Eesti energeetikavaldkonna suur probleem ja vaieldamatu tõsiasi on elektri hind, mis viimastel aastatel on siinmail olnud pidevalt märksa kõrgem kui naaberriikides, eriti, kui seda võrrelda Soome ja teiste Põhjamaadega.
Nii on fakt, et Eesti elektri hind on viimasel kahel aastal olnud vähemalt kaks korda kõrgem Soome elektri hinnast – 2024. aasta keskmise hinna võrdluses oli see Soomes Nord Pooli andmetel 46 eurot/MWh, Eestis 87 eurot/MWh.
Mitmed energeetikaeksperdid tõdevad, et praegu teeme järgi seda kaotatud aega, mil kümnekonna aasta vältel ei rajatud Eestisse ühtegi uut tuuleparki, samas ei langetatud ka otsuseid tuumajaama rajamise või põlevkivikeemiatööstuse arendamise osas. Ainus, mida hoogsalt lisandus, olid päikesepargid, mis praegu üldiselt tõesti katavad Eesti suveaja energiavajaduse, ent see on vaid üks osa energiabilansist ega taga kaugeltki meie energeetikaalast julgeolekut.
Riik õhutab innukalt tuulealasid arendama
Praegu loodab kliimaministeerium tuuleenergia võidukäigule, mis peaks lähematel aastatel lisama Eesti energiaportfelli mitutuhat megavatti lisavõimusust. Samas juhitavat võimsust, mida eriti on vaja pärast Baltimaade elektrivõrgu lahtiühendamist Venemaa omast, napib endiselt, seda enam, et põlevkivijaamad on valdavalt oma elukaare lõpus ja peagi jääb seda võimsust veelgi vähemaks.
Energiamajanduse arengukava (ENMAK 2035) toetub kolmele sambale – tagatud peab olema energiajulgeolek, samuti kättesaadavus ning kasutatav energia peab olema puhas. Need on neli kriteeriumi, millest järgmisel kümnendil lähtutakse, kusjuures prioriteediks on seatud, et tarbimise ulatuses toodame 100% taastuvenergiat.
On selge, et ainuüksi tuulepargid ei lahenda probleemi, sest nende toodang on heitlik ja sõltub ilmaoludest. Juurde on tarvis nn juhitavat võimsust kas siis gaasi- või põlevkivijaamade näol. Eesti on reservvõimsuse tagamisel suuna võtnud gaasijaamadele, esimene hange, mis välja kuulutati, aga eriti huvilisi ligi ei meelitanud, aga selle kallal töötatakse edasi.
Eratarbija maksab
Üks müüt, mis visalt levib, räägib sellest, kuidas tuuleparkide lisandudes elekter justkui võluvitsa väel muudkui odavamaks muutub. Paraku on enamik energeetikat sügavuti ja teaduslikult jagavad spetsialistid seda meelt, et jah – riikliku poliitikaga võime meelitada siia tööstust, pakkudes neile soodsat energiat, ent lõppeks tuleb tootmise omahind, tehtud investeeringud ja energiafirmade marginaal ikkagi kellelgi kinni maksta. Ja see keegi saab olla vaid eratarbija.
Eesmärkide saavutamine vajab uut seadusloomet
- Riigikogus on töös fikseeritud liitumistasu reform taastuvenergia kasutajatele.
- Valminud on ka energia salvestamist ja tarbimise juhtimist käsitlev seaduseelnõu.
- Valitsus arutab taastuvenergia tasu diferentseerimise kava.
- Valitsuses on taastuvelektri tootmise meretuulealade vähempakkumise eelnõu, riigiabiluba selle läbiviimiseks on olemas.
- Juhitavate võimsuste loomise riigihange käib, tähtaeg on 2025. aasta juuli.
- Tänavu taotleb valitsus riigiabiluba strateegilisele võimsusreservile, põlevkivijaamade töös hoidmine läheb tarbijale maksma ca 0,42 eurot tarbitud kWh kohta.
Olgu varustuskindlusega, kuidas on, ent puhta elektri kasutamise osakaalu aitab meil suurendada ikkagi vaid rohkema tuule- ja päikeseenergia tootmine. Et päike on enamjaolt vaid suvekuude teema, siis leitakse, et selle tootmisvõimsust (üle 600 MW) on meil juba piisavalt. Seega jääb tuul.
