Toote loomisse kaasatud disainer aitab välja selgitada kliendi soovid ja ootused ning muuta toote kasutaja jaoks mugavamaks.
„Disain on kasutaja probleemide lahendamise viis, mis on ühtlasi esteetiliselt nauditav ja pakub tänu sellele konkurentsieelist,” defineeris disaini kasu MI/KL Tööstusdisaini Stuudio disainer Mihkel-Emil Mikk. Stuudio teise disaineri Mihkel Mälli sõnul on disaineri eesmärgiks aru saada kliendi vajadustest ja sellest, millised omadused peavad tootel olema: „Kui tüüpiline insenerlik lähenemine on, et luuakse asi, mis oleks funktsionaalne ja töötaks hästi, siis disainer mõtleb lisaks toote kasutusmugavusele ja välimusele.“ Samas ei tohi disainer kaotada sidet reaalsusega. „Disainer võib välja mõelda väga hea asja, aga peab ühtlasi jälgima, et see oleks ka toodetav,“ sõnas Mikk.
Mõista kasutajat
Disainiprotsess algab sellest, et tuleb läbi mõelda, kellele asja luuakse ja miks seda on vaja. Mikk tõi näiteks koostöö start-up´iga Fieldman, kus tegeletakse kaameraseadmete arendamisega, millest esimene on teravustamisvahend. „Kuigi oleksime võinud teha seadmele lihtsalt karbi ümber, siis tegelikult on väga palju aspekte, mida tuleb arvesse võtta ja mis selguvad, kui vaatad, mida kasutaja teeb,“ rääkis Mikk. Seetõttu alustati olukorra analüüsimisest.
„Läksime võtteplatsile kohale, et näha, kes on inimesed, kes toodet kasutavad ja mida nad sellega teevad,“ rääkis Mikk. „Saime aru, et keerukus polnud mitte selles, et teravustaja ei teaks, kui kaugel inimene on, vaid lahendada tuli küsimus, millise inimese kaugust arvesse võtta,“ kirjeldas Mikk. Seadmele oli vaja ekraani, mis annab tagasisidet selle kohta, keda mõõdetakse.
Kasutaja mõistmiseks võib kasutada ka küsitlusi. „Pigem küsida väiksema hulga inimeste käest põhjalikumat infot, kui küsida väga paljude inimeste käest,“ selgitas ta, et väga paljudelt küsides saad teada, mis keskmisele inimesele meeldib, aga keskmist inimest pole tegelikult olemas.
Loo ideid
Mikk soovitas välja pakkuda võimalikult palju ideid, kuna just nii jõutakse heade mõtete ja lahendusteni. „Tasub visandada või lõigata toode plastikust välja, unustamata parameetreid ja tingimusi, mis kasutajale olulised on.“
Ideid ei tasu esialgu liialt lukku panna. Mälli sõnul võiks prototüübi teha esialgu üsna viimistlemata kujul. „Mida lahtisem asi on, seda parem,“ nentis ta.
Kui näidata kasutajale valmis toodet, siis inimene on viisakas ja ei taha halvasti öelda, isegi kui midagi võib valesti olla. „Kui aga näidata maketti, öeldakse parema meelega, mis võiks teisiti olla,“ rääkis ta, et prototüübi saab paberist kokku kleepida või plastiliinist teha. „Ei maksa karta kasutada kasvõi legoklotse,“ märkis Mäll, et käegakatsutav prototüüp on alati parem, kui 3D-mudel arvutis. „Viimast küll näed visuaalselt, aga ei saa katsuda ega kogeda, kas see on mugav. Kui teed asja füüsiliselt valmis, näed kohe ära, kas see on õige suurusega.“ Veebilahenduse puhul saab teha analoogselt – joonistada paberile nupud ja rakendus ning kasutaja teekond.
Mälli sõnul on just see disainimises etapp, mis võimaldab raha kokku hoida – kui teed esimese lahenduse põhjal toote kiiresti valmis, võib hiljem selguda, et ühte või teist oleks vaja teisiti teha ja prototüüpe tuleb juurde teha.
Disainerite sõnul ei taha inimesed toote kasutamist pikalt õppida, eelistatakse, et toote kasutamine oleks intuitiivne. „Mõtestage lahti, kust klient toote ostab, kuidas seda õpib ja kasutab,“ soovitas Mäll ja tõi eeskujuks spordijalatsite tootja Nike, kes hakkas koostööd tegema korvpallur Michael Jordaniga. Nad soovisid välja selgitada, milline spordijalanõu on kõige parem ja mugavam ning mis tagaks, et vigastusi tekiks vähem. Ettevõtte suund on siiamaani sama – seal töötavad inimesed on kas oma ala fanaatikud või siis sportlased.
