Aastatuhande algul jõudis saksakeelne väljend energiewende mürinaga inglise keeleruumi. Aastal 2012 kirjutas saksa nädalaleht Die Zeit sellest, miks ja kuidas sakslaste termin globaliseeruvasse ingliskeelsesse mõttemaailma tungis.
Sakslased on nimelt juba peaaegu pool sajandit, alates eelmise aastasaja seitsmekümnendatest, hakanud laialdaselt propageerima nafta- ja uraanivaba energeetikat. Energiewende kui termin võeti kasutusele aastal 1980, kui Saksa Liitvabariigi keskkonnaministeerium korraldas seminari „Energiewende – Atomausstieg und Klimaschutz”, kus käsitleti tollase Lääne-Saksamaa loobumist tuumaenergeetikast ja vajadust kliimamatustega võidelda.
Die Wende tähendab saksa keeles pööret. Isegi tagasipööret, aga ingliskeelne u-turn sellesse mõttemaailma, mis taastuvenergeetikat propageerima hakkas, ei sobinud. Lahjavõitu teine. See wende tundub sakslastele muutuste sümbolina väga sobivat, sest ka Ida-Saksamaa loobumist plaanimajandusest ning üheparteisüsteemist nimetati niimoodi. Revolutsioon, aga võrdlemisi veretu ja rahulik. Seega siis on tegemist protsessiga, mis on, erinevalt revolutsioonist, juhitav ja prognoositav.
Peale Fukushimat
Irooniat, õigemini sarkasmi, on ka olnud. Ameeriklased ei saanud jätta õelutsemata, et Fukushima katastroof andis kantsler Angela Merkelile võimaluse kasutada mõistet energiewende ühe põhilise argumendina oma valimiskampaanias.
Oma energiapöördega tahavad sakslased, aga nüüd ka mõned teised Euroopa riigid, oluliselt muuta energeetika aluseid. Suurtest tsentraalsetest elektrijaamadest loobutakse väikeste kohalike jaamade kasuks. Hüdroenergiat toodetakse läbivoolugeneraatorite abil. Kus on päikest, pannakse üles päikesepatareid, kus tuult – tuulegeneraatorid.
Samas on energiapööre Saksamaal järsus kurvis libisema võtnud. Energiavajadus sunnib taas kasutusele võtma suletud pruunsöekaevandusi. Saksamaa lõplik loobumine tuumaenergeetikast läheb aga vastuollu riigi energeetikaprogrammi osaga, mis käsitleb kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamist. Tuumajaamad ei paiska õhku süsinikdioksiidi ja nende ökoloogiline jalajälg on mõningate hinnangute järgi isegi väiksem kui päikese- või tuuleelektrijaamadel. Aga – energeetika ja poliitika on igas riigis tihedalt läbi põimunud. Nii on paratamatu, et poliitikud arvestavad otsuste tegemisel ka paljude muude mõjutajate ja aspektidega.
