„Peame õpetama välja rohkem insenere, sest neist on praegu suur puudus,“ toonitab Tallinna Tehnikaülikooli mehhatroonika ja autonoomsete süsteemide uurimisrühma juht, ning elektrotehnika ja mehhatroonika magistriõppekava juht, professor Anton Rassõlkin.
Selle eesmärgi poole aitab liikuda ka Inseneriakadeemiasse kuuluv elektrotehnika ja mehhatroonika õppekava.
Kahe peaeriala – elektrotehnika ja mehhatroonika – õppurid lahendavad erinevaid praktilisi ülesandeid, toimetavad laborites, pistavad rinda iseseisva töö ülesannete lahendamisel, osalevad loengutes, lisaks viiakse õppekava raames läbi õppeaineüleseid projekte.
„Viimaste aastate positiivne trend on see, et huvi ja vastuvõtt suureneb,“ sõnab programmijuht. „Inseneriakadeemia toetab muu hulgas projekti- ja probleemipõhist õpet, nii saab loengus kogutud teoreetilistele teadmistele praktilise väljundi reaalelus või laboris, olulisel kohal on koostööülesanded ja kontakt ettevõtetega.“
Paindlikud õppekavad
Tänane kogemus näitab, et tublid ja hakkajad saavad ilusti hakkama nii eraettevõttes kui ka ülikoolis. „Kui õppekava on paindlik, on palju valikaineid, saab igaüks leida oma fookuse. Püüame ka omalt poolt arvestada ning kui üliõpilane semestri alguses teatab oma vajadustest praktikumide osas, siis püüame vastu tulla,“ räägib Rassõlkin.
Paindlikuma ajakava osana on olulisel kohal grupitööd, kus lahendus tuleb leida kursusekaaslastega koos. „Grupitöö on tähtis osa insenerielust ja insenerikarjäärist, sest insener ei tööta kunagi üksi,“ ütleb ta.
Võimalik ka distantsõpe
Lisaks õppekava paindlikkusele arvestab ülikool tunniplaani koostamisel ka sellega, et paljud magistritaseme tudengid töötavad osalise koormusega. Seetõttu planeeritakse loengud ja seminarid nii et võimaldada tudengitel ühildada õpingud ja tööalased kohustused.
Pakutakse ka võimalust osaleda õppetöös kas hübriid- või veebivormis. Kontakttunniformaadist täielikku loobumist Anton Rassõlkin mõistlikuks ei pea.
„Teooriateadmised on võimalik saada ka videoloengust, siiski on parem kohapeal professoritele küsimusi esitada, arutleda ja vastusteni jõuda,” selgitab ta. „Tipptasemel insener peab mõistma, mis on teadus ja kuidas seda teha, seepärast õpetavad meil enamikke aineid doktorikraadiga lektorid ja teadlased. Kes teab – ehk tekib mõnel tudengil neid kogemusi kuulates huvi ka akadeemilise karjääri vastu.“ Ta kinnitab, et õppurite hulgas on palju helgeid päid.
„Meil õpib palju nutikaid ja eeskujulikke noori, kes aitavad inseneeria valdkonda arendada nii eraettevõtluses kui ka ülikoolis akadeemilist karjääri tehes,“ sõnab Rassõlkin.
Tudengi pilk: meie eriala loob kõigile parema tuleviku
Noorel inseneril karjäärivalikutest puudust pole. Kuidas näevad oma tulevikku ja karjäärivõimalusi elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi mehhatroonika õppekava magistriõppes tudeerivad Kenari Koonik ja Artur Lavrov?
„Ma teadsin juba päris varakult, et tahan saada inseneriks ja suund on rahvusvaheline,“ sõnab Kenari Koonik.
Kõike jõuab, sest eriala on nii huvitav
Hästi on tal meeles hetk, mil füüsikaõpetaja näitas resonantstransformaatoril (Tesla trafo) raadiost tuleva helisignaali liikumist ja kõrgepingetrafod hakkasid jäljendama raadiost tulevat muusikat – selgeks sai, et elekter on põnev.
Alustuseks valis ta TalTechi telemaatika ja arukate süsteemide eriala – seda eriala Tartus õppides oli peaerialaks küberfüüsikalised süsteemid. Bakalaureusekava andis teadmisi robootikast, mehaanikast ja elektroonikast ning sai uurida, kuidas seadmed ja erinevaid süsteeme omavahel suhtlema panna. Õppetöö osaks oli praktika A. Le Coqis.
„Sain töötada joonestusprogrammidega ja vaadata, kuidas need rakenduvad, lisaks oli vaimalus tutvuda automaatikasüsteemidega,“ kirjeldab Koonik. „Mulle pakkus huvi digitaalne kaksik ja energiasäästu teemad – A. Le Coqi tehase konveierliinide moderniseerimisest sai lõputöö teema, kus sain rakendada erinevaid kontrollereid ja digitaalset kaksikut.“
Avatud silmadega edasisi tulevikuplaane tehes julgustasid lähedased erinevate valdkondadega tutvuma. Edasiste õpingute osas sai otsustavaks tehnikaülikooli avatud uste päev. „Sain aru, et see on nii põnev, mulle meeldib mootoreid joonestada, neid analüüsida ja disainida, teadsin, et tahan sellega tegeleda ka pärast kooli lõpetamist,“ iseloomustab Kenari Koonik oma suhtumist valitud erialasse.
