Tootearendus ja uute tehniliste lahenduste väljatöötamine on insenerile huvitav väljakutse, ent uute lahenduste sünniks peavad ettevõtted tulema välja allhankija rollist ning võitma klientide usalduse neil turgudel, kuhu tahetakse minna.
Ümarlaual mööndi, et paljud tudengid töötavad juba teisel õppeaastal. Nii räägime täna küll insenerivajadusest, kuid turul on palju tehnilist tööd, mis ei nõua tegelikult inseneri oskuseid.
Mis iseloomustab seda keskkonda, kus insenerid täna toimetavad?
Dmitri Jekimov (Deck Engineering OÜ): Valdav enamik ettevõtteid, kes vajavad täna mehhaanikainsenere, võtavad tööle tehnilisi joonestajaid. Enamus meie tööstusest teenindab Skandinaavia, Saksamaa või muude riikide tellimusi ning enamasti ei ole ettevõttel oma toodet, vaid täidetakse allhanketööd.
Loomulikult on häid näiteid, kuid paljude mahud on kahanenud ja projekteeritakse rakist, mitte enam toodet. Veel enam, kõige olulisemad osad tellitakse Soome ja Saksa projekteerijatelt, kuna meil ei jätku lihtsalt kompetentsi, nt pole Eestis võtta protsessiinsenere.
Priit Põdra (TTÜ): Kui utreerida, siis Eesti on täis odavat inseneritööd. Hinnad on madalad ning tekkiv lisandväärtus on väga väike. Inseneri palk peaks algama sealt, kus lõpeb töölise palk, kuid seda saab teha ainult siis, kui on selline töö ja tellimused sees.
Andres Koha (Hekotek AS): Allhanke marginaal on ca 10%, lõpptoote müüja ja tarbija vahel toimub suhtlus aga hoopis teise majandusliku kattega, reeglina suuremaga. Sinna on raske kiiresti jõuda, küll oleks võimalik tõusta allhanke väärtusahelas ülespoole: täna tehakse allhankena konstruktsioone, sellesse kohta ei tohiks seisma jääda, vaid tuleks püüda müüa juurde ka tarkvara ja käivitust.
Dmitri Jekimov: Kui tehas on harjunud tegema allhanketööd ja neil on väike marginaal, siis neil arendusraha pole. Et minna oma tootega välisturule, peavad nad investeerima, võtma suure rahalise riski. Teine oluline aspekt on see, et oma toodet leida on väga raske.
Andres Koha: Eriti tänases maailmas, kus kõik on leiutatud. Kuna laiatarbekaupade tarbimine ei jõua tootmisele järgi, siis selle asemel tuleks leida midagi muud. Minu ettepanek on, et otsiks oma toote asemel parem kliendi vajadusi rahuldavat lahendust, mida müüa. Pigem müüme täna usaldust.
See ei ole pelgalt inseneriprobleem, vaid ka juhtimis- ja müügioskuste küsimus?
Oliver Mets (Insero OÜ): Kui ettevõtte allhanke marginaal on 10%, siis heal juhul saab arendada välja mõne lihtsama toote – metallkonstruktsiooni. Kui mõelda, et toode oleks keerukam, sisaldades ka elektroonika- ja tarkvaralahendust, siis arenduskulud on väga palju suuremad ja seda riski ettevõtete omanikud enamasti võtta ei soovi. Nii võetaksegi kindel variant, jätkatakse odavama allhanke müümisega.
Dmitri Jekimov: Siit tulebki välja, et vaja on riigi tuge. Riik on teinud IT-sektoriga suurepärase töö, suurendades selle valdkonna koolitus- ja riigitellimusi.
Kokkuvõttes ostab klient kindlustunnet.
Oliver Mets, Insero OÜ
Kas riik siis võiks teha tööstussektori puhul sama, mida IT-valdkonnaga?
Priit Põdra: Riik ja haridus peaksid olema üks süsteem. Ettevõtetelt tulevad soovid ja ülikoolid proovivad neile vastu tulla. Nii tekiksid innovaatilised projektid, kuhu saame võtta tudengeid sisse. Nii tõuseb ka ala populaarsus.
Seda ei toeta grandipõhine elu.
Priit Põdra: Jah, see on eraldi teema, kuid selleks, et kasvatada uut põlvkonda, peaksid üliõpilased ettevõtetega juba õpingute ajal reaalselt kaasas olema. Teine probleem on see, et professionaalseks inseneriks kasvamiseks on vaja ka huvi ja motivatsiooni. Täna pole gümnaasiumist tulijad sotsiaalselt küpsed, et eriala valida. 10% on tulnud teadlikult õppima. 30%-st saab suhteliselt lihtsalt asja ja ülejäänud on piltlikult öeldes need, kes on tulnud lapsepõlve pikendama. Kui mõelda, mida on vaja olukorra parandamiseks, siis on see eriala müümine.
