Kui hea on ettevõtetel Eestis toimida? Kas meie investeerimiskeskkond on välisinvestorile atraktiivne? Teemat avab Incap Electronics Estonia OÜ juht Otto Richard Pukk.
Eesti on konkurentsivõime edetabelites tasapisi allapoole langenud. Kui hea on ühel ettevõttel Eestis toimida? Kui atraktiivne on Eesti investeerimiskeskkond teie hinnangul välisinvestori jaoks?
Eesti tänane positsioon on kujunenud pikema aja jooksul. Meil pole aetud aktiivset tööstuspoliitikat viimased 27 aastat, Eesti konkurentsivõime langemine on lihtsalt selle tulemus. Samuti pole meil enam selget maksusüsteemi ning pigem soodustavad hetkel kehtivad maksureeglid seda, et Eestis tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted ei taha siin oma kasumit ja dividende välja võtta. Tööstuse maine ühiskonnas on paratamatult kuidagi allapoole ja tahaplaanile vajunud ning nüüd on selle tulemus näha.
Tegelikult on ju Eesti geograafiline asukoht ning siinsete ettevõtete kiirus ja paindlikkus suur eelis, miks võiksid ka välisinvestorid siiapoole vaadata. Selleks aga peaks kindlasti ettevõtete jaoks maksusüsteemi lihtsustama ja tegelema sellega, et oleks keskkond, kus saaks tööstust laiendada ning üles ehitada. Samuti tuleks lõpetada Eesti kujutamine rumala allhankeriigina – see, et välisfirmad meile töökohti loovad, on riigile ainult kasulik ja mootor meie majandusele!
Oluline on mõista, et meie majandust elavdab tugevalt eksport. Me võime riigisiseselt teenuseid ja raha omavahel vahetada, aga riiki toob raha sisse ikkagi eksport. Selle osakaal peab majanduse kasvu jätkuks olema suur ning maksud või keeruline tööhõivepoliitika ei tohiks siin takistuseks saada.
Mis on Eesti ettevõtte jaoks proovikivid, millega tuleb igapäevaselt hakkama saada?
Üks teema on kindlasti digitaliseerimine ja automatiseerimine. Näiteks elektroonikatööstuses on tootmine suuresti juba automatiseeritud ning suuri väljakutseid siin enam pole. Küll aga on väljakutseks tööjõupuudus, sest ka automatiseeritud tootmisliin vajab töötajaid. Sealjuures on eriti puudu tavatöötajatest ja lihtsamast tööjõust. Tihti saab ettevõttes inimesi ka kohapeal välja koolitada, aga jällegi – enne oleks vaja, et need inimesed oleksid olemas.
Palju on räägitud, et Eesti ettevõtete maksukoormus on väga suur ja et mõõtma peaks otseste ning kaudsete maksude kogusummat. Kuidas teie hindate ettevõtetele pandud kohustusi? Tsiteerides Toomas Hendrik Ilvest: mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii..
Ettevõtte tööd on väga keeruline juhtida, kui kohustusi ja eeskätt makse kogu aeg muudetakse. Arvestades, et ainuüksi elektroonikatööstuses tehakse pidevalt miljonitesse eurodesse ulatuvaid investeeringuid, on äärmiselt keeruline planeerida neid pidevalt muutuvas maksukeskkonnas.
Täna on ettevõtete makse selgelt liiga palju, lisaks proovitakse osasid neist ka varjatult sisse tuua.
Ettevõtte jaoks peaks olema siin kindlasti rohkem stabiilsust, lihtsust ja arusaadavust, et oleks võimalik oma tulevikku prognoosida ja julgust kasvada. Täna on ettevõtete kanda jäänud makse selgelt liiga palju, lisaks proovitakse osa neist ka varjatult sisse tuua – nt kohustuslik tööõnnetuskindlustus tööandjatele.
Mis võiksid olla Eesti tööstuse konkurentsieelised globaalsel turul? Kuidas saaks neid veelgi paremini ära kasutada?
Ettevõtete eelised kattuvad suuresti Eesti eelistega ettevõtluses. Selleks on väiksus ja sellest tulenev kiirus ja paindlikkus ning muidugi geograafiline asukoht, eriti Skandinaavia turgudele mõeldes. Ka kulude pool on oluline – meie tootmisvõimalustega seotud kulud on maailma mõistes igati konkurentsivõimelised.
