Ringmajandusele üleminekuks näevad tootjad ja plasti ümbertöötlejad olulisena Euroopa-tasandi terviklikku lähenemist. Hõlmates seda toetavat, selget ja stabiilset seadusandlust ning järelevalvet, investeeringuid taristusse, kogu tarneahela ühtset koostöist arengut ning tarbimisvalikute muutust.
Lõppemas on Euroopa Horisont programmi rahvusvaheline projekt PRIMUS – „Ümbertöödeldud plast kui eelistatud tooraine: plasti ümbertöötlemis-mudeli uuendamine“ (grandi nr 101057067).
Projekti keskne eesmärk oli kodumasinate ja autode näitel välja töötada uut tüüpi ümbertöödeldud plasti, et asendada üldjuhul tavaplastist valmistatuid osi.
Tallinna Ülikooli sotsioloogid uurisid seejuures tööstuse esindajate ja elanikkonna arusaamu ja kogemusi seoses kestlikkusega, fookusega ümbertöödeldud plastil. Perioodil 2023–2024 viidi läbi 28 intervjuud kümnes Euroopa riigis kodumasinate, autoosade ja muude plastosade tootjatega, plasti ümbertöötlejatega, tööstustust esindavate liitudega ja teemaga seotud teadurite, konsultantidega. 2023. aasta sügistalvel korraldati esinduslikud elanikkonnaküsitlused Eestis, Soomes, Saksamaal ja Hispaanias, mille käigus koguti 1500 vastust igast riigist.
EL-i regulatiivne raamistik ja selle mõju tööstusele
Üldiselt näevad tööstuse esindajad EL-il olulist potentsiaali luua taristu, mis toetaks Euroopa tööstuse toimimist, sh selle liikumist keskkonnasäästlikumate äripraktikate suunas. Intervjuudes rõhutati, et seda saab teha seadusandlike meetmete kaudu, kuid oluline roll on ka investeeringutel ning kehtiva regulatsiooni järelevalvel ja jõustamisel. Positiivsete näidetena toodi juba kehtestatud ökodisaini, energiamärgistuse, romusõidukite ning elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete käitlemise nõuded, mis suunavad tootjaid keskkonnasõbralikumalt tootma, sh toetavad põhimõtet „toodetud Euroopas Euroopale”. See on oluline, kuna asukohapõhisus aitab kestlikkusele kaasa.
Ümbertöötlejate sõnul vajab aga arendamist näiteks jäätmeid ja ringlusse võetavate toodete standardeid puudutav seadusandlus. Samas tunnetavad nii tootjad kui ka ümbertöötlejad, et kohati liiga järsk seadusandlus või selle sage muutumine ja dubleeriv aruandluse kohustus suurendavad halduskoormust ja langetavad Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimet.
On ka neid, kes soovivad suuremat osalust seadusloomes, et seadused oleksid realistlikumad ja tööstuse tegelikke võimalusi arvestavad.
Lisaks rõhutatakse, et praegune ebapiisav turujärelevalve võimaldab edukas olla neil, kes turgu solgivad või tegelevad rohepesuga. Olulise probleemina tuuakse välja ebakindlus tuleviku osas. Poliitilise ebastabiilsuse tõttu puudub piisav teave tulevaste regulatiivsete muudatuste kohta ja see teeb ettevõtted ettevaatlikuks säästlikesse tootmislahendustesse investeerimisel. Kuna tootmisprotsesside ümberkujundamine on pikaajaline, keerukas ja kallis, siis on mõistagi ebastabiilses keskkonnas seda raske teha.
Määrused võivad viia ka ringlusse võetud materjalide hinnad kõrgeks. Ümbertöötlejate jaoks seostub kulude probleem näiteks kõrge energiahinnaga, mis muudab ümbertöötlemise kallimaks ja tekitab turul ebavõrdsust.
