Eestit ootab ees veereform, mis peab lähema tosina aasta jooksul tagama veemajandusse 2,5 miljardi euro eest investeeringuid ning mis paratamatult veab tõusule vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinnad.
Veemajanduse ümberkorraldamine toimub nimetuse alla „Veereform 2025+ – veekindel Eesti“ ja seda koordineerib kliimaministeerium. Esimese sammuna on plaanis läbi viia praegu killustunud vee-ettevõtete konsolideerumine, millega loodetakse vähendada piirkondlikku ebavõrdsust. See väljendub näiteks regionaalselt väga ebaühtlases veeteenuse hinnas, aga ka teenuse kvaliteedis. Kusjuures hind on kallim just väikestes ja hajusa asustusega kohtades ehk lihtsamalt öeldes maapiirkondades.
Näiteks kui Tallinnas on veehind 2,6 eurot/m3, siis mõnes väiksemas piirkonnas küünib see juba üle 6,5 euro/m3. Vahe on enam kui kahekordne ja muudatuste tegemata jätmisel see tulevikus aina suureneb.
Plaani kohaselt peaks koondumine toimuma teenuspiirkondade ümber, kus on vähemalt 10 000 eraisikust klienti või reoveekogumisala koormusega vähemalt 10 000 inimekvivalenti.
Palju firmasid, killustunud piirkonnad
Eestis tegutseb erinevatel hinnangutel 90–120 veeteenuse pakkuja. Kliimaministeeriumi hinnangul vaid paarkümmend neist on piisavalt suured, et tagada pikaajaliselt kvaliteetne teenus mõistliku hinnaga. Reformi kavandades lähtub ametkond eeldusest, et kui siiani moodustavad lõviosa Eesti veevärki tehtud rahapaigutustest Euroopa Liidu vahendid ja toetused, siis edaspidi peaksid ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse (ÜVVKT) pakkumisega tegelevad ettevõtted ära majandama ning võrgud toimivatena hoidma turupõhiselt, st veeteenuse hinna arvelt. Enim murekohti seondub seejuures kanalisatsiooniga. Igatahes ollakse ametkondades kindlad, et pelgalt praeguste veehinna tariifidega investeeringuvajadust katta ei ole võimalik.
Sestap ootab tarbijaid igal juhul ees hinnatõus. Kui suur see saab olema, ametnikud veel kindlalt ei ütle. Sihiks on seatud, et ÜVVKT hind ei ületakse tulevikus kahte protsenti leibkonna sissetuleksut (praegu keskmiselt 1,2%).
Praegu seisame tõdemuse ees, et viimase paarikümne aasta jooksul rajatud ja rekonstrueeritud vee- ja kanalisatsioonivõrgud vajavad pidevalt raha juurde – kliimaministeeriumi rehkenduse kohaselt kogu Eesti peale kokku 160–180 miljonit eurot aastas, millest katta suudetakse heal juhul vaid pool. Eriti arvestades tõsiasja, et EL-i toetused vähenevad, Euroopa Komisjoni uues asulavee direktiivis sätestatud keskkonnanõuded aga muutuvad üha karmimaks.
Eesti üks murekohtadest on hajaasustus, millest saavadki alguse kõik edasised probleemid – maa-asulates tegutsevad väikesed veefirmad, kelle majandamine ei näi kuigi jätkusuutlik, mistõttu suured ettevõtted ei kibele neid n-ö ballastina oma tiiva alla võtma.
Samas on kliimaministeerium seadnud eesmärgiks, et optimaalne oleks, kui aastal 2035 tegutseks Eestis vaid 20 vee-ettevõtet ja ÜVVKT keskmine hind oleks koos käibemaksuga 8–9 eurot/m3, 2040. aastaks võiks see kerkida tasemele umbes 11–12 eurot/m3. Lisaks näeb strateegia ette kvaliteetse, kriisikindla ja taskukohase hinnaga ÜVVK teenuse väljakujundamise. Kusjuures sektor peab ise suutma teha vajalikud investeeringud ja oleks vaba toetussõltuvusest.
Kuidas ettevõtete ühinemine aitab sektori investeerimisvõimekust parandada, mis neid peaks motiveerima ja kuidas ikkagi lahendada hajusa asustuse ÜVVKT murekohad?
