Elektroonikainseneri kutse pakub piiritut võimalust hoida kätt kiiresti kulgeva tehnoloogiaarengu pulsil ning sedaviisi osaleda ka ise maailma paremaks muutmises.
Ajal, mil tehismõistus tungib üha jõulisemalt meie igapäevasesse ellu, mil automatiseerimine ja digitaliseerimine on saanud eduka tootmise aluseks ning sügavat insenerioskust nõudvad tööstusvaldkonnad tõrjuvad välja materjalimahuka ja n-ö odava tootmise, tõuseb kvaliteetne inseneriharidus järjest kõrgemasse hinda. Nii võib inseneeriaerialasid õppima siirduv noor olla kindel, et ühiskond hindab tema tööd tulevikus vääriliselt nii kõrge palga kui muude tunnustuste näol.
Tehnikahuvi kannustab inseneriks õppima
Inseneribüroo Krakul tegevjuht Kristjan Tozen meenutab, et juba väikese poisina meeldis talle ikka mingeid masinaid tükkideks lammutada, et näha, mis seal sees on. Kuna tema isa oli autolukksepp, kes ka kodus aeg-ajalt ikka oma autot putitas, siis eks sealt kõrvalt tekkis tasapisi tehnikahuvi ka pojas.
Hiljem lisandus lihtsalt lammutamisele ka teadlik huvi uurida, kuidas üks või teine seadeldis siis ka päriselt töötab ning midagi ise kokku panna. Jootekolvi võttis Kristjan Tozen kätte juba koolieelikueas ja nii elektroonikahuvi üha süvenes. Selle kinnituseks olid ka juba põhikooli ajal saadud väga head hinded füüsikas. Kuigi gümnaasiumi lõpuklassis tekkis tal korraks soov hoopis filmindust õppima minna.
Siis aga ütles ema Kristjanile, et edaspidises elus tasub keskenduda ikkagi sellele, milles sa väga hea oled – nii saad ehitada endale eduka karjääri ning siis, kui sul ükskord rohkem raha ja aega on, saad tegeleda ka teiste asjadega, mis huvi pakuvad.
Noormees võttis ema nõuannet kuulda, astus Tallinna Tehnikaülikooli ning nii tema teekond elektroonikainseneri kutse omandamise poole algas. Tänaseks, kümmekond aastat hiljem, juhib ta juba tervet inseneride meeskonda ning tunnistab, et pole veel jõudnud filmindusega tegelema hakata.
„Ega enam väga tahagi, sest nüüdseks on ikka see teadmine kinnistunud, et elektroonika ongi mu kirg ja valdkond, millega tegeleda tahan,” ütleb Kristjan Tozen. „Nii et tagasi vaadates tundub, et selline valik oli väga õige otsus.”
Heaks elektroonikainseneriks saamisel tuleb tema hinnangul kasuks arusaamine sellest, kuidas meie maailm n-ö detailsel tasandil töötab. Samas teab ta tugevaid elektroonikuid ja programmeerijaid, kes ei salli silmaotsaski matemaatikat ja kelle geomeetriline mõtlemine pole teab mis heal järjel, aga suudavad sellele vaatamata olla oma valdkonnas väga head spetsialistid.
„Ennekõike on vaja huvi ja tahtmist teada saada, kuidas asjad töötavad, siis tuleb ka kõik muu,” kinnitab Tozen.
Inseneribüroo pakub tootearenduse teenust
Inseneribüroo Krakul on tehniliseks partneriks paljudele ettevõtetele, mil võib küll olla mingi uue toote hea idee, ent kel puudub kompetents seda insener-tehniliselt välja töötada. Aga miks üks ettevõte peaks inseneribüroo teenuseid kasutama?
Kristjan Tozen toob alternatiivina välja võimaluse palgata firmasse tootearendusega tegelema spetsiaalne meeskond, kuhu kuulub erineva taustaga spetsialiste – lisaks elektroonikainseneridele näiteks programmeerijaid, mehhaanikainsenere jne. Aga kui toode on n-ö valmis ja tootmisse juurutatud, tekkib probleem, sest siis pole neile inimestele enam piisavalt tööd pakkuda.
