Arno Kütt on kokku puutunud nii mööblitootmise kui pakirobotitega: tema ettevõtmistest on enim tähelepanu võitnud ON24, Smartpost ja Cleveron. Viimases on hetkel pakirobotite kõrval töös droonipostkastide arendamine.
Arno Kütt on olnud ettevõtja 25 aastat. 1991. aastal kehtis Eestis veel rubla. „Mul olid tuttavad maalikunstnikud, kellel polnud oma piltide jaoks raame, neid lihtsalt polnud saada. Hakkasin neid ise tootma ning mingi hetk ka ise pilte joonistama. Lasin teha Viljandi vaadetest koopiaid, klaasisin ära ja turistidele läks väga hästi peale,“ meenutab Kütt muiates kunagisi aegu.
Pärast rahareformi liiguti edasi. „Oli kuulda, et välismaal kaalutakse mööblitootmise toomist Eestisse, siin oli odav tööjõud. Otsisin oma kaks sõpra üles ja tegime kolme peale mööblifirma minu isa vanas talumajas. Esimese tabureti müüsin Viljandi turu peal: istusin ise peal ja müüsin.“
Edasi läks toodang Tallinna mööblimajja ning mingil hetkel leidis nad üles üks Rootsi ettevõte, imestades, et nii kehvades tingimustes tehakse nii head mööblit. „Nad andsid seadmed, maksime need oma toodanguga kinni ja nii kasvasime. Ettevõte Eerung müüs oma toodangut nii Soomes, Rootsis kui Saksamaal, kuid allhankijatena anti meile ikkagi väga madalaid hindasid, endisest Nõukogude Liidust tulijana ei võetud meid võrdväärsena.“
100 vs 1000 ühikut
Kuidas muuta olukorda, kus ettevõte müüb oma kaupa 100 ühikuga, kuid poes on see müügil 1000 ühikuga? 1998. aastal nägi Arno Kütt esimest korda välismessil digifotokat. „Üks kanadalane tuli, tegi lauast pildi, saatis koju naisele e-posti peale ja minuti pärast tuli vastus, et jah – me võtame selle laua. See oli hetk, kui sain aru, mis toimus: müüsin laua ilma vahendajateta teisele poole maakera,“ meenutab Kütt esimest raksatust hakata liikuma ON24 mööblipoe poole ning tulla välja odava allhankija rollist.
ON24 sai hoo sisse ning kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, siis kohe 2. mail 2004 avati e-pood ka Soomes. „ON24 töötab siiani väga hästi, on tõusnud turuliidriks mitte internetipoodide seas, vaid kogu mööblimüügis,“ on Kütt rahul.
Ühest asjast aga kipub arenema teine. ON24 mahud kasvasid ning ajapikku tekkis järgmine probleem, millele tuli leida lahendus. „Eesti Post vedas meie kaupa laiali, kuid neil oli nö kohaletoimetamise teenus ning klient pidi ise mööbli oma korterisse toimetama. Nii lõime aastal 2006 ise üle-Eestilise kullervõrgustiku. Igas maakonnas oli auto ja kaupa hakati viima kasutuskohta: diivan pandi kliendile suurde tuppa, madrats pakiti lahti ja tõsteti magamistuppa.“
Ajapikku hakkasid ON24 poole pöörduma teised ettevõtted, kes tahtsid alternatiivi riigipostile, kuid ON24-l oli kullerteenus ning puudus pakiteenus. „Tekkis küsimus, kuidas asendada postkontorit või luua sellele alternatiiv. Oli selge, et see peab olema iseteeninduslik ja nii jõudsime pakiautomaatideni. Me ei olnud leiutajad, Saksamaal oli olemas pakiautomaatide võrgustik ning esimene mõte oli, et ostame sealt,“ meenutab Kütt. Hakati uurima hindu, analüüsima tarkvara, kasutajamugavust ning jõuti järeldusele, et olemasolevad lahendused pole paindlikud: ei saa panna Lasnamäele ja Türile sama suurusega kappi, kapid peaksid olema modulaarsed ning erinevate suurustega. „Tegime koosoleku, et mis oleks, kui töötaksime välja pakiautomaadid – mööblikogemus oli olemas, it-meeskond, kes kirjutas kogu ON24 tarkvara, oli olemas ja logistikavõrk oli ka olemas. Tegime ühe prototüübi valmis, jupid ja komponendid tehakse siiani mujal.“
Pakiautomaatide aeg
