Suvised ilmad tõid Eestis iga päev turule üle 600 MW päikeseelektrit ja kui ka tuulepargid jõudsalt toodavad, küllastub turg odavast energiast, mis seab küsimärgi alla paljude väiketootjate äriplaani, kui see põhineb vaid toodetud päikeseenergia võrku müümisel.
Nüüdseks on päikeseenergia osakaal kogu energiatootmises juba vähenenud. Elektri hind on asunud vaikselt tõusuteele ning ka väikesed päikesepargid peaksid kahjumlikust elektritootmisest üle saama. Aga suve päikselised päevad tõid nende jaoks esile olulise murekoha – kui turg on odavat elektrit täis, siis on väikese päikesejaamaga keeruline kasumlikult majandada.
Mõned aastad tagasi rajati toona veel lahkelt jagatud riikliku toetuse abil Eestimaale kümneid päikeseelektrijaamu, nn põlluparke, mis oma olemuselt kuuluvad valdavalt elektri väiketootjate hulka ning mille äriplaan oli lihtne – toodame taastuvat elektrienergiat ja müüme selle üldisesse võrku. Toetused aitasid siis küll päikeseelektri tootmise paisu tagant lahti, aga nüüd on need kümned põlluparkide omanikud, kel endal kohapealset tarbimist pole, plindris. Kui päike paistab ja tuul puhub, on elektri hind niivõrd madal, et lisanduvate kõikvõimalike maksude ja tasude tõttu tuleb teinekord jaotusvõrguettevõttele peale maksta. Nii ollakse olukorras, kus investeeringu tagasiteenimine venib loodetust märksa pikemaks, kasumist aga ei maksa unistadagi.
Need arvukad väiketootjad ja tegelikult kogu ühiskond seisab nüüd kurva tõdemuse ees – kuigi ametnikud rääkisid toetust jagades energia hajustootmise vajalikkusest, ja nüüdseks oleme selle teatud määral ka saavutanud, siis suur osa toetuse vastu võtnud päikeseelektri väiketootjatest jätsid arvestamata, et lihtsalt ja n-ö kontrollimatult elektrit võrku müües see äri kuigi edukaks ei kujune ja kestva majandamise huvides on vajalik ka päikesepargi tootmist juhtida.
On saanud selgeks, et päikesepark vajab kõrvale ka akupanka, mis võimaldab odava elektrihinna ajal toodetud energiat salvestada ning seda võrku paista tipukoormuste ajal, kui hind on kõrgem. Akupargi rajamine aga tähendab omakorda arvestatavat rahapaigutust.
Omadega mäel on need päikeseelektri tootjad, kes ise suudavad enam-vähem kogu toodetud elektri kohapeal ka ära tarbida, olgu siis farmis, tööstuses või kodumajapidamises. Sellisel moel on sul elekter vähemalt suvisel ajal sisuliselt tasuta käes, isegi võrgutasu pole vaja maksta.
Päikesepaneelid vajavad juurde akuparki
Taastuvenergia tootja ja müüja AS-i Sunly müügijuht Siim Lääts on seda meelt, et kui päikesepargi omanik suudab oma toodetud elektrit ise vähemalt osaliselt ära kasutada. Juba ainuüksi see annab olulise võidu, sest elekter on tasuta ja ka võrgutasudelt õnnestub kokku hoida.
Ta räägib, et Eesti osaleb NordPooli elektribörsil, kus hind kujuneb elektritootjate nn päev-ette pakkumise ja bilansihaldurite hallatavate tarbijate nõudluse suhte tulemusena. Kuna suvisel ajal lisandub rohkesti päikeseenergia pakkujaid, kes kõik tahavad sellest turust osa saada, viib see lõpuks selleni, et päikselisel ajal on elekter väga odav, kohati isegi miinushinnaga.
Väiketootja täbaras seisus
„Päikesetootmist on viimastel aastatel massiliselt juurde tulnud, mistõttu päikeseelektri hind on päevasel ajal madal. Lisandunud on ka riiklikke tasusid, näiteks tootmise tasakaalustamistasu. Lisaks on elektrimüüjad oluliselt kergitanud endapoolset marginaali,“ kirjeldab Siim Lääts. „Kui ärimudel on üles ehitatud ainult päikeseelektri tootmisega tulu teenimisele, siis kõik need komponendid panevad väiketootja üsna täbarasse seisu. Lahendada tuleb küsimus, kuidas tulla toime muutuvas turuolukorras.“
Ta märgib, et võit või kaotus ei olene niivõrd pargi võimsusest, vaid sellest, kes suudab ise ära kasutada võimalikult suure osa toodetud energiast. Omadega mäele võib jõuda ka lisainvesteeringuid tehes ning päikesepargile akusid lisades. Akupark võimaldab n-ö maha saagida tipuhinnad, tavaliselt hommikul, kui päike veel ei paista ja õhtuti, kui päike enam ei paista. Nendel aegadel on salvestatud elekter kahtepidi kasulik – saad kalli elektri perioodil ise tarbida oma n-ö tasuta elektrit, aga seda on tipuhetkedel kasumlik ka võrku müüa.
