Hando Sutter: PÕXIT on juba käimas

Kui vaadata EL-i energia- ja kliimapoliitikat ja vanemate tootmisvõimsuste väljalangemist tulenevalt nende eluea lõppemisest, siis kas PÕXIT-i näol on tegemist lahtisest uksest sissemurdmisega?

Euroopas ja Eestis on eesmärgid paigas nii aastaks 2020, 2030 ja tegelikult ka 2050. Neid eesmärke on ka muudetud, enamasti ambitsioonikamaks. Aga tegemist on pikaajaliste eesmärkidega. Energeetika ongi väga pikaajaline, ta on lisaks kapitalimahukas ja investeeringud on pikaajalised. Kui investeeringut tehakse, siis seda valmistatakse aastaid ette, ehitus kestab aastaid ja see investeering teenib meid pikalt. Ei ole vahet, kas tegemist on soojuselektri-või tuumaelektrijaama või tuulepargiga. Transformatsioon toimub kogu aeg. Kui Eesti näitel rääkida, siis Eesti energeetika olukord pole see, mis ta oli 10 aasta eest ja kindlasti ei ole võrreldav sellega, mis see saab olema 10 aasta pärast.

Kui tahame muutust väga kiiresti, siis ma ei ütleks, et see pole tehtav, aga see on väga-väga kallis ja päeva lõpuks tuleb see meil tarbijatena kinni maksta. Ehk kui me räägime konkreetselt põlevkivienergeetika muutumisest või PÕXIT-ist, siis tegelikult on see ju käimas. Meil on kõige vanemad, vähem efektiivsemad ja suuremate heitmetega plokid juba kinni läinud. Järgmisel aastal lähevad veel vähemalt kolm plokki kinni mahus 500–600 MW. See asendub osaliselt kõige kaasaegsema elektrijaamaga – Auvere elektrijaamaga, mille me just üle võtsime, kus efektiivsus on kolmandiku võrra parem. Kõik emissioonid on suurusjärkude võrra väiksemad, seega see elektrijaam väärindab põlevkivi paremini, on oluliselt keskkonnahoidlikum. Areng toimub.

Mida Eesti energeetikasektor seni on teinud, et energiatootmine oleks puhtam?

Tulenevalt EL-i nõuetest, aga ka meie enda strateegiast, oleme paigaldanud elektrijaamadele filtrid väävli-, lämmastiku- ja tolmuheitmete vähendamiseks. Eesti õhu kvaliteet on uuringute põhjal täna üks Euroopa parimaid, olenemata sellest, et me jätkuvalt toodame põlevkivist elektrit.

Füüsikareeglite vastu me loomulikult ei saa ning kui toimub põlemise protsess, siis mõistagi toimub ka süsinikuemissioon. Kuna kõige vanemad jaamad lähevad kinni ja kasutame efektiivsemaid, siis ühiku kohta süsiniku-emissioon väheneb. Tulevikus, kui kasutame rohkem põlevkivi pürolüüsis ehk õlitootmises, vähenevad süsiniku heitmed veelgi. EE ambitsioon on toota 5 aasta pärast 40% elektrist taastuvatest ja alternatiivsetest allikatest.

Osalete ka EURELECTRICu töös. Mis suunas Euroopa elektritootjad liiguvad?

Ilmselgelt fossiilsete kütuste osakaal väheneb: esiteks seda poliitikat toetatakse niinimetatud süsinikuturuga. See on küll nime poolest turg, kuid CO2 -turg on väga poliitiline. Nõudlust tekitatakse juurde, pakkumist aga vähendatakse, mis tähendab, et kvoodi hinnad on üles liikumas. Nad on juba täna kõvasti kõrgemale tõusnud ja tõusevad veelgi. See paratamatult tõstab fossiilsetest kütustest elektritootmise omahinda ja need võimsused paratamatult kukuvad turult välja. Teisalt on taastuvenergia muutunud täna konkurentsivõimelisemaks.

Tehnoloogiad arenevad meeletu kiirusega. Vastu turgu on kõige konkurentsivõimelisemad tehnoloogiad maismaa tuulepargid.

Taastuvenergia muutub konkurentsivõimelisemaks ja pöörlevat rasket rauda jääb elektrisüsteemis järjest vähemaks, kui suuri juhitavaid elektrijaamu üle Euroopa kinni pannakse. Kas ühel hetkel võib teatud hetkedel tekkida elektridefitsiit?

Selles küsimuses on kaks poolt. Väga lihtne oleks öelda, et meil peab olema igaks ajahetkeks piisavalt juhitavat elektritootmisvõimsust, et tarbimine ära katta. Teiseks peab aga kogu energiasektor targemaks muutuma. Turud peavad edasi arenema, peab toimuma turgude integratsioon: kui ühes kohas tuul puhub ja teises ei puhu, siis tuleb elektrit süsteemis edasi anda.