Automaatide turuletoomine käis suhteliselt lühikese ajaga: 2007 hakati välja töötama, 2008 olid esimesed automaadid valmis, 2009 avati Smartposti võrk. „Postkontorid olid nurga taga, kuid meie mõte oli, et inimene saaks paki kätte nii, et ta ei pea ühtegi lisasammu tegema, saad supermarketist koos piima ja saiaga kätte ka paki. Samuti oli meile oluline disain, tahtsime, et automaadid asuksid sisetingimustes, kus on turvaline ja ühtlane temperatuur, samuti pidi tarkvara olema palju kiirem ning paindlikum. Saksamaal pidi tegema avalduse, et tahad pakiautomaati kasutada, seejärel tuli avaldus viia postkontorisse ja alles siis said kahe nädala pärast kaardi, kusjuures pakile pidi alati ise järgi minema. See oli nii kohmakas ja saime aru, et siin see tööle ei hakka. Meie väljatöötatud lahendus nägi ette, et kood saadetakse SMS-iga ning nii saab pakile järgi minna ka keegi teine. Ülejäänud maailm on ka selle peale üle läinud ja täna tundub see nii tavaline.“
Iga algus on raske. 2009 oli pakiautomaatide kasutamine esialgu uus, internetipoode oli väga raske ära rääkida. „Esimene kuu oli hind ühe paki saatmiseks 30 krooni, kuid kulutasime 2000 krooni. Järgmine kuu oli kulu 2000 asemel 1000 ja see läks vaikselt allapoole. Põletasime tohutult raha enne, kuni asi käima läks.“ Täna on Eesti aga pakiautomaatide kasutamises esimene riik maailmas, kui vaadata, mitu pakki inimene keskeltläbi saab. E-kaubanduse uuringu järgi valib 86% esimese valikuna pakiautomaadi. „Mingil hetkel tegime otsuse võrgu opereerimise osa maha müüa. Panime selle arvelt raha tootearendusse.“
Oskus arendada unistusi
„Meil on põhimõte, et toodete arendamisel me lähtume tarbijate võimalikest unistustest. Me ei küsi, mida te täna tahate, sest kui ma oleks seda 8 aastat tagasi teinud, poleks keegi osanud öelda, et tahaks pakiautomaadist pakke kätte saada, sest seda polnud olemas.“
Tootearenduse juures toob Kütt ühe olulisema asjana välja disaini. „Disain on hästi oluline. Koledat asja ei saa enam teha. Ühe koostööprojekti raames EKA-ga ei jõutud küll lahenduseni, mis oleks töösse läinud, kuid parima töö esitanud disainer on täna Cleveronis tööl. See on suurim võit. Tema on kogu meie disainikäekirja tegemas ning Euroopa messil käies päris mitmed Pariisi firmad arvasid, et see on Ameerika toode. See on suur tunnustus.“ Pärast pisikest mõttepausi lisab Kütt, et inseneride ja disainerite koostöös peab mingeid kompromisse ikka tegema, kuid monstrumit teha ei saa, toode peab olema esteetiline.
Toode elab ja muutub
Palju toode reaalse kasutuse juures areneb ja muutub? See on igapäevane elu. Kui arendada toodet, mida varem olemas polnud, tuleb kogu aeg parendusi. Kõige raskem on kõige esimene mudel kokku saada, erinevate inimeste nägemus kokku panna.
„Tänapäevane tööstus tähendab, et kui üks partii on valmis, siis seda enam kunagi uuesti ei tehta, vaid laborites on valmis juba järgmine või ülejärgmine põlvkond. Telefonid näitavad seda väga hästi – aasta pärast pole enam sama mudelit saada, tehnoloogia areneb nii kiiresti,“ lausub ta.
Elu ise dikteerib ka probleemid ning lahendused. „Kui siiani panevad kõik pakiautomaati koodi, siis iga kümnes paneb vale koodi ja läheb aega. Uudse lahendusena on Cleveron välja töötanud QR-koodi põhise süsteemi, kus telefoni peale saabunud QR-koodi abil saab paki palju kiiremini kätte. Samuti tekkis mõttekoht, kui pakid hakkasid järjest väiksemaks minema, kuid uksi ei saanud enam pisemaks teha, sest käsi poleks sisse mahtunud. Sahtlite kasutusele võtmisega saime kaks korda rohkem pakke ruutmeetrile. See andis suure võidu.“
Samuti tõdeb Kütt, et kõik asjad ning tehnoloogia on ajapikku pisemaks läinud. Näiteks kontrollerid, samuti on juhtpaneel muutunud väiksemaks, andes võimaluse pakiautomaati paigutada lisakappe. „Kui toote tehniline pool läheb väiksemaks, kukub ka teenuse hind,“ võtab Kütt kokku.
Pakiautomaadist robotini
2011. aastal alustati roboti mõttega. „Pakiäris on põrandapinnarent väga suur kulukomponent, mis tähendab, et pinda ei saa väga palju suuremaks teha, sest paki üleandmise kulu läheb liiga suureks. Inimene saab maksimaalselt 1,6 meetri kõrguselt paki kätte ja nii tekkiski küsimus, kuidas panna pakk üles,“ räägib Kütt teed pakiroboti arendamiseni. „Oleme teinud kümneid prototüüpe. 2014. aastal oli üks neist terve aasta Viljandis kasutuses ja sealt tulid välja puudujäägid, mis on nüüd lahendatud.“ Hetkel on pakirobotid 5 meetri kõrgused, kuid on võimalik neid ka kuni 7-meetriseid teha.
