Energeetikaosakonna strateegilise planeerimise juht Madis Laaniste majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist tutvustab Eesti üldist energiapoliitikat.
ENMAK 2030 lubab 2030. aastaks Eesti energiamahukuse kahanemist 66% võrreldes 2012. aastaga. Millised on konkreetsed meetmed selle protsendi saavutamiseks?
Majanduse energiamahukuse vähendamine on oluliseks komponendiks madala süsinikuheitmega majanduseni jõudmisel. Lihtsustatult öeldes väljendab majanduse energiamahukus seda, kui mitu ühikut energiat majanduses lisandväärtuse loomisel kasutatakse. Üldjuhul väljendatakse majanduse energiamahukust ühikuga MWh/1000€ (SKP), st primaarenergiaga varustatus jagatakse SKP aheldatud väärtusega (Eestis 2010. aastal põhinev).
Ajalooliselt on majanduskasv ning energiatarbimine omavahel tugevalt korreleerunud (st majanduse kasvades kasvab ka energiatarbimine). Meie eesmärgiks on seda trendi murda ning tagada, et majanduskasv saaks toimuda ka ilma loodusressursse ülemäära kurnamata. Majanduse energiamahukuse sihttase on ENMAK-is esitatud nn mittesiduvate eesmärkide alamkategoorias. Tegemist on ühega kohustuslike eesmärkide (nt CO2 heitkoguste vähendamine) täitmise tulemuslikkuse mõõtmisel kasutatavatest indikaatoritest. Statistikaameti andmetel (tabel KE36) on Eestis 2030. aasta oodatava SKP energiamahukuseni veel pikk tee minna – 2016. aastal oli SKP energiamahukus 3,64 MWh/1000€ (SKP_2010), 2030 sihttaseme saavutamiseks peaks SKP energiamahukus võrreldes 2016. aastaga vähenema 45%.
Energiamahukuse vähendamisse panustavad peaaegu kõik ENMAK 2030 meetmed ja tegevused. Eesti SKP energiamahukuse kujunemist mõjutab enim põlevkivienergeetika tulevik, sh eriti põlevkivi kasutamine elektri tootmises. Põlevkivi roll elektri tootmises on vähenev. Riigi poolt juhitavatest meetmetest aitavad SKP energiamahukust vähendada tuule- ja päikeseenergeetika arendamine, energiasäästu meetmed majades, tööstuses, transpordis ja võrkudes, sh ka tänavavalgustuses.
Eesti prognoositud elektritarbimise kasv ajavahemikus 2015–2030 on 14–17%, tööstuses 27–28%.
Millised imporditavad kütused on eelistatud 2030. aastal Eesti primaarenergia sisemaist tarbimist arvestades?
Meie jaoks on eelistatud kütused, mille tarnimisel on riskid väiksed ja kus kütuse hind kujuneb maailmaturul või piisavas regionaalses konkurentsis. Energiamajanduse arengukava seisukohalt ei ole Eesti jaoks probleem, kui impordime suure osa Eestis tarbitavatest vedelkütustest ja gaaskütusest. Energiamajanduse arengukava peab oluliseks maagaasi tarneallikate mitmekesistamist ning oleme võtnud sihiks, et aastal 2030 ei ületa suurima tarneallika osakaal Eesti gaasiturul 70%.
Millised on Eesti huvid EL-i kliima- ja energiapoliitikas ja kuidas neid kaitsta?
Eesti huvid EL-i kliima- ja energiapoliitikas on kirjeldatud valitsuse poolt vastuvõetud Eesti Euroopa Liidu poliitikas 2015–2019. Kõige enam tegeleme EL-i energiapoliitika elluviimisel Baltimaade sünkroonala vahetamise küsimusega. Üldiselt oleme Euroopas üks turumeelsemaid riike ning seda on väljendatud ka meie kehtivas Euroopa Liidu poliitikas.
Kuhu punkti on Eesti praeguseks jõudnud puhtama energia poole liikumisel? Mis muutused ees ootavad? Kas lähiajal on plaanis programme nt nullenergiamajade rajamiseks?
Lähema paari aasta suurimaks muutuseks on Narva jaama vanemate energiaplokkide sulgemine, mille töötundide arv EL-i tööstusheite direktiivi erandi alusel on ammendumas. Lähemate aastate otsuste hulka kuulub ka see, kuidas liigume enda 2030. aasta taastuvenergia eesmärkide poole, sh kuidas korraldame vähempakkumisi taastuvenergia turule toomiseks elektriturul.
