Tekstiili- ja rõivatootmise hoidmine Eestis tähendab parajat katsumust

Sel kevadel tõi SA Kutsekoda (oskuste ning tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem – OSKA) avalikkuse ette uuringu tulemused tekstiili- ja rõivatööstuse tulevikuväljavaadete kohta, mis eelkõige puudutavad sektori tööjõuvajadust, aga ka nõudeid, mida töötajailt edaspidi oodatakse.

Uuringusse oli haaratud ka naha töötlemine, mis moodustab siiski vaid väikese osa tööstusharust. Lisaks käsitles uuring ka väljavaateid, kuidas tekstiili- ja rõivatööstus tuleb toime ringmajanduse väljakutsetega, andis ülevaate praegusest majanduslikust seisust ning esitas prognoose tulevikuks.

Nagu ettevõtlus üldiselt, nii on ka tekstiili- ja rõivatööstus koondunud suuresti Harjumaale (34% ettevõtetest). Kokku on tööstusharus tuhatkond ettevõtet, toodetakse peamiselt kodutekstiile, spordi-, töö- ja vaba aja rõivaid, vaipu, jalanõusid, aga ka militaarvarustust ja muud. Samas – tekstiilmaterjale vajavad väga paljud tööstusharud ja eluvaldkonnad, näiteks mööblitööstus, auto- ja lennukitootmine, tervishoid, laevandus jne. Seega omab tööstusharu Eesti riigi jaoks ka strateegilist tähtsust.

Paljud meie ettevõtetest teevad allhanketööd, ent uuringu läbiviijad kinnitavad, et Eesti ei konkureeri üleilmsel turul juba mõnda aega odava tööjõuga. See tähendab suundumust, et edaspidi jääb meile tootearendus ja disain, otsene tootmine liigub teistesse riikidesse, kus tööjõud odavam.

Ettevõtete ja neis hõivatute arv püsib languses

Tänapäeval suhteliselt tagasihoidlikuks taandunud tekstiilitööstusel on Eestis paarisaja aasta pikkune ajalugu, kus seda tööstusharu vedasid kangavabrikud Narvas, Tallinnas ja Sindis. Oma hiilgeajal nõukogude perioodil töötas ainuüksi Narva Kreenholmis enam kui 11 000 inimest.

Veel 2005. aastal leidis tekstiili- ja rõivatööstuses kokku rakendust üle 23 000 inimese. Praegu hinnatakse sektori töötajate arvuks kokku umbes 7500 inimest (2025), neist õmblejaid ca 4000. Kusjuures uuringus tõdetakse, et järgmisel kümnendil väheneb valdkonna põhikutsealadel hõivatute arv veel ligi 2000 töötaja võrra (ca 27%). Samas on pensionile siirdujate asendamiseks tarvis juurde leida umbes 1000 uut töötajat.

Heade oskustega püsivaid töötajaid on ettevõtetel aga keeruline leida. Põhjust tuleb muu hulgas otsida asjaolust, et rõiva- ja tekstiilitööstuses makstav palk moodustab vaid 67% Eesti keskmisest palgatasemest. Iseloomulik on ka asjaolu, et tootmistööliste seas on rohkesti kõrgharidusega inimesi, kes mingil põhjusel pole leidnud õpitud erialale vastavat tööd.

Mure töötajaskonna järelkasvuga on sektoris juba praegu tuntav. OSKA uuringujuht Ingrid Lepik märgib, et 43% õmblejatest on vanemad kui 55 aastat, kusjuures vaid 4% õmblejatest on alla 35-aastased.

„Tegemist on tööjõumahuka valdkonnaga, kus tootmise automatiseerimine on keeruline. Näiteks õmblemine jääb ka lähitulevikus ikka käsitööks,“ nendib Lepik. „Mure, kuidas tagada, et vähemalt strateegiliselt oluline tootmine, näiteks meditsiini- ja militaarvaldkonna tarbeks, jääks kohapeale alles, on Euroopa riikidel ühine. Võistelda tuleb massiliselt odavaid tooteid pakkuva Aasia turuga. Sellepärast on Euroopas seatud siht kõrgema lisandväärtusega ja keskkonnasäästlikule tootmisele.“

Edaspidi suurem rõhk lisandväärtusega toodangule

OSKA analüütik Mare Uiboupin tunnistab, et kõrgema oskustasemega õmblejatest tunnevad tööandjad juba praegu teravat puudust.

„Pensionile siirduva põlvkonnaga võib Eestist kaduda kogu õmblemise ja tekstiilitehnoloogia kompetents ja aastakümnetega kogunenud oskusteave,“ nendib ta. „See võib ohustada riigi tööstuslikku autonoomsust ja võimekust toota vajaduse korral kriitilise tähtsusega tekstiiltooteid ja rõivaid.“

Ta lisab, et õmblejate koolituspakkumine on ebapiisav, noorte huvi vähene ning lõpetajate erialane rakendumine madal. Uuring tuvastas, et osaliselt katavad õmblejate tööjõuvajadust rätsepaõppe lõpetajad, keda on arvukalt.

OSKA hinnangul ei ole vaja tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamise ning naha töötlemise õppekavarühmas õppekohtade arvu suurendada, kuid tarvis on korrigeerida õppekavarühmas erialade omavahelist proportsiooni – senisest rohkem on vaja õmbleja- ja vähem rätsepaõpet. Samuti soovitab OSKA üle vaadata õppekohtade regionaalse jaotuse: näiteks Pärnumaal õmblejaõpet ei pakuta, kuigi seal asub arvestatav hulk valdkonna ettevõtteid.

Veel leiab uuring, et Eesti konkurentsivõime hoidmiseks rõiva-, tekstiili- ja nahatööstuses tuleb nii valdkonna tasemeõppes kui ka juba töötavate inimeste oskuste arendamisel panna rõhku kompetentsidele, mis on seotud kestlikkuse ja ringmajandusega, uute materjalide ja nutikate tekstiilide kasutuselevõtuga, digitaliseeritud tootmise laienemise ja tootmisprotsesside tõhustamisega.

OSKA uuringute koostamist korraldab SA Kutsekoda Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

Kas ja kuidas määratleti uuringus tekstiili- ja rõivatööstuses tegutsevaid nn pereettevõtteid?

Vastab OSKA analüütik Mare Uiboupin.

Statistikas ei kajastu kõik väikesed pereettevõtted või üksiktegijad, kui nad ei ole ennast nendele tegevusaladele määratlenud. 

Ettevõtjana töötamisel on tavapärasemad rätsepa ja disaineri eriala. Üldpildis on see valdkond Eesti keskmisest madalama töötasuga, kuid igal alal on edukaid tipptegijaid. Tuleviku vaates on tegemist kahaneva valdkonnaga.

Väikeettevõtluses on rõiva- ja tekstiilivaldkonnas potentsiaali eeskätt nišitoodetes, eritellimustes, kohalikus disainis, parandusteenustes ja kõrgema lisandväärtusega toodetes. See ei ole tõenäoliselt valdkond, mis looks laialdaselt suures mahus uusi töökohti, kuid seal on ruumi väikestele paindlikele ettevõtetele, mis suudavad pakkuda eristuvat toodet või teenust.