Lisaks on Läätse sõnul avanenud rida uusi turge – sagedusturg, paindlikkusturg, tarbimise juhtimine jmt, kust tootja võib leida täiendavaid tuluallikaid, et oma investeeringut tagasi teenida.
Tema arvates on takkajärgi keeruline hinnata, kas omal ajal jagati toetusi päikeseparkidele liialt kergekäeliselt.
„Elektriturg oli olukorras, kus sõltusime palju põlevkivist, põlevkivielektri hind aga liikus tõusvas trendis. Iseenesest ma ei ole selles paadis, kes peab õigeks igale poole toetuste jagamist, aga toona aitasid need toetused ikkagi taasutvelektri turu käima tõmmata,“ arutleb Siim Lääts. „Nagu ikka aja jooksul turuseis muutub ja uute lahenduste leidmine on möödapääsmatu. Aga päikese- ja tuuleelektri olulises mahus turuletuleku tagajärjel on viimase nelja-viie aastaga keskmine börsihind langenud.“
Ta kinnitab, et ennekõike võidavad säärasest olukorrast börsielektri tarbijad, eriti, kui nad tahavad ja suudavad oma tarbimist teadlikult juhtida. Põllupäikesepargid saab aga tema hinnangul kasumit teenima panna ennekõike vaid salvestusvõimsuse juurdesoetamisega.
Koormised ja odav elekter tühistavad kunagise ärimudeli
Päikese- ja ka tuuleenergia tootmisega on see häda, et seda tootmist ei saa juhtida. Kui päike taevas särab, toodavad paneelid elektrit ja see elekter tuleb kusagile panna. Kui salvestusvõimalust pole, läheb see võrku ja tootjal pole vähimatki võimalust kontrollida võrku andmise aega ega kogust, rääkimata selle sobitamist kõrgema hinna perioodiga.
Üsna ilmekalt tuleb erinevate elektritootjate kasumlikkus välja Arenguseire Keskuse 2023. aasta andmetele tuginedes koostatud taastuvenergia tootmise raportist, milles muu hulgas märgitakse, et enam-vähem kasumlikult toodavad elektrit juhitavad jaamad, näiteks bio- või maagaasijaamad, sest need lülitatakse töösse vaid siis, kui sellise elektri järele on turul nõudlus olemas. Samas vanade põlevkivijaamade ja uute gaasijaamade rajamine vajab ikkagi ka riiklikke abimeetmeid, sest turutingimustel need jaamad kasumlikult elektrit toota ei suuda.
Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane tõdeb, et praegu on tõepoolest keerulises seisus nende päikeseparkide omanikud, kelle äriidee eeldas päevasel ajal päikeseelektri hea hinnaga börsile müümist.
„Nüüd ilmneb, et päikselisel ajal on pakkumist palju, hinnad on alla tulnud ja selline ärimudel enam ei toimi,“ selgitab Varblane. „Hätta jäid need väiketootajad, kelle päikesepargid on üledimensioneeritud ehk et tootmist on oluliselt rohkem kui kohapealset tarbimist. Lisaks on juurde tulnud teisigi negatiivseid asjaolusid, mis kasumlikkust ära söövad. Näiteks selle aasta alguses tõstsid sisuliselt kõik elektri edasimüüjad oma tagasiostumarginaali.“
Tõepoolest, kui varem pidi väiketootja iga müüdud kWh eest maksma elektri edasimüüjale marginaaliks umbes 0,5 senti, siis praegu on see juba 1,5–1,8 senti/kWh. Kui nüüd päikese- ja tuulerikkal päeval on elektri börsihind näiteks 1 sent/kWh, siis peabki selline tootja elektri müügile peale maksma.
Suuremate parkide käsutuses on Varblase sõnul rohkem tööriistu oma ärimudeli kaitsmiseks, kasvõi näiteks tarbijatega otselepingute sõlmimise näol või sagedusturul paindlikult opereerides.
Võidab see, kes suudab oma tarbimist juhtida
Arenguseire Keskuse ekspert Olavi Miller kinnitab, et päikselisel suvepäeval on kõige suurem võitja börsielektri tarbija, olgu siis selline, kes endale ise elektrit toodab või ka see, kes kasutab börsipaketti.