Elektritarbijad peavad rohkem turul osalema – kui pakkumine on madalam ja hinnad on selle tõttu kõrgemad, siis tarbijad on võimelised oma tarbimist juhtima nii, et see tarbimine juhitakse nendele tundidele, kus pakkumist on rohkem ja energia on odavam. Seda võimaldab turgude integratsioon ja automaatika. Tegemist on digitaliseerimisega energiatööstuses. Kindlasti tuleb sellega oluliselt rohkem tegeleda, sest see teeb transformatsiooni odavamaks.

Kui me tahame kõik tuulevaiksed, külmad ja pimedad talveööd ära katta juhitavate võimsustega, siis see saab olema päris kallis, sest me peame neid võimsusi igaks ajahetkeks valmis ja töökorras hoidma. Pigem peame tegelema elektrisüsteemi targemaks muutmisega ja digitaliseerimisega. Kindlasti tulevad ka salvestid enam pilti, sest nende tehnoloogiad lähevad odavamaks ja neid paigaldatakse järjest rohkem. Kõik need asjad kokku peaks tagama varustuskindluse.

EE nimetab põlevkivitööstust suurenergeetikaks, miks nii?

Suur on ta sellepärast, et ta ongi suur. Eestis on täna umbes 1300 elektrijaama, enamus on nendest väga väikesed päikeseelektrijaamad, alla 1 MW. Aga suurenergeetika kõige väiksem tootmisüksus on üle 100 MW. Põlevkivienergeetika ei ole ta sellepärast, et suudame seal energiat toota erinevatest toorainetest. Põlevkivi kõrval kasutame järjest rohkem näiteks põlevkivigaasi, mis on õlitootmise kõrvalsaadus. Samas suudame kasutada ka biomassi, turvast. Õli suudame toota näiteks ka vanarehvide hakkest. Seega, suurenergeetikat iseloomustab suurus, ta on juhitav tootmine ja ta suudab kasutada erinevaid tooraineid vastavalt turuolukorrale.

Mida näeb ette suurenergeetika strateegia?

Suurenergeetika peab olema paindlik, reageerima erinevatele turusituatsioonidele. Teisalt efektiivne, konkurentsivõimeline ja kolmandaks ka puhtam. Näeme suurenergeetikal võimekust olla mitte keskkonnaprobleemide tekitaja, vaid nende lahendaja. Näiteks kui saame Euroopast jäätme lakkamise loa kätte vanarehvidele, saame kasutada vanarehvide haket õli tootmiseks. Nii me suudaksime ära lahendada Eesti, aga ehk ka kogu regiooni vanarehvide probleemi. Põlevkivi kaevandamisest üle jääva lubjakivi või elektritootmise jäägi põlevkivituha kasutamine ehitusel ja infraprojektidel võimaldaks vältida paljude uute kaevanduste avamist üle Eesti.

Need on mõned näited, aga meil on mõtteid veel. Nimetame me seda ringmajanduseks või keskkonnajalajälje vähendamiseks.

Kas plaanis on ka uue õlitehase rajamine?

Õlitootmine on täna kõige parem asi, mis me põlevkiviga teha oskame ja parim õlitootmise tehnoloogia on Enefit280. See on tänaseks ennast hästi õigustanud, suudame põlevkivist saada üle 80% energiat kätte ja keskkonnajalajälg on oluliselt väiksem kui teistel tehnoloogiatel. Nii et kui paremaid tehnoloogiaid ei ole, pean silmas neid, mis on tööstuslikult järele proovitud, ja kui õlihinnad on jätkuvalt head, siis igal juhul tasub sellega tegeleda.

Meil on uue õlitehase projekti ettevalmistamine käimas ja usun, et investeerimisotsuseni võiksime jõuda järgmisel aastal.

On tore mõelda, et kogu elekter võiks tulla taastuvatest allikatest ja emotsionaalselt on sellega paljud ilmselt nõus. Missugused on kaasnevad mõjud, kui kogu põlevkivitööstus kinni panna? Mida selles diskussioonis piisavalt räägitud pole?

Ilmselge on see, et tänased salvestitehnoloogiad pole sellised, et igaks ajahetkeks jätkuks elektrit. Elekter on selline kaup, mida kergesti ladustada ei saa, igal ajahetkel peab olema tootmine, kui on tarbimist. Juhitavat võimsust on vaja ja seda erinevates regioonides. Me ei saa loota näiteks ainult Norra hüdroenergia tootmisele igal ajahetkel, vaid meil peab endal olema juhitavat elektritootmisvõimsust. Küsimus on, mis on alternatiiv tänastele põlevkivielektrijaamadele.