Küsimustele vastab kliimaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon.
Kumb pool ÜVVKT-st rohkem murekohti sisaldab – veevärk või kanalisatsioon?
Üldpilt näitab, et suurem surve tuleb praegu pigem kanalisatsiooni poolelt. Joogiveevarustuse taristu vajab samuti pidevat uuendamist, kuid ühiskanalisatsioon ja eriti reoveepuhastus seisavad lähiaastatel silmitsi täiendavate ning kulukamate nõuetega. Selle põhjus on ühelt poolt vana taristu asendamise vajadus, teiselt poolt uued keskkonnanõuded – näiteks energianeutraalsuse eesmärgid, rangemad puhastusnõuded ja tulevikus ka mikrosaasteainete eemaldamise kohustus suuremates puhastites.
Lisaks on kanalisatsioonisüsteemid tundlikud hajusa asustuse ja väikeste vooluhulkade suhtes, sest kui tarbijaid on vähe ja torud pikad, muutub süsteemi ülalpidamine tehniliselt ja majanduslikult keerulisemaks. Seetõttu on just kanalisatsioon sageli see pool, kus kulusurve ja riskid on suuremad.
Probleem pole niivõrd selles, et väikesed ole liitumisest huvitatud, vaid selles, et suured ei taha neid enda hõlma alla. Kuidas sellised olukorrad lahendada?
See tähelepanek on sisuliselt õige, kui me vaatame tulemust ainult suurema üksuse perspektiivist – probleem ei ole ainult selles, kas väike piirkond on valmis liituma, vaid selles, kas suurel ja võimekal operaatoril on majanduslik põhjus seda teha. Kui väike piirkond tähendab vananenud taristut, väikest tarbijate arvu, pikki vahemaid ja lisainvesteeringuid, siis turuloogika järgi ei ole see suurele vee-ettevõtjale atraktiivne.
Eesti riik aga peab vaatama veesektorit kui tervikut ja püüdlema kvaliteetse ja toimepideva teenuse suunas kõikides piirkondades. Selleks tuleb luua raamistik, kus liitumine oleks suurele operaatorile teostatav ja mõistlik. See tähendab, et meil peavad olemas olema suunatud toetusmeetmed või muud rahastuslahendused olukordadeks, kus ülevõtmine on avalikes huvides vajalik, kuid äriliselt üksi ei tasu ära.
Miks peaks Emajõe Veevärk või Järve Biopuhastus hakkama tegutsema kusagil Iisakul või Mäetagusel? Eesmärk ja kriteerium on ettevõtete kulutõhusus, aga järjest laiema tegevuspiirkonnaga ju kulud pigem kasvavad ja efektiivsus kannatab?
Mõistliku suurusega vee-ettevõtluspiirkondade loomine tähendab seda, et mastaabisääst saavutatakse nii küla kui linna poolt vaadates Eesti peale kokku. Loomulikult annab olulise efekti tiheasustuse kompaktsuse eelise jagamine maapiirkondadega, kuid regionaalpoliitiliselt ei ole selles midagi uut. Selleks, et üks riik oleks kriisikindel, peavad teenused toimima nii linnas kui maal. Oluline on meeles pidada ka seda, et meie põhja- ja pinnavesi ning veekogudega seotud keskkonnariskid ei tunne KOV-i piire.
Võtame näiteks Ida-Virumaa, kus Järve Biopuhastuse hallatav territoorium on juba praegu väga lai, ulatudes Kohtla-Järvelt Sondasse ja Kiviõlli, kusjuures Kiviõlist läheb kanalisatsioonitrass Kohtla-Järvele puhastisse. Kuidas saab mitmekümne kilomeetri pikkune solgitoru (selle tööshoidmine, hooldamine, remontimine, talvel soojustamine jmt) oma olemuselt olla kuluefektiivne?
