Praeguseks kuldsesse keskikka jõudnud inimesed mäletavad, ja mõned kindlasti osalesidki 1980ndate aasta lõpus maad võtnud nn fosforiidisõjas, mis lõppeks päästis Pandivere kõrgustiku mastaapsetest kaevandustest ning tipnes tegelikult Eesti vabanemisega okupatsioonivõimust.
Oleme niisiis viimased 35 aastat elanud toonaste sündmuste õhustikust kantuna – toonane rahvaalgatus andis meile tiivad, millest kantuna oleme kõik need aastad oma riiki üles ehitanud, ja mis seal salata, jõudnud välja üsnagi kõrgel tasemel heaoluühiskonda. Samas, kas oleme mõelnud, millise värvingu on saanud aastatetagused püüdlused, tänu millele millele elame praegu just sellises riigis nagu seda on Eesti.
Fosforiit või raudtee?
Kandes toonase fosforiidikaevandamise vastase meelsuse üle tänastesse oludesse, saaksid need võõrvõimu vastu jälestust üles näidanud loosungitega välja tulnud aktivistid külge NIMBY-maine ehk siis – võitlen kõige vastu, mis mõjutab mu tagahoovi. Need on vastalised, kes seisavad progressi teel, neid on nimetatud rändtsirkuseks ja Kremli käsilasteks. Ma ei tea, kas on kohane omaaegsete fosforiidisõdalaste ja tänapäevaste rööpprotestijate vahele paralleeli tõmmata, aga tuleb tunnistada, et ühiseid joonis tegevuse olemuses ja sisus ju leidub.
Vabadus ja sellega koos viljeletud demokraatia on andnud meile võimaluse kõige vastu protesteerida, sh kaunikesti äärmuslikke meetmeid rakendada. Olgu selleks siis metsaraie, mingi trassi või tuuleparkide rajamine, superraudtee Euroopasse, kanala kusagil Lõuna-Eesti perifeerias või kaitseväe harjutusväljakute laiendamine. Kuna ilmselgelt tuleb ette ka protestimist lihtsalt põhimõtte pärast, ainsaks argumendiks: „Aga mulle see lihtsalt ei meeldi!”, siis on need meelsuse avaldamised ajas devalveerunud ja nii on otsustajatel suhteliselt lihtne nendest mitte välja teha.
Aga mille vastu fosforiidisõjas osalenud õigupoolest protestisid? Või mille poolt seisid? Otsesõnu öeldes – Eestimaa looduse säilimise eest ja võõra rahva siiamaile toomise vastu. Sest sellest n-ö suurest vabadusest oskasid tol ajal veel vähesed unistada. Me saavutasime nii üht, teist kui kolmandat ning oleme tänaseni selle üle uhked.
Ent kas on põhjust lõputult ja tingimusteta uhke olla, eriti silmas pidades olukordi, kuhu oleme praeguseks jõudnud? Retooriline küsimus, sest kahtlemata on meil põhjust uhkust tunda oma väikese Eesti saavutuste üle nii kodukamaral kui laias ilmas. Teisalt – fosforiidikaevandus jäi tookord rajamata, aga nüüdseks on meil käsil määratult laiaulatuslikumad, keskkonda veelgi rohkem mõjutavad ja kes teab, milliste tagajärgedeni viivad projektid.
Loodus kannatab pöördumatult
Vähe sellest, et toosama fosforiidikaevandamise projekt on kalevi alt välja tõmmatud, tegelikult oleme suures progressituhinas juba võtnud looduselt ilmselt määratult rohkem, kui nõukaaegne fosforiidikaevandamine eales oleks suutnud. Me planeerime tuumajaama, laiendame vanu või avame uusi karjääre, raadame või kavatseme raadata metsa, ehitame uusi trasse ja teid, maju ja kaubanduskeskusi, tuule- ja päikeseparke. Kõrvale ei saa jätta ka asjaolu, et nn massiivse ja teinekord kahtlase väärtusega looduskaitse tulemusena kõdunevad puud meie rahvusparkides ja teistel kaitsealadel.
Mina ei oska ja see kes oskaks, ilmselt ei söanda võtta ette rehkendust, mis võrdleks toonase teoreetiliseks jäänud fosforiidikaevanduse ning praeguse inimtegevuse mõju Eesti loodusele. Aga puhtalt tunnetuslikult näib, et oleme fosforiidiga ähvardanud keskkonnakahju summa summarum juba kaugelt ületanud.