Riigi eelarvestrateegia aastateks 2019–2022 näeb ette kohalike omavalitsuste üürielamufondi arendamise toetamist mahus 47,5 milj eurot ning toetatavate hoonete kavandamisel lähtutakse liginullenergiamajade nõuetest. Liginullenergiamajadest tõhusamate nullmajade rajamise programme Eestis veel ei kavandata.
Millisest riigist on Eestil kõige optimaalsem üle võtta läbikatsetatud energiatõhusaid lahendusi?
Viimastel aastatel on oleme saanud väga palju uusi teadmisi uusehitiste kohta, infot oleme saanud Põhjamaadest, eelkõige Soomest. Tööstuse kaasajastamiseks on teadmisi tulnud üle Euroopa. Kuid enam pole palju meil kusagilt kopeerida, olemasolevate hoonete puhul on Eesti taustsüsteem sarnasem Läti ja Leeduga. Mõnes asjas oleme jõudnud ka teenäitaja rolli, IT-lahenduste kasutuselevõtt energeetikas on Eestis läinud paremini kui mitmel pool mujal Euroopas.
Milline on Eesti varustuskindlus ja kuidas mõjutavad seda aastaks 2030 kehtima hakkavad muudatused?
Suures pildis on seis Eesti varustuskindlusega hea, oleme Euroopa Liidus kõige väiksema impordisõltuvusega riik. Eesti väga hea varustuskindlus tuleb põlevkivi kasutamisest ja ilmselt säilib põlevkivi samaväärne olulisus Eesti energiabilansis ka aastani 2030. Põlevkivi osakaal elektritootmises kahaneb ja hakkame tulevikus nägema enam elektriimporti. Kaugküttemajanduses tuleb suur osa kütusest Eesti metsast ja transpordis muutub kasutatavate kütuste ring mitmekesisemaks tänu gaasiliste kütuste kasutuselevõtule.
Kas ka Eesti näitel saab kinnitada, et energeetika on avalik teenus ja sõltub rahva tahtest?
Kui tuletada meelde 2000. aastate algust ja Narva elektrijaamade erastamise plaanide debatti, siis tollasel rahvaliikumisel erastamise vastu oli mõju hiljem sündinud otsusele elektrijaamu mitte erastada. Esimese luhtunud erastamise järel ei algatanud valitsus uut erastamisprotsessi. Hilisemad kohtusse jõudnud vaidlused on olnud pigem konkreetsete projektidega seotud (nt Loode-Eesti meretuulepargi rajamine). Kõige rohkem tekitavadki eriarvamusi elektrijaamade ja tuuleparkide rajamine, kuid oleme täna osa regionaalsest energiaturust, kus ühe riigi tahtmisest ja soovidest jääb väheseks elektritootmise tuleviku kujundamisel. Elektritootmise lahendustes ja turumehhanismides uute võimsuste turuletoomiseks peame suutma kokku leppida EL-is.
Palju on uuritud eestlaste suhtumist tuumaenergiasse?
Tõsisem tuumadebatt toimus Eestis 2006.–2007. aastal, kui päevakorral oli tuumajaama rajamine Leedus ja arutati Eesti võimalikku osalust selles. Eesti elanike meelsus oli tollal võimalikku tuumajaama rajamisse pigem negatiivne (Eurobaromeetri ja Turu-uuringute AS-i uuringud 2007). Hilisemad sündmused Fukushimas pole seda pilti arvatavasti muutnud ja entusiasmi tuumaenergeetikat põhjalikumalt käsitleda ka „Eesti energia-majanduse arengukavas aastani 2030“ ei olnud ei MKM-il ega teistel energeetika arvamusliidritel.
Millises mahus on prognoositud Eesti elektrivajaduse kasvu?
Viimases põhjalikus analüüsis Baltimaade energiamajanduse tuleviku kohta – uuring Baltic Energy Technology Scenarios 2018 (BENTE) –, on Eesti prognoositud elektritarbimise kasv ajavahemikus 2015–2030 sõltuvalt stsenaariumist 14–17%, tööstuses 27–28%. BENTE uuringus vaadeldi eraldi elektrointensiivsete tööstussektorite ja muu tööstussektori lõpptarbimise kujunemist. Ka ENMAK-i energiatarbimise prognoosides on ennustatud samaväärset muutust elektritootmises.