Lühike vastus on, et ainult toru pikkus iseenesest ei tee lahendust heaks ega halvaks. Mõnel juhul võib pika ülekandetoru lahendus olla mõistlik, kui see võimaldab vältida veel kallima kohaliku puhasti ehitamist või kui keskne puhasti töötab selgelt tõhusamalt ja kindlamalt. Aga põhimõtteliselt on küsimus õigustatud – väga pikkade torustike hooldus, remondid, pumbajaamade energiakulu, talvine töökindlus ja võimalik sõltuvus ühest suurest kliendist võivad teha sellise mudeli haavatavaks. Just seetõttu ei lähtu reformi loogika sellest, et kõikjal peab tingimata vett või reovett väga kaugele transportima. VTK mõte on, et investeeringu- ja teenusekorralduse otsused peavad edaspidi põhinema vee-ettevõtja kogu teenusepiirkonna andmepõhisel kavandamisel. See tähendab, et võrrelda tuleb eri variante. Kas mõistlikum on tsentraalne puhastus, lokaalne lahendus, väiksem uus puhasti, mõne rajatise ümberkujundamine või etapiviisiline lahendus. Eesmärk ei ole iga hinna eest pikki torusid juurde ehitada, vaid valida konkreetsele piirkonnale tehniliselt ja majanduslikult kõige mõistlikum mudel. Kui suur tööstusklient tulevikus kaob, peab see risk samuti olema planeerimises sees, mitte tulema hiljem ebameeldiva üllatusena.
Kas see võib tähendada lokaalsete veepuhastusjaamade juurderajamist?
Kui tasuvusanalüüs ja keskkonnamõju hinnang näitavad, et kõige mõistlikum lahendus on lokaalne puhasti, siis peab vee-ettevõttel olema ka piisav pädevus, et seda väikepuhastit oskuslikult opereerida. Kahjuks näitavad erinevad analüüsid, et suure osa väikepuhastite käitamine ei toimi piisava hoolsuse ja pädevuse puudumise tõttu ning olulise osa väikepuhastite väljundist ei vasta nõuetele.
Kui palju näeb kava ette täiesti uute regionaalsete (väikeasulate) ÜVVK võrkude rajamist? Kas need lahendaks mõnevõrra pikkade trasside probleemi?
Praegune väljatöötamiskavatsus ei määra ette konkreetset arvu uusi regionaalseid väikeasulate puhastusjaamu ega ütle, et lahendus oleks kõikjal uute lokaalsete seadmete rajamine. Väljatöötamiskavatsuse eesmärk on muuta otsustamine süsteemsemaks. Iga vee-ettevõtja peab oma teenusepiirkonna kohta koostama tervikvaatega kava, kus hinnatakse tegelikku taristuseisu, investeeringuvajadust, hinnamõju, toimepidevust ja alternatiive. Mõnes piirkonnas võib tõesti osutuda mõistlikuks uus lokaalne või väiksem puhastuslahendus, kui see vähendab tarbetult pikki torustikke ja püsikulusid. Teises piirkonnas võib mõistlikum olla olemasoleva keskse süsteemi tugevdamine. Reform ei suru peale ühte tehnilist mudelit, vaid tahab lõpetada olukorra, kus investeeringud ja hinnad kujunevad ilma tervikpilti nägemata. Seega võib vastus olla, et jah – mõnes kohas võivad uued lokaalsed lahendused aidata pikkade võrkude probleemi leevendada, kuid seda tuleb otsustada piirkondliku analüüsi, mitte üldise poliitilise loosungi põhjal.
Kuidas ikkagi paarkümmend ettevõtet peavad suutma kogu Eesti territooriumi vee- ja kanalisatsioonivarustusega ära katta, olles seejuures ka oma majandamises tõhusad?
Siin on oluline öelda ausalt, et ÜVVKT seaduse muutmise ja vee-ettevõtluse ümbervormimise eesmärk ei ole tekitada olukorda, kus kõikjal Eestis tekib üks ja seesama hind või et konsolideerumine iseenesest tooks hinnad alla. Senised analüüsid näitavad vastupidi, et liitumised ei too automaatselt hinnalangust. Need võivad küll vähendada mõningaid tegevuskulusid. Näiteks juhtimise, hangete, laboriteenuste, valve, IT või spetsialistide jagamise kaudu, kuid hajusa asustuse, pikkade võrkude ja väikeste mahtude tõttu jäävad maa- ja väikeasulate ühikkulud ikkagi kõrgemaks kui kompaktsetes keskustes. Lisaks on seniste liitumiste kogemus näidanud, et jätkusuutmatu piirkonna ülevõtmisel võivad konkreetse piirkonna tegevuskulud varasema operaatoriga võrreldes hoopis kasvada, kuna tänu piisavale hoolsusele ja pädevusele, kuid näiteks ka kõrgematele palkadele, hakatakse selles piirkonnas võrku ja rajatisi alles siis piisavalt hooldama ja remontima.
