Neli aastat tagasi kohtusid Paldiski tuulepargis kümnekonna Eesti kutsekooli juhid, tehnikavaldkonna õppesuuna juhtõpetajad, tuuleparkide arendajad ja ministeeriumite esindajad. Tuulise päeva, tuulikusse sisse vaatamise, ettekannete ja pinevate arutelude sees hakkas õige vaikselt selguma arusaam, et Eestis peab tuulegeneraatorite hooldustehnikuid ise õpetama hakkama.
Juba siis andis endast märku aina süvenev spetsialistide puudus ja tõdemus, et meil ei ole neid kuskilt juurde oodata, samas on tuuleparkide koguvõimsus alates sellest päevast praeguseni kahekordistunud.
Alguses tabas ideed ametkondade vastuseis
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonis on koolituse töögrupp, mida on läbi kutseõppe protsessi juhtinud Enefit Greeni juhatuse liige Innar Kaasik. Veel enne Paldiski esimest kohtumist võttis töögrupp ette kõikide Eesti kutsekoolide õppekavad ja proovisid leida õppekava või õppeaineid, mille peale tuulikutehniku õpet arendama hakata. Otsiti elektri, mehhatroonika, hüdraulika, materjaliteaduse ja kõigi nendega seotud tehnika õppeaineid. Paldiskisse kutsuti kohale kõik, kellega kattuvust leiti.
Esimeses sõelas jäid töögrupi vaatest välja pealinna koolid. Kuna tuulikutehniku õppekavas on suur roll praktikal, siis Harjumaa on liiga tiheda inimasustusega, et sinna tulevikus tuuleparkde rajataks. Asukoht sai takistavaks asjaoluks ka Tartule, mille tehniline baas oli küll väga sobiv, kuid praktika korraldamine keeruline. Veidi kauem pidas plaani Järvamaa, kelle tehnikabaas oli samuti väga hea, kuid otsustas tol hetkel keskenduda teiste erialade arendamisse.
Nii jäid lõpuks valikusse Kuressaare ja Pärnu kutsekoolid. Assotsiatsiooni töögrupp tegi eeltöö põhjalikult ära ja nii Pärnu, Kuressaare, Järvamaa ja Tartu kooliga käidi kohapeal tutvumas ja võimalusi arutamas. Valikusse jäänud kahele koolile anti kodutööks lisaankeet, kus tuli motivatsiooni, võimalusi ja tahet veel täpsemalt kirjeldada. Mõlemas koolis oli see suurepäraselt olemas ja lisaks tugev toetus kohalikelt ettevõtjatelt, kes nägid selles kasvupotentsiaali kogu piirkonnale.
Kuid koolide ja kohalike ettevõtjate toetus oli vaid pool võitu, teine pool oli haridus- ja teadusministeeriumi veenmine. Tõe huvides tuleb öelda, et pea kõik tol hetkel teemaga toimetanud ametnikud on praeguseks mujale liikunud ja tänastele inimestele nende suhtumist külge kleepida ei saa. Kokkuvõtvalt olid esimesed kohtumised tugevalt eitavad ja edasi kandis teemat ainult töögrupi sisemine entusiasm.
Õhukese riigi mure on kõige puudus ja seda hoolt (loe: raha), mida kutsekoolidele uute õppevaldkondade loomiseks anda, mitte kuskil leida ei olnud. Pigem oli raha puudu juba olemasolevate õppekavade ülalhoidmiseks ja õpetajatele elamisväärse palga maksmiseks. Lisaks on meil kõigil valdkondades inimesi puudu – ka keevitajatest, kokkadest ja elektrikutest peavad tööandjad suu puhtaks pühkima. Mida pole, seda pole.
Raha napib
See oli üsna kummaline olukord, kus tööd justkui on, koole, kus anda sobivat ettevalmistust on ka ja tõenäoliselt leidub ka inimesi, kes seda tööd õppida ja teha tahaksid. Kuid need otsad ei jookse kokku, sest raha pole. Raha, mida saab riigikassasse juurde tulla ainult siis, kui inimestel on tööd ja ettevõtetel tööjõudu. Kuigi poolehoidu selgelt väljendama oldi ministeeriumist tol hetkel kitsid, sai esmane „ei” siiski vaevukuuldavaks „jah”-iks. Tänaseks oleme tuuleenergia tööjõuvajaduse ära kirjeldanud OSKA analüüsis.
Pärnu tee oli nende olemasolevate elektrivaldkonnale uue spetsiaalse kihi juurdeloomine. Neil oli sarnane kogemus päiksepaneelide õppe edukal ellukutsumisel. Õppesuuna juht Jüri Puidet võttis kogu teema enda südameasjaks ja innustas nii kooli juhtkonda kui erialaõpetajaid uut asja proovima. Nii sai varsti valmis juba esimene ESF vahenditest rahastatav täiskasvanute täienduskoolituse õppekava „Tuulegeneraatorite hooldajate baasettevalmistus mehaanika ja elektri valdkonnas“. Kuigi keeruline, leidusid õiged õpetajad, praktikapäevad ja kujunes välja selgem arusaam, kuidas seda ka tasemeõppena korraldada.
Esimesed spetsialistid tulevad Pärnu kutsehariduskeskusest
2024 sügisel võttis Pärnumaa Kutsehariduskeskus esmakordselt kogu regioonis vastu üksteist elektrituuliku tehniku tasemeõppurit. Kuid töö ei ole kaugeldki otsa saamas, vajalik on edasi arendada tehnilist baasi, leida õpetajaid, leida võimalus põhiõpetaja stažeerimiseks ja korraldada praktikaid.
Kool esitas Erasmus KA2 arendusprojekti taotluse, teemaks „Elektrituuliku õppekava arendus, õppemetoodika ja labori vajalik sisseseade”. Kasvõi läbi halli kivi!
Kuressaare Ametikool esitas rahastustaotluse EL Regionaalarengu struktuurifondi, et arendada Kuressaarde Upale tuuletehnikute kompetentsikeskus. Kuressaares on pikk ajalugu väikelaeva ehitusega ja seal kasutatakse komposiitmaterjale. Tuulikulabad on tehtud samast materjalist ja nende parandamine nõuab samu oskuseid, selle vahega, et seda tuleb teha 150 meetri kõrgusel õhus rakmetega tuuliku külge kinnitatult. Kuna põhjamaine kliima on tuulikulabade vastu armutu, siis ka selles spetsiifilises töölõigus on inimesi alati tugevalt puudu.
Kuressaare on regioonis esimene ja täiesti ainulaadne koht, kus sellises koosluses õpe juba käesoleval aastal alustab. Projekti toel valmivad ruumid, kus saab treenida kõrgtöid, kõrval on komposiitmaterjalide laborid ja on õues katsumiseks täismõõdus tuulikulaba ja Vestase tuuliku gondel, kuhu külastajad saavad sisse ronida, et tuuleenergia tootmise n-ö kõhupoolt ise näha.