Jätkusuutlikkus ei tohi unustada majanduse vajadusi
Ettevõtjad rõhutavad, et jätkusuutlikkusel on lisaks keskkondlikule aspektile ka sotsiaalne ja majanduslik külg, millest viimane kipub ringmajanduse debattides tihti tahaplaanile jääma, kuid neid aspekte tuleb siiski omavahel tasakaalustada. Kui ettevõte ellu ei jää, siis ei ole ka tema ökoloogiliselt kestlikest praktikatest tolku. Pole ju mõtet toota täiuslikku ökotoodet, mida keegi näiteks kalli hinna tõttu ei osta.
Ringmajandusel põhinevad tootmisprotsessid on üldjuhul keerukamad ja kallimad, vähemalt tehnoloogiate praeguses staadiumis. Nii näevad mõned tootjad ümbertöödeldud plasti kasutamisel olulise kitsaskohana EL-i ja riiklike (investeerimis)toetuste puudumist. Seda võrreldakse rohetehnoloogiate subsideerimisega, mis on nende kasutuselevõttu ja arendamist tugevalt soodustanud.
Kuigi ümbertöödeldud plasti kasutuselevõttu tootmises tervitatakse kestliku lahendusena ja selles suunas liigutakse, siis ilmnesid mitmed olulised takistused, mis raskendavad selle materjali vajalikus mahus kasutamist.
Ümbertöödeldud plasti kasutamise takistused
Märgitakse, et jäätmete kogumissüsteemid peaks olema efektiivsemad, sh suutma paremini erinevat tüüpi plaste eristada. Nii pole eelkõige väiksemates riikides turul piisavas koguses ringlussevõtuks sobivat, korrektselt sorteeritud materjali, mistõttu pole ümbertöötlejatel võimalik ka tootmisliine kasumlikult käigus hoida. Jäätmete paremat kogumist ja sorteerimist saab toetada juba tootmisprotsessis, disainides tooteid, mis segatüüpi plasti ei kasuta.
Kuigi plasti (eriti mõningaid tüüpe) peetakse väärtuslikuks materjaliks ja ümbertöötlejatel on stiimul oma ringlussevõtu tehnoloogiaid arendada, on plasti õige sorteerimine keeruline ja nõuab märkimisväärset tööstusprotsesside korraldamist. Leitakse, et kuigi plasti kogumise ja ringlussevõtt areneb jõudsalt, on see veel arenemis- ja õppimisfaasis. Puudub piisav hulk ümbertöötlejaid – konkurents selles vallas on esialgu veel väike.
Puuduvad ka tehnoloogiad, mis võimaldaksid ümber töödelda plasti toodete jaoks, kus materjal peab vastama mitmetele erinõuetele, nagu näiteks vastupidavus ekstreemsetes oludes, ohutusnõuded toidutööstuses, meditsiinis kehtivad erinõuded jne.
Mainiti plasti keemilist ümbertöötlemist kui võimalikku (tuleviku)lahendust, kuid samas nenditi, et praegu on see primaarplasti kasutamisest kallim või mitte oluliselt keskkonnasäästlikum. Mehaaniline ümbertöötlemine ei suuda rahuldada ei kvantiteedi ega kvaliteediga seotud aspekte, sh on selle hind kõrgem.
Kvaliteedi osas tõstetakse esile primaarplastist madalamaid tehnilisi ja keemilisi omadusi. Mehaanilise ümbertöötlemise korral tuleb üldjuhul lisada ka aineid, mida peetakse „halbadeks“ või mis on seadusega keelatud.
Teatud lisandite keelustamisel muutub aga ringmajandus sisuliselt võimatuks, kuna ümbertöötlus sõltub alati mingite lisandite kasutamise vajadusest. Vajalik on ühine arusaam sellest, mis on reaalselt võimalik ja mis mitte, see suunaks ootusi ja vähendaks rohepesu. Näiteks ei saa olla 100% ümbertöödeldud plast, kuna seal on alati primaarseid lisandeid.
Ringmajandust peab toetama vastav taristu
Ringmajanduse toimimise alusena rõhutavad tootjad ja ümbertöötlejad osapoolte vahelise koostöö vajalikkust. See peab hõlmama nii tarne- ja tootmisahelat aga ka lõpptarbijaid. Suurt mõju nähakse lõpptootjatel, kuna nende võimuses on kõige enam tootmisprotsesse ette kirjutada. Mõned tootjad juba teevad koostööd ümbertöötlejatega, et töötada välja spetsiifilised materjalid ning minimaalsed tehnilised nõuded teatud kasutusjuhtudele, teatud tüüpi plastidele.