Kui tahta neid välja käidud keskmisi hindu saavutada, siis tuleb välja, et linnaelanik maksab maaelaniku teenuse osaliselt kinni? Või juhtub nii, et väikeasula elanikule ongi lihtsalt need teenused ka edaspidi kallimad?
Liitumise võit väljendub tihtipeale mitte tegevuskulu kokkuhoius, vaid teenusekvaliteedi paranemises ning tervise- ja keskkonnariskide vähenemises. Nii ei olegi realistlik lubada, et maapiirkonna teenus muutub sama odavaks kui suures linnas. Küll aga saab regionaalne mudel aidata vältida kõige halvemaid stsenaariume, näiteks väga järsku hinnatõusu, investeeringute edasilükkumist või teenuse kvaliteedi halvenemist. Teisisõnu võib mõnes regionaalses ettevõttes toimuda teatav kulude tasandamine kogu teenusepiirkonna sees, kuid see ei tähenda piiramatut ristsubsideerimist. Pigem tähendab see, et suurem ja võimekam ettevõte suudab väiksemat piirkonda teenindada stabiilsemalt, kui see väike piirkond üksinda suudaks. Väikeasula elanikule jääb teenus tõenäoliselt ka edaspidi kallimaks kui linnas. Küsimus on selles, kas see kallinemine on juhitav ja kas teenus jääb üldse kvaliteetsena püsima.
Võtame teema kokku. Kuidas suudavad praegu kompaktse klientuuriga keskustes suhteliselt edukalt majandavad vee-ettevõtted (neid ongi umbes 20) säilitada kuluefektiivsuse olukorras, kus nende tegevuspiirkonnad üha suurenevad ja vaja on teenindada (üksikuid) kliente ka hajaasustuses?
Siin on oluline rõhutada kahte olulist aspekti. Esiteks – konsolideerumine ja teenusepiirkondade liitmine ei tähenda automaatselt kõigi väikeasulate võrkude füüsilist ühendamist tuumikasulaga. Teiseks – kui me räägime kuluefektiivsusest, siis me ei tohi vaadata ainult laieneva üksuse kuluefektiivsust ja selle võimalikku langust. Peame terve liituva piirkonna kõigi üksuste varasemat kuluefektiivsust ja teenuse taset kokku võrdlema tekkiva uue piirkonna kuluefektiivsuse ja teenuse tasemega.
Kui tahame tõsta Eesti kriisikindlust, peavad meie avalikud teenused toimima ning rahvatervis ja keskkond hoitud olema nii linnas kui maal.
Seetõttu on veesektori ümberkujundamise mõte laiem kui „teeme suuremad ettevõtted“. Esiteks peab suuremal ettevõttel olema parem võimekus kasutada spetsialiste, digilahendusi, kaugseiret, ühtset varahaldust ja hangete mastaabiefekti. Teiseks peab hinnaregulatsioon senisest paremini arvestama vältimatute investeeringutega, mitte lähtuma ainult kitsalt ajaloolisest kulubaasist. Kolmandaks on vaja üleminekuperioodi toetusi või muid stiimuleid just neis kohtades, kus laienemine on avalikus huvis vajalik, kuid äriliselt keeruline. Eesmärk ei ole panna tugevaid ettevõtteid nõrgenema, vaid luua tingimused, kus nad saavad kanda suuremat rolli nii, et teenuse kvaliteet, investeeringute tase ja mõistlik hinnakujundus oleksid pikemas vaates paremini tagatud kui praegu.
ÜVVKT seaduse väljatöötamiskavatsuse põhisõnum ei ole, et suurem ettevõte tähendab automaatselt odavamat teenust. Põhisõnum on, et praegune killustunud mudel ei taga paljudes piirkondades enam piisavaid investeeringuid, teenuse toimepidevust ega mõistlikku hinnaperspektiivi.