Kuna meretuulealade arendajatele käsutusse andmine vindub, pööratakse suuremat tähelepanu maismaal asuvatel tuulealadel tegevuse kiirendamisele. Ja kuna valitsuses leiti, et esialgu kohalike omavalitsuste (KOV) määratletud, valdavalt eramaadel paiknevatest potentsiaalsetest tuulealadest jääb eesmärgi saavutamiseks väheks, otsustati enampakkumisele paisata veel ühtekokku 8940 ha peaasjalikult riigi metsamaad, kuhu saaks rajada 152 tuulikut võimsusega ligemale 1100 MW.
Riigimaade oksjonikeskkonnas veebruari keskpaigani käivate enampakkumiste kaudu on saadaval riigimaa kasutusõigus just tuuleparkide rajamiseks, päikeseparkide püstitamiseks RMK metsa raadama ei hakka. Päikese- või akupargi rajamine tuulikute naabrusse võib kõne alla tulla vaid siis, kui selle ala sisse jääb mõni muuks kasutuseks mittesobiv n-ö jäätmaatükk, kus loodav taristu ei takista metsa- ega põllumajandust. Samas külgnevad tuulealadeks sobilikuks hinnatud riigimaad sageli sarnaste eramaadega ja neile saab lisaks tuulikutele ilmselt lihtsamalt rajada ka muu otstarbega energeetikaobjekte.
Veel oleks vaja paarsada maismaatuulikut
Tuuleenergias, selle senisest kõvasti agaramas tootmises, nähakse lahendusi mitmetele murekohtadele. Aga neil on ka rohkelt vastaseid ja kuigi riik, KOV-id ja arendajad püüavad neid maha rahustada n-ö teaduspõhiste seisukohtadega, ei kipu need sageli emotsionaalsetes aruteludes peale jääma. Ikka kaevatakse kusagilt internetiavarusest välja mõni vandenõuteooria säde, mida annab kerge vaevaga koosolekutel või sotsiaalmeedias lõkkele puhuda.
Teaduspõhist ja pädevate uuringutega kontrollitud lähenemist esindav energeetikateadlane, TalTechi professor Ivo Palu märkis hiljuti Maalehes, et tõepoolest, tuulikute näol tuleb tehnoloogia ja tootmine kohtadesse, kus varem sai nautida absoluutset vaikust, kuid tuleb ka aru saada, et peame panustama energia ja töökohtade olemasolu hüvanguks. Ja tuuleparke ei soovita rajada just asulate külje alla mitte sealsete elanike kiusamiseks, vaid sellepärast, et seal, kus on asustus, on ka võrgud elektri liigutamiseks.
Palu peab oluliseks, et kohalikud elanikud läheksid KOV-i ametnike ja tuulepargi arendajatega läbirääkimiste laua taha ning seal tõesti tingimustes kokku leppida, mitte tulla sinna vaid ennast välja elama. Professor on nimelt veendunud, et arendajad tulevad rahva ette kindlasti mingite präänikutega, sestap tasub nad ära kuulata.
Kui lugeda kokku, kui palju võiks Eestisse potentsiaalselt tuulikuid ehitada ja kui palju on ootel hüpoteetilisi arendusalasid, saame kokku tuhandeni küündiva numbri. Ivo Palu võtab hirme vähemaks, kinnitades, et sellised numbrid ei realiseeru kunagi. Tema hinnangul võiks Eestimaale rajada veel paarsada tuulikut ehk laias laastus teist samapalju, kui neid praegu on.
Veel rääkis Ivo Palu, et tehnoloogiad, kuidas tuulikuid järjest ohutumalt ehitada, opereerida ning hiljem utiliseerida, muutuvad üha paremaks ja keskkonnahoidu soosivamaks. Aga nii või teisiti on ka nende tehnoloogiate rakendamiseks vaja elektrienergiat.
Kulud energiale peaksid vähenema, aga hoopis suurenevad
Tööandjate Keskliidu tegevjuht Hando Sutter on oma viimase aja avalikes esinemistes olnud seda meelt, et elektri lõpphind on meie tööstuse konkurentsivõime üks olulisemaid komponente võrdluses just Põhjamaadega, kus on meie ettevõtete üks olulisemaid välisturge.
Elektri lõpphind koosneb teatavasti kolmest osast – elektri enda hind, võrgutasud ja riigimaksud, kusjuures Sutteri arvates ootab neid kõiki lähemal ajal ees kallinemine.
Neid analüüsides toob Hando Sutter esmalt esile võrgutasud, mis on viimastel aastatel jõudsalt tõusnud ja mis pärast desünkroniseerimist kerkivad tema hinnangul veelgi. Maksude poolel on oluline komponent taastuvenergiatasu, mis jaotatakse solidaarselt kõikide energiatarbijate vahel ning mille suurus sõltub taastuvenergia tootjatele makstavate toetuste suurusest.