Andres Koha: Kokkupuude reaalse tööga on mehhaanikainsenerile väga oluline. Nõukogude ajal pidid ettevõtted praktikat võimaldama, täna on praktika ettevõttele lisakoormus. Riigi poolt võiks tööandjatele selge ja motiveeriv praktikatoetusprogramm olla.
Oliver Mets: Kui rääkida tootearendusest, siis on riigipoolsed toetused suhteliselt väikesed, toetuste abiga saab heal juhul kontseptsiooni paika. See, mis aga suurt investeeringut nõuab, on edasine tootearendus, kogu tugivõrgustiku rajamine tootele ja selle turustamine. Nutika spetsialiseerumise rakendusuuringute meede võimaldab suuremaid arendustegevusi, kuid väga valitud valdkondadele, ning mehhaanikainseneridel sellest otsest kasu ei ole.
Dmitri Jekimov: Riik on loonud toetusmehhanisme, mis on suunatud peamiselt seadmete uuendamisele – ostke uued pingid, anname teile osa rahast tagasi. Tehased võtavad sellega endale aga suured rahalised kohustused. Nii on meie tehased 20 aasta pärast sama kallid kui Soomes, kuid mõtlema peaks hoopis konkurentsieelisele. Kui tehasel puudub toode või kitsas spetsialiseerumine, on universaalsete pinkide pargist tulevikus vähe kasu.
Seepärast on praegu õige aeg hakata toetama just neid ettevõtteid, kes soovivad hakata tegelema tootearendusega. Ettevõtte arenguprogramm toetab seda, kuid keskmisele ettevõttele antakse tagasi vaid 35% palgakulust. Seega tegeleme täna rohkem bürokraatiaga, kui raha tagasi saame. See ei ole piisav motivatsioon, et ettevõtted hakkaksid rohkem tootearenduse poole vaatama.
Eesti võiks võtta juhtrolli nt põlevkivi väärindamises.
Priit Põdra, TTÜ
Kas teie hinnangul toimub massiline mehaanikainseneride äravool Eestist?
Oliver Mets: Kindlasti ei saa öelda, et insenerid otsiksid aktiivselt võimalusi Eestist väljaspool töötamiseks. Pigem satutakse välismaale tööle seoses õpingutega, kuhu minnakse eeskätt haridust omandama ning õppe ja praktikate käigus tekkivate kontaktide abil leitakse seal ka sobiv tööandja.
Dmitri Jekimov: Täna mõistab enamik inimesi, et palgatase on Eestis kasvanud. Meie sektoris on palgavahe Soomega 2-kordne, kuid seal maksavad ka elamispind ja teenused palju rohkem, elatustase on juba suhteliselt sama. Teine probleem on see, et palgad Eestis kasvavad kiiremini kui Soomes.
Andres Koha: Palgad kasvavad ka kiiremini kui efektiivsus.
Dmitri Jekimov: Seda ei saa peatada, meil on väike turg ja ettevõtetel on vaja töötajaid. Vaja on rohkem erialast huvitatud inimesi mehhaanikat õppima, siis saab teha ka keerulisi asju. Kuid inseneridele on vaja pakkuda ka piisavalt väljakutseid, muidu lähevad nad kusagile edasi. On küll ettevõtteid, kellel on seda pakkuda, kuid keskmine temperatuur on siiski madal.
Palju on võimalik ettevõtetel tegeleda tootearendusega?
Andres Koha: Ettevõte peab tänasel turul aina kiiremini reageerima ning ta arendab tavaliselt tellimusprojekte, mis peavad ka reaalselt töötama ja vastu pidama. Riiulisse arendame vaid siis, kui pole tellimusi ja ressurssi jääb üle.
Dmitri Jekimov: Me oleme investeerinud tootearendusse, inseneribüroona saame aru, et ei saa müüa lihtsalt jooniseid. Peame müüma lahendusi ja know-how-d. Selleks peame aga toodet projekteerima paremini kui soomlased või sakslased. Täna oskavad soomlased meist veel kiiremini ja paremini projekteerida. See on juhtimisest ja kogemusest tulenev. Ja kuigi nende tunnihind on kõrgem, siis lõppkokkuvõttes tuleb see odavam, kuna nad teevad selle töö ära kiiremini. Lisaks, kui neil on juba läbitestitud toode, siis meie töö tulemusena tekib prototüüp, mida on vaja katsetada. Tootearendus on pikk ja kallis protsess, nii on oma tooteni Eesti ettevõttel, kes teeb enamasti allhanget, väga raske jõuda.
Andres Koha: Vajadusel pead kaasama kellegi väljast, kes omab antud sektoris kogemusi ja/või ka otsekontakte lõpptellijatega.
Dmitri Jekimov: Väljastpoolt kaasamise plussiks on see, et neil on juba olemas know-how ja kasutajakogemus. Meie omakoda saame öelda, et lahendus on välja arendatud koostöös ettevõttega, kes on sellel alal 30 aastat töötanud. Pelgalt odavama tööjõuga ei suuda enam konkureerida. Väga oluline on, et ettevõtte fookus oleks paigas ning investeeringud läheksid õigesse kohta.
