Eesti energiasüsteemi arengusse on jõudnud uus teema – vesinik. Nii nagu aastate jooksul on rajatud elektri- ja gaasivõrke, vaadatakse nüüd ka tulevikulahendusi, mis seovad Eestit tihedamalt Euroopa energiasüsteemiga. Üks sellistest algatustest on Põhjamaade-Balti vesinikukoridor.
Venemaa agressioon Ukrainas ja sellele järgnenud energiakriis näitasid selgelt, kui haavatav võib olla energiasüsteem, mis sõltub üksikutest tarnijatest või tarne-ahelatest. Seetõttu on Euroopa Liidu üks keskne eesmärk muuta energiallikad mitmekesisemaks, tugevdada riikidevahelisi ühendusi ning luua taristu, mis võimaldab energiat paindlikult suunata sinna, kus seda parasjagu vajatakse.
Eelmise aasta lõpus esitas põhivõrku haldav Elering majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) taotluse vesinikukoridori Eesti osa riigi eriplaneeringu algatamiseks. Esialgu ei ole tehtud ühtegi otsust torustiku rajamise ega konkreetse trassikoridori asukoha kohta, vesinikukoridorile hakatakse asukohta otsima alles planeerimisprotsessi käigus. Elering on otsustanud osaleda vesinikukoridori projektis vähemalt arendusfaasis.
Riigi eriplaneering trassi kulgemise koridori loomiseks
Planeeringu käigus selgitatakse välja, kas ja millistel tingimustel oleks otstarbekas rajada Eesti territooriumile maa-alune vesiniku ülekandetorustik, mis ühendaks Soome ja Saksamaa. Selle käigus saab Eesti antud torustikule juurdepääsu, mis annab potentsiaalset majanduslikku ja strateegilist väärtust. Eeldatav planeeringu koostamise aeg on kuni kolm aastat. Trassi rajamine looks vajalikud eeldused Eesti ühendamiseks Põhjamaade ja Kesk-Euroopa vesinikuturuga ning tugevdaks meie energiajulgeolekut ja varustuskindlust. Uus taristu avaks uusi investeerimisvõimalusi nii energiasektoris kui ka tööstuses.
Planeering puudutab seitset Eesti maakonda
Kui riigi eriplaneering algatatakse, on tegemist suurima sellise planeeringuga Eestis. Planeeringuala katab 6522,76 km2, ulatudes seitsmesse maakonda (Harjumaa, Raplamaa, Lääne maakond, Järva maakond, Pärnu maakond, Viljandimaa ja Valga maakond) ja 24 kohaliku omavalitsuse territooriumile. Trassikoridori hinnanguline laius on 70 meetrit. Võimaliku kompressorjaama orienteeruv maavajadus on ligikaudu 300 × 200 meetrit.
Riigi eriplaneeringu käigus analüüsitakse projekti võimalikke sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnamõjusid. Võrreldakse erinevaid trassivariante ning hinnatakse, milline lahendus oleks Eestile kõige mõistlikum – või kas üldse on mõistlik edasi liikuda.
Trassivariantide kavandamisel tegi Elering ettepaneku kasutada juba olemasolevaid taristukoridore, näiteks kõrgepinge- ja gaasitrasse. See aitab vähendada uute kaitsevöönditega koormatava ala ulatust ning tagada ruumilise ressursi säästlik kasutus.
Vesinikku juba kasutatakse laialdaselt ka Euroopas
Kui analüüsid näitavad, et projekt ei ole Eestile majanduslikult ega ühiskondlikult põhjendatud, siis seda ei realiseerita. Planeerimisprotsessi eesmärk ei ole ehitamine iga hinna eest, vaid teadlike ja kaalutletud otsuste tegemine.
Vesinikutaristu ei ole ühe riigi projekt. See on osa Euroopa ühisest energiasüsteemist, kus riigid on omavahel ühendatud ning kus energia liigub sinna, kus seda parasjagu vajatakse. Praegu kasutatakse vesinikku Euroopas juba laialdaselt, näiteks keemiatööstuses ja väetisetootmises. Suurimad tarbijad on Saksamaa, Holland ja Poola.
Vesiniku roll kasvab seetõttu, et see võimaldab asendada imporditud fossiilkütuseid valdkondades, kus elektrifitseerimine üksi ei ole võimalik või otstarbekas.
Eestil on vaja otsustada, kas olla tulevase vesinikuturu ja Euroopa tarnevõrgustiku osa või jääda kõrvaltvaatajaks. Soome–Saksamaa vahelise vesinikutaristu raames on võimalik luua Eestisse vesiniku baastaristu, mille külge saaks tulevikus liita kohalikke vesinikutootjaid ja -tarbijaid ning pakkuda piirkondlikke arenguvõimalusi.