Õppimine ja töö käivad tudengipõlves käsikäes
Praegu on Kenari Kooniku elu ülikooliga seotud nii tudengina kui tööalaselt – elektriajamite laboris ja Inseneriakadeemia poolt loodud „musta kohvri“ tutvustajana. Viimases sisaldub pleksiklaasist mudel ning inimestel on võimalik arvutiprogrammi ühendades ja koodi rakendades elektrimootor tööle saada, ühtlasi on võimalik välja arvutada elektrimootori kiirus ja saavutatud energiasääst.
„Nii saame praktikumi käigus näidata, kuidas inimese loodud kood reaalselt mootoriteni jõuab,” kirjeldab ta. „See on ka õpilastele väga põnev, ma tahan seda valdkonda edasi arendada, et inimesed tahaksid tulla ja õppida ja ülikool areneks.“
Kooniku kohta tundub päris tabav olevat väljend „kes teeb, see jõuab“. Mis ülikoolielu akadeemilise keskkonna juures põnevust üleval hoiab? „Mulle meeldib, mida ma teen. Saan suhelda erinevate inimestega, saan anda oma panuse, et siin oleksid säravad inimesed, kes tahavad seda tööd teha,“ ütleb ta.
Energiat jagub tal ka teistes eriala turundustegevustes kaasa löömiseks: alates tudengiaktiivist, mis tutvustab eriala sotsiaalmeedias kuni loengute andmiseni üldhariduskoolides või instituudi ja ülikooli esindamiseni erialamessidel, olgu tegu Robotexi või Positroniga. „Meie eriala puhul kardavad inimesed kõige enam, et võivad teha vea. Siinkohal ongi oluline, et oleks kellele toetuda ja kellelt nõu küsida,“ ütleb ta. „On inimlik, et alguses kardetakse eksida, riske võtta ja juhipositsioonilt läheneda, aga selleks ongi kolleegid ja ülikoolis on olemas laborid, kus minimudeleid enne reaalsusesse rakendamist katsetada. Lahendused on kõikjal ja on ka inimesi, kellelt nõu küsida.“
Artur Lavrov: insenerihariduseta on raske tippjuhiks saada
Paari aasta eest aasta tehnikaüliõpilase tiitli pälvinud Artur Lavrov hindab akadeemilist teekonda.
„Tudengid ei peaks piirduma magistriõppega, vaid mõtlema edasistele õpingutele ja ka näiteks doktorantuurivõimalustele,“ ütleb ta nüüd, mil ta ise on jõudmas magistriõpingutega lõpusirgele. „Meie valdkonna spetsialistid on tuleviku suunamudijad tehnoloogia valdkonnas.“
Hakkamasaamine on igaühe enda tahtmise küsimus. See huvi vajas kasvamiseks veidi aega: esimese kursuse bakalaureusetudengina tundus elektri ja mehhatroonika valdkond Artur Lavrovile suisa hirmutav.
„Võib lausa öelda, et ma kartsin elektrit,“ nendib ta. „Esimesel õppenädalal mõistsin, et pean end kätte võtma, seega pöördusin programmijuhi poole ja arutasin, kuidas üle saada lünkadest füüsikateadmistes. Sain (teadmiste)hoo sisse ning liikusin juba enesekindlamana õpingutes edasi.“
Oluliseks osaks bakalaureuseõppest oli osalemine projektides – olgu tegu robottanki või ATV mudeli modelleerimisega – lisaks erialateadmistele andis see võimaluse lihvida juhtimis- ja esinemisoskust.
Järgnes praktikakoht ABB-s, kus Lavrov tegeles jootmise ja elektriliste katsete teemaga ning bakalaureuseõpingute lõppedes saabus ka kindel teadmine, et magistrantuur on tee tulevikku.
„Valisin elektrotehnika fookuse, sest soovisin sealseid arengusuundi uurida. Seega õpingud ja karjäär ABB-s jätkusid, samal ajal kasvas huvi akadeemilise karjääri vastu,” kirjeldab ta. „Saime õppekava raames praktikumides osaleda ja teadmisi objektidel katsetada. Eriti meeldis mulle jõuelektroonika kursus, mille raames saime projekteerida, modelleerida ning katsetada meie valitud muundurit. Nii oli päris loogiline, et pärast magistriõppes esimese õppeaasta läbimist asusin tööle Tallinna Tehnikaülikooli uurimisrühma koosseisus.“
Ülikool peab olema uute ideede kasvulava
Lavrov kinnitab, et uurimisrühma töös saab laialdasi kontakte ja kogemusi rahvusvahelisel maastikul. „Olen oma karjääri alati seostanud rahvusvaheliste ettevõtete ja -suundadega ning seda minu praegused õpivõimalused ja kolleegid ka võimaldavad,“ sõnab ta. „Nii võtsin osa Erasmus+ BIP-programmist ning osalesin Hollandis asuva Eindhoveni tehnikaülikooli suvekursusel, kus uurisin vesinikutehnoloogiaid.“
Töö ülikoolis pakub seega nii uudsust kui ka mitmekesisust: koostööprojekte viiakse läbi erinevate instituutidega, kus erinevad ideed, leiutised ja ühiskonda mõjutavad lahendused saavad reaalsuseks. Uurimisrühma on aga koondunud innovatsioon jõuelektroonika valdkonnast: „Minu eeskujuks uurimisrühmas on 4 doktorikraadiga tippteadlast, kes ühtlasi kuuluvad ka Stanford/Elsevieri maailma enimtsiteeritud teadlaste TOP 2% hulka.“
Praegu keskendub Lavrovi uurimistöö päikeseenergiale, täpsemat sellele, kuidas varjud, nende tüübid ja liigid, mõjutavad päikesepaneeli tootlikkust,” räägib Artur Lavrov. „Nii tekib selgem alus, mille põhjal otsustada majale päikesepargi planeerimise mõistlikkuse üle.“