Hoia asjad lihtsad
Iga ettevõte saab ilma disainerit palkamata analüüsida, kellele oma tooteid valmistatakse ning mis kasutajale meeldib ja mis mitte. „Kaks kõige tähtsamat asja on, mis kasutajale ei meeldi ja mis meeldib,“ soovitas Mäll asjad hoida lihtsa ja arusaadavana. „Mitte et teed oma asja paremaks, lisades sellele igasuguseid vidinaid.“
Tootearenduse seisukohast on oluline meeles pidada, et mingis osas puudulikke tooteid, mis teevad aga teatud asja väga hästi, kasutavad inimesed rohkem kui neid, mis teevad kõiki asju enam-vähem, aga ei tee mitte midagi väga hästi. „Nii on toote puhul oluline selle lihtsus, inimesed ei taha õppida toote kasutamisel suurt hulka uusi funktsioone.”
Ka tootevaliku seisukohast pole rohkem parem. „Kui on liiga palju tooteid, on valikut keeruline teha, pigem tasub pakkuda vähem tooteid, aga häid,“ soovitas Mäll. „Tuleb küll meeles pidada, et on erinevaid kasutajaid – praktilise meelega ostjaid, on oma ala hulle jne, aga iga väikese segmendi jaoks ei pea olema eraldi toodet,“ lisas Mikk.
Mäll tõi näiteks ühe katsetuse, kus poes pakuti degusteerimiseks moose. „Kui oli 40 erinevat moosi, oli moosilett küll hästi suur, kuid maitsmas käinud 80 inimesest ostis moosi vaid 5%. Teises letis, kus oli kuus moosi, käis vähem inimesi moosi maitsmas, kuid kuna eelistatud maitset oli lihtsam meelde jätta, tegi ostu 10% degusteerijatest,“ rääkis ta. Seega pole sageli mass oluline, pigem loeb, et toode oleks õigesti suunatud ning see eeldab sihtgrupi täpset kaardistamist.
Mäll rõhutab, et tasuks meeles pidada, et kui ettevõtjal on toode ja ta tahab seda müüa, siis tema jaoks on müük oluline, aga inimese jaoks ei ole ost sugugi kõige tähtsam asi, pigem on see takistuseks. „Ostjal on probleem, mida ta tahab lahendada,“ soovitas ta meeles pidada. Seetõttu tasub pigem mõelda, kuidas toodet kiiremini tarbijani toimetada. „Mõtle, kuidas sinu toode jõuaks kiiremini inimesteni, mitte kuidas tootele reklaami teha – võib-olla tasub pakkuda kojuvedu vms,“ tõi Mäll näiteks.
Ühtne visioon
Mäll rõhutas, et ettevõttes peaksid kõik teadma, mis on nende disaini ülesanne ja mida müüakse. „Kui juhatus ütleb disainimeeskonnale, et on vaja teha uued topsid, aga turundusmeeskond ei tea sellest midagi, ei saa toode hea tulla,“ tõi ta näiteks, et head tulemust ei tasu loota, kui igaüks teeb oma asja. „Kõik peavad teadma, mida ja kuidas tehakse. Peab tekkima sünergia,“ nentis Mikk, et oluline on sammuda ühte jalga.
Õnnestumise võti peitubki äri- ja disainikeele oskuslikus kokkusobitamises. „Kui ärimõtlemine võtab väljakutsena seda, kuidas müüa, siis disaini puhul nähakse kliendi probleemi ning võimalusi, kuidas toodet arendada, tänu millele leitakse lahendused, mis viivad müügini,” selgitas Mikk. „Disainer mõistab probleemi ning näeb lahendusi, mida ärimeeskond saab siis võtta kui väljakutseid, leidmaks turunišši.“
Hea teada!
- Tööstusdisainilahenduse õiguskaitse saamiseks tuleb tööstusdisaini autoril esitada patendiametisse vastav taotlus. Oluline on meeles pidada, et kui pole kokku lepitud teisiti, on tööülesannete käigus loodud tööstusdisainile õiguskaitse taotlemise ning tööstusdisainilahenduse registreeringu omanikuks saamise õigus tööandjal või tellijal, mitte disainilahenduse loojal.
Õiguskaitse saab tööstusdisainilahendus, mis on:
- uus (enne taotluse esitamise aega ei ole avalikustatud sellega sarnast disainilahendust)
- eristatav (disainilahendusest jääv üldmulje erineb senistest disainilahendustest)
- tööstuslikult või käsitöönduslikult kasutatav (selle järgi on võimalik tooteid valmistada).
Registreerimise käigus patendiamet tööstusdisainilahenduse uudsust, eristatavust, tööstuslikku kasutatavust ega taotleja õigust registreerimistaotlus esitada ei kontrolli. Nende kriteeriumide täitmise eest vastutab registreerija. Tasub meeles pidada, et nõuded loetakse täidetuks seni, kuni pole kohtu kaudu tõestatud vastupidist. Seega on unikaalse disainilahenduse looja huvides see ära registreerida, kuna vastupidisel juhul võib seda teha keegi teine ning siis lasub tõendamiskoormis juba esialgselt autoril.
Tööstusdisaini õiguskaitse kehtib viis aastat, mida võib pikendada viie aasta kaupa kokku kuni 25 aastaks. Oluline on meeles pidada, et sarnaselt teistele intellektuaalse omandi õigustele on ka tööstusdisainilahenduse õiguskaitse territoriaalne.
