Tallinnas peetud Maailma Energeetikanõukogu konverentsil „Uus energia“ rääkis E.ON-i asepresident Burkhard von Kienitz uutest ärimudelitest energeetikas. TööstusEST tegi asepresidendiga intervjuu.
„E.ON ei ole küll Euroopa suurim energeetikafirma, kuid tegemist on hästi üles ehitatud ja suurepäraselt toimiva ettevõttega, mis töötab ettevõtlikkust nõudvas keskkonnas ja erinäolistel turgudel. Meile tuleb kasuks hea ülevaade klientide vajadustest. Me oskame klientide vajadusi ette näha ja oleme erinevatel turgudel aktiivsed. Ei piisa sellest, et olla tugev vaid ühes riigis ja ühe riigi klientide vajadusi rahuldada. Ma ise olen käinud paljudel seminaridel eri riikides, samuti ka ise töötube korraldanud ja igast riigist on midagi võimalik õppida,“ selgitas von Kienitz firma asendit Euroopa energeetikas.
2016. aastal jagunes firma kaheks – tekkis n-ö uus E.ON, mis tegeleb eelkõige taastuvenergia ja kliendilahenduste pakkumisega, ning Uniper, kuhu koondub traditsiooniline energeetika ja energiamüük. Firma jagunemise tingis olukord, kus ei olnud enam võimalik samaaegselt juhtida nii varustuskindlust kui ka taastuvenergia tootmist ja kliendilahendusi. „Me ei saa öelda, et nüüd on kaks esinevat E.ON-i. On uus E.ON ja on Uniper. Me oleme oma aktsionäridele andnud Uniperi aktsiaid ja meil on Uniperis vähemusosalus 47% aktsiatega. Me ei välista vähemusosaluse müüki, kui on vaja E.ON-i arendada,“ rääkis von Kienitz.
Kas traditsioonilise energeetika koondamine ühte firmasse ja kliendilahenduste ning taastuvenergia tootmine teise pole mitte liiga riskantne? Või on see lihtsalt kommunikatsioonitrikk?
Ei, me nägime väga selgelt, et tegemist on väga erinevate valdkondadega. Üks on energia tootmisvõimsuste, varustuskindluse ja energiajulgeoleku tagamine, teine – klientidele sobivate lahenduste pakkumine. Me ei tegele ainult taastuvenergiaga. Meil ei ole näiteks suuri hüdroelektrijaamu. Need oleme jätnud Uniperile.
Hüdroenergia pole ju sugugi roheline energia. Selle juures on palju keskkonnaprobleeme. Need hüdroelektrijaamad, millega meie tegeleme, on ajaloolised elektrijaamad kunagiste vesiveskite kohtadel. Me ei tegele suurte keskkonda mõjutavate projektidega. Meie jaoks on oluline, et suudaksime lõpptarbijatele pakkuda taastuvenergiat sellisel moel, et see neid rahuldaks. Varustuskindlus on seejuures väga oluline.
Kui Saksamaa kohal lennata, näeb üllatavalt palju tuulikuid. Sama kehtib ka Austria kohta. Kas on hea, kui tuuleelektrijaamade osakaal on väga suur või ohustab see varustuskindlust?
See on suur väljakutse varustuskindlusele. Samas on see ka sotsiaalne ja poliitiline küsimus. Oluline on elektrivõrkude läbilaskevõime. Põhja-Saksamaal on tuult palju, lõunas omakorda on võimalik tõhusalt kasutada päikeseenergiat. Nendesse piirkondadesse, kus tuule või päikese abil elektri tootmine ei ole mõttekas, tuleb aga rajada ülekandeliine ja see nõuab palju raha.
Praegu tuleb varustuskindlus ikkagi tagada traditsiooniliste energiaallikatega, sest tuul kogu aeg ei puhu ning päike kogu aeg ei paista. Suure koguse energia akumuleerimine pole ju majanduslikult mõttekas.
Elektrivõrkudele on taastuv-energia kindlasti suur probleem, aga taastuvenergia kasutamine on poliitiline otsus. Meil ei ole võimalik vaielda, kas see on hea või halb. Me peame selle poliitilise otsuse täitma.
Seega on taastuvenergia kasutuselevõtt poliitiline, mitte insenertehniline või majanduslikult kasulik otsus. Kas poliitikud ei ole juhuslikult rumalusi teinud, kui nad on otsustanud loobuda tuumaenergeetikast või soovivad loobuda söest või teistest fossiilkütustest? Või on taastuvenergia kasutamine ikkagi mõistlik otsus?
Ettevõtja seisukohalt ei ole mulle selles midagi uut, et meie riik tuumaenergeetikast loobub. See on väga laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe. Küsimus on nii vastutuses kui ka usaldamatuses tehnika vastu. Kas sellel usaldamatusel ka alust on, on iseküsimus, aga väga suur osa rahvast, erakordselt suur osa, on seisukohal, et meie riik peaks tuumaenergiast loobuma. See pole momentaanne ja emotsionaalne otsus. Mulle küll tundub, et valitsus ja mitte ainult valitus, vaid ka rahvas, on lõplikult tuumaenergiast loobunud. Seda on kaua aega ette valmistatud.
Aga mida te ise arvate? Kas tuumaenergeetika on tõepoolest ohtlikum kui teised energeetikaliigid?