Tõsi ta on – tuumajaam annab meile energiakindluse, tuulepargid väidetavalt odavama elektri, raadamine teeb ruumi teedele, metsas peitub väärt tooraine, maavarasid on tarvis selleks, et raud- ja maanteede põhja täita, põlevkivi aitab turgutada SKPd, uusi hooneid on vaja, et meil oleks mugavam töö- ja elukeskkond. Kui looduskaitsele pühendunud indiviid näeb kõikjal laiuvaid lageraielanke, siis mina vaatan kartusega pigem ümberringi müttavaid ekskavaatoreid ja buldoosereid. Kuidagi tohutult palju konverteerime loodust ja selle väärtusi betooni ja asfalti. Aga tagasi seda sealt enam ei saa.
Heaolu, aga millise hinnaga?
Meil on käimas Eesti oludes ennenägematult mastaapsed teede ja trasside ehitused, kusjuures kui tee või elektriliin on tarvis üle loodusliku maastiku vedada, siis justkui enam looduskaitselised põhimõtted ei kehti. Küll aga võib looduskaitse egiidi alla hävitada metsanoorendiku, mille maaomanik rajas kohta, kus mingi riikliku kaitsekorra järgi peaks asuma poollooduslik heinamaa.
Kui aga riigil on vaja, siis tehakse mööndusi, algatatakse eriplaneeringud, muudetakse seadusi – nii või naa saab see trass lõpuks teoks, paraku looduse arvelt. Aga eesmärk, mis pühendab abinõu, on ju üllas – mugavam elu, julgeolek, kiirus ja n-ö progressiivsed ambitsioonid. Kui kunagi meretuuleparkide ideed peaksid realiseeruma, kui planeeritavad maismaapargid valmivad, siis tuleb neid trasse üha juurde. Põiki läbi Eestimaa kulgevast Rail Balticust on juba saanud meie ühiskonna lõhenemise sünonüüm. Iseküsimus on, kas need ettevõtmised meile ka hingelist rahulolu või kasvõi ainelistki heaolu pakuvad?
Kes suudaks hinnata, kui palju koormab keskkonda Rail Baltic, võrreldes tolle aegade taha jääva plaaniga rajada Virumaale fosforiidikaevandus? Kusjuures kasu rahvamajandusele on mõlemal juhul niikuinii küsitav – fosforiidist saadav tulu oleks läinud laiale nõukogudemaale, skeptikud väidavad, et ka Rail Baltic on surnult sündinud projekt ja mingeid erilisi kasumeid toovat kaubavedu see endale ei meelita. Elame-näeme, aga veelkord – loodust betoonilt tagasi võita on lähemete põlvede jooksul võimatu.
Sunni ajel majandus ei kasva
Siin on veel üks nüanss. Muu hulgas võitlesime fosforiidisõjas ja sellele järgnenud laulvas revolutsioonis ka eraomandi puutumatuse eest. Läbi erastamiste, tagastamiste ja omandireformi kadalipu saavutasime ka selle – meie põhiseadus ütleb, et eraomand on püha ja puutumatu, aga milline on reaalsuses nende omanike igapäevane elu. Samas, kui riiklik poliitika näeb ikka ette raudtee, tuulepargi või elektriliini ehitamist, siis julgeoleku tagamise vajaduse laia selja taha pugedes saab ka siin sellest nn pühast eraomandist pikkade sammudega üle astuda.
Sama parelleeli võib seada looduskaitse ja eraomandi vahele – kui ikka Euroopast on saadud selleks raha, siis muudame metsa taas märgalaks ega hooli suuremat sellest, et kuskil suletud kraavide tõttu soostub ka naabruses asuv eraomaniku majandusmets. Looduskaitsja siunab talunikku, kui ta oma metsas puid raiub, aga kui mitmesuguse taristu alla jääb sadu hektareid raadatud maad, siis see on justkui vaikimisi lubatud. Julgeolek nõuab.
Kõige selle juures on mitmeid vastuolusid valitsuse soovmõtlemise, huvigruppide tahtmiste ja reaalse elu vahel. Ja kuigi tunnetame vajandust, et vinduv majandus taas kasvule pööraks ja elu edeneks mitte üksnes Tallinnas ja Harjumaal, ei kipu see täituma just nende vastuolude tõttu. Pole kahtlust, et otsesed või kaudsed maad kui tootmisvahendit puudutavad majanduspiirangud ning riikliku sunni ebaproportsionaalselt laialdane pealesurumine pärsivad lõpuks ka investeeringuid tööstuse arendamise hüvanguks.
