digimaailm ja moodsad lahendused murravad sisse
Kuigi kohalikku tööstust ei ole just palju – fookuses on põllumajandus ja riisikasvatus – on Bhutani elektrijaamad Eestiga võrdluses üsna suured, sest mägijõed loovad selleks hea võimaluse.
Nii Nepali kui ka Bhutani on ultramoodsus ja digimaailm hakanud siiski sisse murdma ning riigid on võtnud seisukoha, et seda suunda peaks arendama. Mõlemad riigid saavad tellida tehnikat ja seadmeid, olgu Indiast, Hiinast või kaugemalt. Erinevalt Pakistanist neid sanktsioonid ei piira.
„Nad on nüüd Tallinna ja Helsingi eeskujul ka enda laboreid arendama hakanud. Oleme aidanud nimekirju koostada, mida on vaja, et kohapeal esimesi katseid tegema asuda,“ võtab Vaimann teema kokku.
Järgmine kokkusaamine ning esimesed süvitsiminevad koolitused üliõpilastele, teadlastele ja spetsialistidele ootavad Nepalis ja Bhutanis ees sügiskuudel.
Hea teada
- Projekti raames viidi Nepali ja Bhutani tööstusettevõtete (eeskätt hüdrojaamadega seotud tööandjate) seas läbi küsitlus ja uuriti, mis tüüpi tehnika on praegu hüdroelektrijaamades kasutuses, millised on probleemid. Selgus, et vähegi keerulisemate probleemide puhul ostetakse lahendus sisse Indiast, mis on ajamahukas.
- Mõlemas riigis viidi läbi kolm päeva vältav seminar ülikoolide ja tööstuste esindajatele, kus räägiti Soome ja Tallinna ülikoolide näitel meie töökorraldusest ja tehnilisest võimekusest, tuues esile, milliseid võimalusi on olemas.
- Mõlema Aasia riigi teadlased ja üliõpilased on juba korduvalt käinud nii Soomes kui Eestis teadmisi kogumas ja siinse taristuga tutvumas. Sama on tehtud ka suunal Euroopast Aasiasse.