„Poleks ju eetiline ja ilmselt ka majanduslikult mitte kõige mõistlikum neid spetsialiste lahti lasta, sest juba nende inimeste palkamine oli tõenäoliselt väga kulukas protsess,” räägib Tozen. „Kui inseneridel erialast tööd napib, siis nad jooksevad sellest ettevõttest minema. Inseneribüroode võlu peitub selles, et nende töötajatel on palju erinevaid projekte, millega tegeleda, ennast pidevalt arendada ning oma talendile väljundit leida. Klientide poolelt vaadatuna on aga argument selles, et ei pea endale palkama kõrgetasemelisi, aga paraku vaid ajutist rakendust leidvaid spetsialiste.”
Krakuli projektid on Kristjan Tozeni sõnul väga eripalgelised ja puudutavad mitmeid tootmissektoreid, alates kaitsetööstusest, lõpetades meditsiiniseadmete tootmisega. Näiteks oldi esimeste seas, kes töötasid välja ühe osa Kuule saadetavast kosmosetehnoloogiast, tegeldakse ka mehitamata õhusõidukite arendamisega jmt.
Kui täiesti uued tehnoloogiad, olgu selleks siis akukeemia, uudsed transistorid, automaatika- või energeetikalahendused jne, sünnivad peaasjalikult ju ikkagi teadusasutustes, siis elektroonikavaldkonna inseneribürool on nende teadussaavutuste tootmisse ehk siis igapäevasesse reaalsesse kasutamisse integreerimise roll.
„Piltlikult öeldes otsime vastavalt püstitatud ülesandele üles erinevad legotükid ja paneme nendest iga kord kokku uue maja,” iseloomustab Kristjan Tozen oma töö köögipoolt. „Ka see töö sisaldab endas üksjagu innovatsiooni, sest peame leidma kõige optimaalsemad viisid, kuidas seda legomaja ehitada. Samas otse tootmisega me ei tegele, oleme see lüli, mis ühendab tellija idee ja hilisema tootmisprotsessi.”
Insenerid aitavad tehnoloogia tootmisse sobitada
Üldiselt kasutab inseneribüroo oma töös küll uusi tehnoloogiaid, kuid neid ei käida lausa teaduslaboritest otsimas, vaid eelduseks on ikkagi see, et tehnoloogiline lahendus on piisavalt küps, et seda saaks mingis tootearenduse protsessis rakendada. Näiteks on kiibitootjad selle küllaldaselt juba välja arendanud, et seda saaks neilt osta.
Viimaste aastate suurematest saavutustest, mis nii mõnegi tehnoloogilise arengu paisu tagant päästsid, toob Tozen välja selle, kuidas suur osa lõpptarbijatest on vahelduvvoolu asemel üle viidud alalisvoolule ja kasutusele on võetud eri tüüpi inverterid ja sagedusmuundurid.
Lisaks toimub kogu maailmas juhtmevabade kommunikatsioonitehnoloogiate jõuline esiletõus, mis lubavad kõikjale paigaldada madala voolutarbega sensoreid ning selle abil erinevate seadmete tööd automatiseerida, valitsevaid olukordi jälgida ja andmeid koguda. Kõvasti on tema sõnul arenenud ka pidevalt pealetuleva massiivse andmehulga lugemine ja tõlgendamine.
Nii on kokku rehkendatud, et aastani 2014 polnud inimkond suutnud kokku genereerida nii palju informatsiooni, kui praegu genereeritakse iga päev.
„Kõige kõvem sõna tänapäeval on muidugi tehisintellekt ehk AI ning selle abil inimeste jaoks teatud protsesside lihtsamaks muutmine, mida AI saab üle võtta,” ütleb Tozen. „Eks tehnoloogilise arengu eesmärk ju olegi inimeste elu lihtsamaks, mugavamaks ja ohutumaks muutmine. Või aega säästa. Või mingeid hindu alla tuua.”