Alternatiiv võiks näiteks olla midagi sellist, mis kasutab biomassi. Mitmed riigid on ehitanud oma vanu söejaamu ümber biomassi peale. Eestist läheb palju biomassi nii Taani kui Inglismaale, kus seda kasutatakse ümberehitatud vanades söejaamades. Need ei erine palju täna Eestis põlevkivil töötavatest elektrijaamadest.

Teine alternatiiv, mida Euroopas kasutatakse, on gaas, mis peaks katma neid tunde, millal muudest allikatest elektrit piisavalt ei tule. Gaas aga kipub olema üsna kallis ning kuna see tuleb täna suures osas meie idanaabrilt, siis see tekitaks meile temast sõltuvuse. Seega peab mõtlema, kas oleme alternatiividega rahul nii hinna kui varustuskindluse mõttes.

Mis selleks teha on vaja, et EE saaks enda elektrijaamades rohkem biomassi kasutada?

Tehniliselt on see võimekus olemas ja me suudaks biomassi üsna palju kasutada ning põlevkivi biomassiga asendada nii Auvere elektrijaamas kui osaliselt ka Balti ja Eesti elektrijaamades.

Küsimus on selles, et täna turule müües on biomassist toodetud elekter kallis. Mingit toetust, kuigi see on taastuvenergia, EE ei saa, ja ei ole juba tükk aega saanud. Kõige parem võimalus oleks osaleda rahvusvahelises taastuvenergia statistikakaubanduses ehk siis müüa siin toodetut nendele riikidele, kus taastuvenergiat on puudu ja kes ei suuda oma 2020. aasta eesmärke täita.

Kasutame ka biomassi, mis on hoopis jäätmepuit ehk ehitusjäätmed. See tuleb osaliselt Eestist, aga ka Põhjamaadest ja Venemaalt. Puidujäätmeid suudame põlevkivi kõrval kasutada ka vastu turgu, nii et me ei saa selle eest toetust. Eelmisel aastal tootsime sellest üle 100 GWh taastuvelektrit.Reaalsus on ka see, et Eestist viiakse biomassi suurtes kogustes välja ning põletatakse EE elektrijaamadega analoogsetes elektrijaamades, sest osades riikides makstakse selle eest suurt toetust. Tegelikult oleks mõistlik, kui tooraine asemel ekspordiksime Eestist ikka kohapeal toodetud elektrit, nii oleksime väärtusahelas kindlasti kõrgemal.

Palju EE panustab suurenergeetika või siis põlevkivisektori teadus- ja arendustegevusse?

Päris palju panustame. Põhiliselt need valdkonnad seostuvad põlevkivienergeetikaga. Üks on näiteks soojusenergeetika ehk kõik see, mis puudutab põlevkivist elektritootmist. Aga ka õlitootmine, sh õli rafineerimine, erinevad puhastamise ja kvaliteedi parandamise protsessid.

Teine valdkond, mis järjest rohkem pilti tuleb, puudutab digitaliseerimist. Elektrivõrkude digitaliseerimises oleme Euroopas esirinnas, meil on 100% tarbimisest kaetud kauglugemise süsteemiga. Kogu elektrisüsteemi saame veelgi efektiivsemaks ja intelligentsemaks muuta, siduda nn e-Eesti ja energeetikakompetentsi kokku. Need on põhivaldkonnad, kuid kindlasti mitte ainsad.

Ambitsiooni puhtamalt energiat toota ja põlevkivi efektiivsemalt väärindada on.

Hiljuti on riik vastu võtnud kolm strateegilist dokumenti, mis peaksid Eesti energeetika arengu paika panema: energiamajanduse arengukava, põlevkivi arengukava ja kliimapoliitika põhialused. Seega justkui oleks konsensus saavutatud. Samas on väike rahulolematu grupp inimesi, kes tahavad nn PÕXIT-it teha.

Igal kodanikul on õigus oma arvamuseks. Kui üks väike grupp tahab elada ilma põlevkivita, siis neil on selleks õigus. Samas kui täpsemalt küsida PÕXIT-i mõtte kohta, siis see väga hästi sisustatud pole. Tegelikult on energiamajanduse arengukavva (ENMAK) päris suur taastuvenergia ambitsioon sisse kirjutatud. Energeetika pikaajalisi protsesse arvestades on see väga suur transformatsioon.

Üks ei välista teist, PÕXIT-i propageerijad peaksid vaatama ENMAK-i põhjalikumalt üle – võib-olla on nende töö seal juba tehtud. Ambitsiooni puhtamalt energiat toota ja põlevkivi efektiivsemalt väärindada, on mainitud arengukavades päris palju. Mina tunnen vastutust, et see, mis on ENMAK-is ja põlevkivi arengukavas kirjas, ka tehtud saaks. Kui oleme 2030 seal, kus need dokumendid tahavad, siis oleme päris tubli sammu teinud.