Kuigi ka pakiautomaadis on sees palju tarkvara, on robot kordi keerulisem ja tootmisesse mineva mudeli väljatöötamiseks kulus 1 aasta asemel 5. „Kellegi kogemust polnud kasutada, pidime ise nuputama. On olemas küll laosüsteemid, kuid seal toob robot suure riiuli alla minutiga, see on väga pikk aeg. Meil on see aeg 10 sekundit. Nõuded pakirobotitele olid palju kõrgemad kui olemasolevatel lao- või tööstusrobotitel.“
USA turgu vallutamas
Cleveron on täna sisenemas USA turule. „Kui Euroopa on riikideks killustunud, siis USA turg on üle-Ameerikaline ehk kui midagi käima saad, saab palju kiiremini kogu turu katta. Meie partner Bell & Howell leidis meid ise. Nad pakuvad USA turul logistikatehnoloogiat ja otsisid lahendust, kuidas nn viimast miili lahendada. Ameerikas viiakse kõik kulleriga koju, see on väga levinud. Paljud asjad aga selle käigus lõhutakse ja inimtööjõud läheb aina kallimaks. Seepärast otsitakse sellele alternatiivi,” kirjeldab ta.
15 000 Cleveroni pakirobotit jõuab USA turule.
Cleveroni eesmärk on järgneva 5–7 aasta jooksul USA-sse paigaldada 15 000 robotit. E-kaubandus on globaalne äri, kus kehtivad üsna samad reeglid: „Viime sinna sama idee: robotid paigaldatakse kaubanduskeskustesse, hetkel käivad läbirääkimised. Suurte ettevõtetega võtab see aega.“
Uurin, kas 15 000 on USA turgu arvestades pisike või suur number. „Kui Eestis on 200 pakiautomaati, siis USA-s on proportsioonilt samas suurusjärgus 300 miljoni inimese kohta 15 000 automaati. Me liigume turule jaekaubanduskettide kaudu, kus konkurents on väga tihe. Samas on kaubanduskettidel oma klientuur olemas ning uut teenust on lihtsam tutvustada: nad pakuvad oma olemasolevatele klientidele uut teenust ja see pole nagu Smartpostiga, et alustad nullist. Eks nad testivad ühe koha peal ja siis laienevad,“ räägib ta.
Tootearenduse sõnapilv
Ühe toote arendamist ümbritseb tohutu märksõnade pilv – selgeks saada, kus inimesed liiguvad, teha e-poodidega kokkulepped, mõelda läbi kasutajasõbralikkus, logistika.
„Meeskond on ülioluline, aga ka see, et me teeme oma tooteid tarbijale. Kõik see, mida sa ekraani peal teed, see on ülioluline, iga klikk on ainult võit. Kõik peaks olema ilma juhendita,“ selgitab Kütt ja räägib ühe õppetunni. „Smartposti teenus töötas lihtsalt, kuid me tegime kahe A4 pikkuse juhendi, kuidas pakki kätte saada. Igaüks, kes nägi kahte A4, ehmatas, appi, kui keeruline! Võtsime kogu teksti maha ja asendasime 3 pildiga: vali ostukorvist pakiautomaat – saad sõnumiga uksekoodi – sisesta uksekood ja võta pakk. See oli kõik, rohkem polnud midagi vaja. Me ise tegime lihtsa asja juhendamisega keeruliseks.“
Kuhu edasi?
Liikumine toimub kogu aeg ning edasi areneb ka tootearenduse pool. „Kui Amazon tuli välja, et hakkavad droonidega pakke koju vedama, siis mu esimene reaktsioon oli, et see on PR-trikk. Hakates numbreid aga Excelisse panema, siis see on väga kiire ja odav viis pakke vedada.“
Cleveron töötabki pakirobotite kõrval droonipostkasti arendamisega. „Olemasolevad lahendused lasevad pakil maha kukkuda. Meie lahenduses paneb droon paki droonipostikasti katusele ning pakk tuleb ise alla. Seejuures suhtlevad omavahel drooni vastuvõtupunktid ja pakirobotid: kui tahad pakki koju, saad lasta selle tuua pakirobotist droonipostkasti.“
Seoses pakirobotite arendamisega on Eestis loomisel kolmas võrgustik: Collect.Net. „Tuleme turule kolmanda võrguga, aga selle vahega, et see on avatud võrk. Piltlikult öeldes on see nagu lennujaam, mis vahendab teenust. Meie nägemus on, et ühelgi logistikafirmal ei ole vaja enda võrgustikku, sest mõistlikum on kasutada ühte ja sama võrku.“