Oliver Mets: Siit tuleb välja paljude Eesti ettevõtete probleem: ollakse harjunud tegema allhanget Soome ja Rootsi, kuid ka see ei ole tegelikult piisav turg. Saksamaal vaadatakse tervet maailma oma turuna, seda teevad isegi väikesed ettevõtted, kus töötab 20–25 inimest. Seetõttu ei saa ka Eesti turu väiksust vabanduseks tuua, miks oma toodet või lahendust mitte arendada. Kui midagi tegema hakata, tuleb seda teha põhjalikult ja vaadata kohe välisturgudele.
Eestis tahavad aga enamus allhanget teha – olla suurte projektide väikene lüli ning kardetakse peatöövõtjaks olemise riske. Kokkuvõttes ostab klient kindlustunnet, et oleks projektil üks kindel vastutaja ning sellistel töödel on marginaali tase hoopis kõrgem.
Tuleks püüda müüa juurde ka tarkvara ja käivitust.
Andres Koha, Hekotek AS
Dmitri Jekimov: Lihtsamad osad tehakse siin, kuid kogu protsessi juhitakse reeglina väljastpoolt. Kui võtame kaasaegse tehase, mis on varustatud automaatlahendustega, on ka see enamasti väljast ostetud.
Priit Põdra: Eesti võikski võtta juhtrolli teatud teemades, nt põlevkivi väärindamises. Siis saaksime seda know-how-d teistele maailmas jagada.
Seega tuleks leida oma tugevused ja nende valdkondadega süvendatult tegeleda?
Andres Koha: Jah, ka uut puiduväärindamise tehase projekti ei tellita Eestist, kuna puudub vastava ala reaalne kogemus. Pole olnud selliseid projekte, kui välja arvata Kehra Horizon ja Kunda Estonian Cell. Kuid need kumbki hõlmavad vaid väikest osa kõnealusest puidu keemilise väärindamise kompleksist. Oletan, et see algab ka sellest, et meil puuduvad või on liiga üldised tselluloositootmist ja puidu keemilist väärindamist puudutavad õppekavad.
Dmitri Jekimov: Kui tellitaks Eestist, jääks see kogemus ja kompetents Eestisse. Ilma riigi osaluseta ei ole selliseid projekte võimalik aga teha, sest esmajoones on vaja koolitada inimesi, kellel oleks vastav kompetents. Kui me räägime, et tööstus peaks ümber orienteeruma oma toodete peale, peab olema ka riigi poolt täiesti teine mõtlemine.
Andres Koha: Kui võtta Eesti, siis meil on ressurssidena mets ja põlevkivi. TTÜ ning Maaülikool võiksid oma fookuse nendele aladele panna, me ei pea hakkama koolitama autotööstusinsenere. Siis tekib olukord, kus üle Euroopa või maailma hakatakse tulema neid erialasid siia õppima. Hetkel käiakse neid süvendatult õppimas ilmselt Soomes või Rootsis.
Mida inseneriala tutvustamiseks tegema peaks?
Oliver Mets: Tarvis on rohkem edulugusid, mis tekitaks noortes motivatsiooni ja huvi valdkonna vastu. Samuti julgustavad edulood ka omanikke investeerimisotsuseid tegema, mis suurendaks omakorda vajadust inseneride järele. Hetkel on üldine allhankementaliteet liiga kinnistunud ja seda on vaja muuta.
Priit Põdra: Ka rahvusringhääling võiks näidata, mida on Eestis projekteeritud ja kui seda huvitavalt esitada, oleks see paljudele huvipakkuv. Samuti võiks olla kuulda EAS-i edulugusid – panime raha projekti sisse, mis sealt välja tuli, kes osalesid ja mis tehti.
Universaalsete pinkide pargist on tulevikus vähe kasu.
Dmitri Jekimov, Dech Engineering OÜ
Andres Koha: Tänapäeval vaatab konstruktor 3D-mudelit, kuid reaalne rauatunnetus on paljudel puudu.
Koolist peaks tulema ikkagi baas ja bakalaureuse lõpetanul peaksid olema üldteadmised, kust ettevõte saab juba edasi minna. Piltlikult öeldes ei saa kindraliks, kui ei ole kunagi automaati kokku-lahti võtnud. Üks variant on tuua üliõpilasi enam ettevõtetega tutvuma. See on väga lihtne ja teostatav asi.
Dmitri Jekimov: On teatud inimesed, kellele meeldib rutiin ja lihtne tehniline joonestamine, kuid mehaanikainsenerid, keda vajame tootearendamiseks, ei taha joonestamisega tegeleda. Selleks, et neid siin hoida, on vaja neile tootearenduse tööd pakkuda.