Lisaks kerkib 1. maist elektriaktsiis seniselt ühelt eurolt MWH kohta 1,45 euroni MWh ja elektri hinda mõjutab ka käibemaksu tõus, mis taas – erakorraliselt nn julgeolekumaksuna ja valitsuse kinnitusel ajutisena – tõuseb 1. juulist tasemele 24%. Ettevõtete maksukoormuse suurenemisele annab hoogu juurde ka 2026. aasta algusest kehtima hakkav kaheprotsendiline maks ettevõtte kasumilt. Need julgeolekumaksud kehtivad 2028. aasta lõpuni.
Sutteri sõnul lisandub energiakulude paketti ka elektri tootmise ja tarbimise tasakaalus hoidmise ehk sageduse reguleerimise kulu. Ta kinnitab, et see on tehniliselt teostatav, aga maksab päris palju. Nii ongi, et lõppude lõpuks, olgu siis otseselt või kaudselt, aga tarbijatel tuleb sagedusreservi hoidmine kinni maksta.
Sagedusreserve kasutatakse elektrisüsteemis tarbimise ja tootmise tasakaalu saavutamiseks. Esialgu võttis konkurentsiamet vastu otsuse, et tarbijad vabastatakse viie kuu jooksul pärast desünkroniseerimist sagedusreservide hankimise kulu kandmisest ja selle eest maksab Elering.
Peame tagama reservid ja juhitavad võimsused
Eesti elektrisüsteem on kõigele vaatamata küllaltki haavatav ja kui see ei puudutagi ehk varustuskindlust – nagu valitsus järjekindlalt kinnitab – siis elektri hinda tarbijate jaoks puudutab see küll. Näiteks viimase jooksva aasta jooksul on aset leidnud kaks riket Eesti-Soome vahelise elektrikaabliga Estlink 2. Elekter on tarbijatel küll olemas, iseküsimus on, millise hinnaga see kätte tuleb. Praegu on hinnatud, et n-ö keskmisele tarbijale kallineb elekter kaablirikke ajal 1–2 eurot/MWh kohta.
Riskide maandamiseks on valitsuses olnud juttu erinevatest varuplaanidest, sh Kiisa avariiotstarbelise gaasielektrijaama võimalikust kasutuselevõtmisest tootmise ja tarbimise tasakaalustamiseks. Siiani konkreetset otsust vähemalt selles osas pole tehtud.
Riigieelarve kontrolli erikomisjon arutas energiapoliitikat jaanuari keskel toimunud istungil, mis oli suuresti arendatud Estlink2 merekaabli lõhkumisest ja sellega seotud julgeolekuküsimustest. Muu hulgas tõdeti, et Estlink 2 rike komplitseerib ka lahtiühendamist Venemaa ja Valgevene elektrivõrgust.
Põlevkivielekter jääb meile alles veel vähemalt kümnendiks
Kliimaminister Yoko Alender ütles sel istungil, et välisühendused on meile olulised nii energiajulgeoleku kui -hinna vaates, mistõttu planeerib riik rajada olemasolevatele lisaks veel Estlink 3 ja neljas ühendus Lätiga aastaks 2035, lisaks on plaanis salvestada rohkem kohapeal toodetud puhast energiat.
Alender kinnitab, et põlevkivielekter on meil ka kümne aasta pärast, sellele peab aga lisanduma teisi juhitavaid tootmisvõimsusi. Lisaks ei välista minister ka kuni 600 MW võimsusega tuumajaama rajamist teatud hulga baaskoormuse katmiseks, selle ettevalmistamiseks moodustas valitsus juba mitu aastat tagasi eraldi tuumaenergia töörühma, praegu käib asukoha valik, arendajal on plaanis peatselt sisse anda riigi eriplaneeringu algatamise taotlus. Praegu on käimas Eleringi hange uute juhitavate maagaasil töötavate tootmisvõimsuste rajamiseks umbes 500 MW võimsuse ulatuses. Jätkuvalt püsib Alenderi sõnul lootus, et Eestisse õnnestub tuua energiamahukat suurtööstust, mis peaks põhinema siinsamas toodetud taastuvenergial ning aitama elektri hinda kõigile tarbijatele alla tuua. Ressursitõhusalt elektrit kasutavale suurtööstusele soovib valitsus energia hinda meelepärasemaks muuta taastuvenergia tasu diferentseerimisega.
- aastal toodeti Eestis kokku ca 5 TWh elektrienergiat, millest umbes 3 TWh oli nn puhas- ehk taastuvenergia.