Tarbija hinnatundlikkus mõjub taaskasutusele pärssivalt
Autoosade tootjad rõhutasid erinevate tootjate materjalikasutuse ühtlustamise ning kvaliteedi ja esteetika osas mõtteviisi muutmise vajadust kogu väärtusahelas. See võimaldaks ringlusse võetud plastide suuremat kasutuselevõttu, kuna ümbertöödeldud plasti värv ja omadused tihti pisut erinevad primaarsest.
Sektoriülene koostöö võib aga takerduda ettevõtete ärihuvide kaitse ja ekspertiisi konfidentsiaalsuse taha. Intervjuudest ilmneb, et ühistegevust saab toetada läbi sektoritasandi liitude.
Rõhutatakse tarbijate toetust ja arusaamade muutuse vajadust, sest praegu tootjad ei tunneta, et tarbija oleks usaldusväärne partner, kuna hääletab pigem rahakotiga.
Tarbija hinnatundlikkust näitab ka PRIMUS-projekti raames neljas riigis läbi viidud küsitlus toodete hinna kohta. Selgub, et Saksamaal ja Hispaanias ligikaudu 40%, Soomes 50% ja Eestis pea 60% tarbijatest ei ole nõus rohkem maksma sellise pesumasina või külmiku eest, mis sisaldab ümbertöödeldud plastist osi, võrreldes samalaadse tootega, mis on valmistatud tavalisest plastist.
Siinkohal tuleb aga arvestada ka asjaolu, et küsitluse toimumise ajal oli inflatsioon Euroopas kiire tõusu teel, eriti tuntav oli üldine hinnakasv Eestis.
Taaskasutatud platsist kodutehnika tootmisse suhtutakse positiivselt
Soomes, Eestis, Saksamaal ja Hispaanias oleks 20–25% uuringule vastanutest nõus ümbertöödeldud plasti sisaldavate kodumasinate eest maksma kuni 5% rohkem.
Osade jaoks võiks tõsta ümbertöödeldud materjalidest toodete ostuvalmidust nende suurem vastupidavus. Valdavalt (60–75%) leiavad vastajad, et piisab kui sellised tooted on kvaliteedilt tavaplasti sisaldavate toodetega samaväärsed ja ainult kümnendik eeldab veidi või palju paremat kvaliteeti.
Inimesed ümbertöödeldud plasti ei pelga
Julgustav on näha, et vähestel inimestel on ümbertöödeldud plastist toodetega negatiivseid kogemusi ning Soomes, Hispaanias ja Saksamaal on ligikaudu 30% (Eestis 20%) nõus ostma kodutehnikat, mis sisaldab ka 100% ümbertöödeldud plasti.
Seega põhimõtteliselt on turul valmidus sellisest materjalist kõrgtehnoloogiliste toodete ostmiseks. Kohati on tarbijate teadlikkus ümbertöödeldud plastist veel madal, sest märkimisväärne osa (20–40%) ei oska vastata küsimustele, mis puudutavad just ümbertöödeldud plasti, eriti Eestis.
Tööstus on terviklik ökosüsteem, mis võib olla nii takistuseks kui ka võimaldajaks ringmajandusele üleminekul, olenevalt sellest, kuidas struktuursed tingimused selle arendamist toetavad. Et Euroopa tööstust toetada, on vajalik koordineeritud regulatiivset raamistikku, majanduslikke stiimuleid, arenenud taristut ja ettevõtete vahelist koostööd.
Kultuuriline muutus peab toimuma kogu ökosüsteemis – seadusandlusest tarbijani.
Tarbijate teadlikkuse tõstmine regulatsioonidest, plasti eluringist, innovatiivsetest ringlussevõtu tehnoloogiatest ja ümbertöödeldud materjalide mõjust keskkonnale võiks samuti suurendada uute (jätkusuulikumate) materjalide kasutuselevõttu.