„Kui tahad sellest olukorrast eriti suurt võitu saada, siis oled lisaks ka paindlik tarbija. Sest mida paindlikum olla, seda suurema allahindlusega elektrit turu keskmise hinna suhtes sa tarbida saad. Kusjuures paindliku tarbimise ehk tarbimise juhtimise võimalusi tuleb järjest juurde,“ märgib Miller. „Praegusel ajal on elektrihinna fikseerimine teatud mõttes mugavusteenus. Loomulikult ka riskide maandamise teenus, aga ikkagi tuleb fikseerimise eest elektrimüüjale n-ö preemiat maksta.“
Ta meenutab, et aastatel 2009–2021 oli päikeseelektri tootmine ja võrku müümine mõistlik ja kasumit teeniv tegevus, kuna jaamu oli vähe ning turul valitses kallis põlevkivielekter. Murrang saabus 2023. aastal, mil päikeseelektrit jõudis turule juba teatud tasakaalupunktist sedavõrd rohkem, et tootmise kasumlikkus langes kolinal nulli lähedale.
Akupank tähendab täiendavat investeeringut
Raporti andmetele tuginedes teeb Olavi Miller järelduse, et mida paindlikum on elektritootja päev-ette börsi turul, seda suuremat tulu on tal võimalik teenida. Nii osutuvadki kõige kasumlikumaks akusalvestid ja gaasijaamad, mis tulevad turule alles neil tundidel, kui elektrit on vajaka ning nõudlus ja sellest tulenevalt ka hind soosivad sellist elektritootmist.
„Taastuvelektri tootjate omapära on, et kui juba kord turul olla, siis muutuvkulu tootmisega ei kaasne ning igal juhul tasub püüda soodsama hinnaga aegu, et anda elektrit võrku just siis, kui see on kõige kasulikum,“ selgitab Miller. „Võimaluse selleks annaks akupark. See tähendab täiendavat investeeringut, aga samas muudab see ka päikesepargi teatud ulatuses juhitavaks energiaallikaks. Tasuvuse osas tuleb teha suur Exceli arvutus. Võtmeküsimus on selle arvutuse juures, millise hinnaga akud kätte saadakse. Sellest sõltub, kas jääd plussi või mitte. Praegu tunduvad vähemalt uued akud ikkagi natuke liialt kallid olema, et neid parke tulusateks muuta.“
Lisaks tuleb selles rehkenduses arvesse võtta eespool juba nimetatud erinevaid tasusid ja makse. Näiteks võrgutasu, mis edaspidi tõenäoliselt stabiilselt kerkib, mis omakorda võivad pargi tulusust alla viia, kuni selleni välja, et loodetud kasumist saab hoopis kahjum.
Elektri tarbimine Eestis ja päikeseenrgia osa selles
- Eesti elektrisüsteemiga oli 2025. aasta alguse seisuga liitunud 695 MW tuuleparke ja 1210 MW päikeseparke.
- Kui 2020. aastal oli päikeseelektritootjaid veidi üle 6000, siis 2022. aasta lõpuks oli võrguga liitunud üle 15 500 tootja.
- Väiketootjaid, kelle tootmisvõimsus on kuni 15 kW, on kokku 9630, mis moodustab 55% päikeseelektri tootjatest. Väiketootjate paigaldatud tootmisvõimsusi oli 2023. aastal kokku 99 MW, mis moodustas ligi 18% kõigi võrguga liitunud päikeseelektritootjate võimsusest.
- Tuuleparkide rekordtootmiseks loetakse 588 MW, mis mõõdeti 16. detsembril 2024 kell 14.00–15.00 ja päikeseparkide rekordtootmiseks 788 MW, mis mõõdeti 6. septembril 2024 kell 12.00–13.00.
- Eesti kõigi aegade tiputarbimine registreeriti 18. veebruaril 2021 – 1591 MW.
- Tavapärane pidev tarbimisvõimsus (koormus) elektrisüsteemis on vahemikus 800–1200 MW.
- Koormusest tulenevalt kulub Eestis ööpäevas keskmiselt 20 000–28 000 MWh (20–28 GWh) elektrit.
- Külmal talvepäeval võib tarbimine ületada 35 GWh ööpäevas.
- Suvel on tarbimine märksa madalam, langedes tasemele 600–700 MW, mis teeb päevaseks koguseks 14–16 GWh.
- Elektrilevi prognoosi kohaselt kasvab kodumajapidamiste toodetav elektrienergia 2022. aasta tasemelt (137 GWh) 2035. aastaks tasemele 452 GWh. Kasvu lükkavad tagant uusehitiste liginullenergia nõuded ja elektritarbimise kasv.
Allikad: Arenguseire Keskus, Elektrilevi, Elering