Kui kodutanumalt näiteid otsida, siis üks selline on kahtlemata elektritõukside distantsilt jälgimine, nende kiiruse reguleerimine sõltuvalt kohast, kus parasjagu sõidetakse jmt.
Esialgu on need programmid küll inimese sätitud, järgmine samm võiks Kristjan Tozeni hinnangul olla juba AI sekkumine, näiteks, et tõukeratas saaks juba ise aru, mis ümberringi toimub ja vastavalt sellele siis reaalajas piirab või muudab midagi või hoiatab kasutajat.
„Automatiseerimise üks eesmärk on panna masinad tööle võimalikult efektiivselt, teisalt muuta neid töökindlamaks. Elektroonikakooste ettevõtetega puutume Krakulis palju kokku ning näeme, et automatiseerimisega tegeldakse neis tegelikult päris innukalt,” märgib ta. „Püüeldakse selle poole, et kõikjal vähendada inimtekkelist viga. Üldiselt ollakse arvamusel, et mida vähem inimene mingi protsessi juhtimisega kokku puutub, seda parem, sest seda töökindlam on siis see protsess. Siin tuleb mängu see vana nali, et kui keegi ütleb puulusikate kohta, et see on hand made (käsitöö), siis see on hea tunnustus. Aga kui keegi nimetab elektroonikat hand made, siis insener tõmbab kohe nina krimpsu, sest tema meelest ei ole see elektroonika puhul kvaliteedi näitaja.”
Tulevik võib vabalt olla tehismõistuse päralt
Tehisintellekt on juba tööstuses, sh elektroonikatehastes kanda kinnitanud. Nii eksisteerib elektroonikatootmises eraldi tehnoloogia nimetusega AOI – automated optical inspection, mille käigus masin kontrollib pärast jootmist esineda võivaid vigu, kasutades selleks, et süsteem ise pidavalt n-ö õpiks ja kontrolli kvaliteet paraneks, AI-tehnoloogiat. Krakulil pole praegu veel omatooteid, mis aga ei tähenda, et nende väljatöötamise poole ei püüeldaks.
„Eesti on väga hea koht, kus selliseid tehnoloogiaid arendada. Meil on väike riik, kõik teavad üksteist, kusjuures elektroonikatööstus on meil heal järjel. Asju saab väga kiiresti testida ja proovida,” räägib Tozen. „Ma olen tugevalt selle poolt, et Eestis, kus meil pole liialt palju inimesi, peaksime keskenduma sellele, milles oleme parimad. Keskmine palgatase pidevalt tõuseb, mistõttu odava tootmise kontekstis ei ole Eesti enam ammu välisinvestorile ahvatlev riik. Tootmine liigub üha automatiseerimise suunas ja nii sisaldavad ka enamik meie töös olevaid projekte automatiseeritud koosteviise. Ja sellise tootmise puhul pole enam suuremat vahet, kas teha seda siin või Hiinas. Seda enam, et maailm liigub ökoloogilise jalajälje vähendamise taktis, mis tähendab ka tootmist kasutuskohale võimalikult lähedal.”
Kristjan Tozen on seda meelt, et Eestis on väga head eeldused kõrgtehnoloogilise tootmise arendamiseks, kasvõi juba sellepärast, et meil on olemas head logistilised lahendused jõudmaks igasse punkti Euroopas. Ja ta kinnitab, et need noored, kes praegu pühenduvad elektroonika õppimisele, võivad olla kindlad, et neid ootab palju võimalusi pakkuv töökoht koos väärt palgaga.
„Ma olen selles sektoris töötanud kümmekond aastat ja kogu selle aja vältel on inseneridest ja programmeerijatest puudust tuntud,” kinnitab ta. „Helgeid päid läheb alati ja kõikjal vaja. Ka meie otsime neid kogu aeg. Teeme ka TalTechiga koostööd ja näen seal pidevalt noori, kellel on sära silmis ja mul pole mingit kahtlust, et need, kes juba õpivad, leiavad kindlasti endale suurepärase väljundi ka tööturul.”