Ma pole insener. Minu arvates on Saksamaa tuumajaamad ohutud ja tuumaenergeetikasse suhtutakse vastutustundlikult, aga energeetika on alati poliitiline küsimus. Ma toonitan, et tuumaenergeetikast loobumine ei ole olnud hetkeemotsioon. Ma olen kindel, et enamus sakslastest ei taha enam tuumaenergiat kasutada. Muidugi andis ka Fukushima katastroof selleks tugeva tõuke. Energeetika on avalik teenus ja sõltub rahva tahtest. Me näeme, et tarbijad tahavad taastuvenergiat ning mitte ainult tuumaenergeetikal, vaid ka söe kasutamisel elektri tootmiseks on juba lõppu näha. Eriti käib see pruunsöe kohta. See ohustab muidugi töökohti, aga meie E.ON-is oleme jõudnud kindlale seisukohale, et me tuumaenergeetika ja söe-elektrijaamadega ei jätka.
Kas teie arvates on taastuvenergia Saksamaal väga kallis?
Vaatamata konkurentsile on energiahinnad Saksamaal kõrged. E.ON on panustamas kliendilahendustele, mis lubavad energatarbimist paremini juhtida. Nii äri- kui ka kodutarbijad maksavad elektri eest ebanormaalselt palju. See tähendab, et energia kokkuhoiuabinõud ning võimalus oma energiakulutusi juhtida huvitavad kliente, need on olulised ja meie eesmärk on kliente abistada. Meile on oluline, et tarbijad saaksid energiat kokku hoida ja nende kulutused väheneksid.
Taastuvenergia eest tuleb palju maksta. See on põhjus, miks me tegeleme energiewendega, n-ö energiapöördega. Meile on ülitähtis pakkuda klientidele lahendusi, mis neid aitaksid. Meile ei ole ükskõik, kuidas nad oma energiatarbimisega hakkama saavad.
„Energiapööre“ on kombinatsioon erinevatest lahendustest. See on loobumine tuumaenergeetikast ja taastuvenergia tootmise arendamine. See on selle juures põhiline, aga on palju teisi aspekte, mis kaasnevad, näiteks varustuskindluse tagamine ja uute ülekandevõrkude rajamine. Aga see pole kõik. Energiapööre hõlmab ka soojatootmist ja -tarbimist ning transporti. Igal pool peab energiakasutamine muutuma tõhusamaks ja tarbijasõbralikumaks. Loomulikult on kõik see seotud ka süsinikdioksiidi emissiooni vähendamisega.
Kas suurte traditsiooniliste elektrijaamade ja näiteks päikeseelektrijaamade poolt toodetava elektrienergia vahel on suur n-ö majanduslik vastuolu? Kui suur on omahinna vahe tegelikult?
Kõik sõltub sellest, millist perioodi vaadata. Kümme aastat tagasi võis kindlalt väita, et päikeseenergia kasutamine elektri tootmiseks on ebamajanduslik ja suured traditsioonilised elektrijaamad on ainuõige lahendus. Täna on olukord teistsugune. Suured elektrijaamad ei teeni oma investeeringuid tagasi, kõrgele elektrihinnale vaatamata. Päikeseenergia hind on juba jõudmas sellisele tasemele, et lõpptarbijad, näiteks kodumajapidamised, võivad seda endale lubada. Päikeseenergia tootmiskulud on muutunud soodsamaks ja see energia on ka ilma subsideerimata juba lõpptarbijale soodne. Päikeseenergia tootmiskulud vähenevad järgmise kümne aasta jooksul tõenäoliselt veelgi. Suured elektrijaamad jäävad veel mõneks ajaks varustuskindluse tagajateks, kuid suund on väikeste lokaalsete elektrijaamade rajamise poole.
Kas elektriautode areng, nende osakaalu kasv transpordis muudab elektritarbimist palju?
Küsimus pole kas, vaid millal elektriautod liikluses enamuse moodustavad. Akud lähevad odavamaks, kõikjale paigaldatakse kiirlaadijaid. E.ON rajab kiirlaadimisjaamade võrgustikku seitsmes Euroopa riigis. Loomulikult on see seotud poliitiliste otsustega vähendada süsinikdioksiidi emissiooni, aga ka ilma selleta on oodata elektriautode kasutamise kiiret kasvu.
Mis on E.ON?
- Essenis asuv E.ON on Saksamaa suurim ja maailma üks suuremaid energeetikafirmasid. Firma aktsiad on osa eurotsooni börsiindeksist Euro Stoxx 50.
- Firma tegutseb kolmekümnes riigis ja tal on üle 33 miljoni kliendi.
- E.ON tekkis aastal 2000 Saksamaa kahe energeetikafirma VEBA ja VIAG ühinemisel. Kaks aastat hiljem liitus Ühendkuningriigi Powergen ja 2003 aastal hakkas firma tegelema ka maagaasi müügiga, olles üle võtnud enamusosaluse Ruhrgasis. Hiljem on kontserniga liitunud veel mõnegi Euroopa riigi energeetikafirmasid.
- 2016. aastal jagunes firma kaheks – tekkis n-ö uus E.ON, mis tegeleb eelkõige taastuvenergia ja kliendilahenduste pakkumisega ning Uniper, kuhu koondub traditsiooniline energeetika ning energiamüük. Uue E.ON-i strateegia on seotud uue energiaga. „Me keskendume uuele energiale. See maailm koosneb teadlikest ja aktiivsetest klientidest, keda huvitab taastuvenergia, energiatõhusus, lokaalsed energiasüsteemid ja digitaalsed lahendused,“ selgitab firma oma põhimõtteid.
- Täna on hinnanguliselt üks kolmandik taastuvenergia tootmisvõimsusest Saksamaal ühendatud E.ON-i võrkudega.
- Kümne aastaga ulatuvad investeeringud taas-tuvenergiasse enam kui 10 miljardi euroni.
- Umbes 13 TWh elektrit toodeti taastuvatest energiaallikatest 2016. aastal – see on piisav selleks, et varustada ligikaudu 3 miljonit majapidamist.
- Paigaldatud on üle 2500 tuuleturbiini.
- Väljaehitatud päikeseparkide koguvõimsus ulatub üle 174 MW.