Kui kogu Euroopa kaardile vaadata, siis tegelikult näeme selgelt, et Eesti jääb peaaegu selle keskmesse ja see on Eesti tööstuse jaoks ekspordi vaates tugev eelis. Oleme logistiliselt lähedal suurtele turgudele, näiteks Rootsile, Soomele, Norrale, Saksamaale, Venemaale. Ka meie ärikultuur ja mõtteviis on lihtne ning põhjaeuroopalik, mis on üle maailma kõrgelt hinnatud.
See, et Eesti on väike, aitab aga kiirelt ja lihtsalt asju ajada ning ka bürokraatiat on sellevõrra võrreldes mõne muu riigiga oluliselt vähem. Neid asjaolusid ära kasutades ja neid ka oma koostööpartneritele rõhutades saame juba korraliku konkurentsieelise, millele omakorda peab järgnema lubatud töö nutikas väljund ning selle kõrge kvaliteet.
Mida riik peaks tegema, et investeeringuid Eestisse meelitada ja meie ettevõtluskeskkonda atraktiivsemaks muuta?
Tuleks alustada maksusüsteemi reformimisest ja luua ettevõtetele soodsamad võimalused oma dividendide väljavõtmiseks Eestis.
Nii lõppeks välisfirmade kasumipetu mäng, kus suurettevõtted näitavad oma kasumiks 1%. Soodsam maksusüsteem soodustaks ka lisandväärtusega teenuseid ning seda, et tootmise asemel toodaks Eestisse veel rohkem ka tootearendust. Sealjuures ei pea lisandväärtust kasvatama ainult vertikaalselt ehk oma toodete ja tootearenduste raames, vaid ka horisontaalselt, pakkudes terviklahendusi. See vähendab ka riigi riske, kuna vähendab sõltuvust üksikute toodete edust või tehnoloogiatest. See kõik eeldab aga omakorda, et meil peab olemas olema ka vajalik tööjõud. Kui lõpetame ära n-ö võõraste kartmise, muudame ka oma ettevõtluskeskkonna atraktiivsemaks.
Millega üks ettevõte ise peaks kindlasti arvestama, et maailmaturul konkurentsis püsida?
Kindlasti on oluline toimetada ja langetada ettevõtte jaoks strateegilisi otsuseid nii, et need vaataksid kaugemale järgmisest eesseisvast majandusperioodist. Pikaajalise planeerimise põhimõtet tuleks lisaks ettevõtetele rakendada ka riigil.
200 000 inimese toomine Eestisse välistööjõuna looks tingimused majanduse pikaaja-liseks kasvuks.
Selleks oleks vaja luua keskkond, kus saab võtta vastu pikaajalisi investeerimisotsuseid. Siin peaks Eesti pisut laiemat pilti vaatama ja uurima, missugused mudelid on teistel turgudel olnud edukad ja toiminud hästi. Näiteks Rootsi ja Saksamaa tööstuse õitseng tuleb selgelt omal ajal vastu võetud rändepoliitika mõjudest. Eesti on liiga väike selleks, et oma piire kinni panna ja muudmoodi me paraku inimesi sellises tempos juurde ei saa.
Täna lähtub Eesti poliitika liiga palju keskmise palga arengust, kuigi palgatõusu tingimuseks on majanduskasv ja tootlikkuse kasv. Kui aga ettevõtete arengu takistuseks on tööjõu puudus, siis jah – 200 000 inimese toomine Eestisse välistööjõuna mõjuks keskmisele palgale esialgu kindlasti mõnevõrra negatiivselt, kuid samas looks tingimused majanduse pikaajaliseks kasvuks ning seeläbi pikemas perspektiivis ka keskmise palga veelgi suuremaks kasvuks.
Palju räägitakse tööstuse digitaliseerimisest, millest ei saa üle ega ümber ükski ettevõte. Kui olulised on täna digitehnoloogiad ning nende oskuslik rakendamine, et konkurentsis püsida?
Digitehnoloogiad on ettevõtete konkurentsis püsimise loomulikuks osaks. Iga ettevõte peab tehnoloogia arenguga kaasas käima ning vajadusel selleks investeeringuid tegema. Eesti elektroonikatööstuses toimus automatiseerimine juba ca 10–15 aastat tagasi ja kui räägime täna Industry 4.0 perspektiivist, siis see eeldab, et meie tööstus on juba digitaliseeritud ja automatiseeritud.
Täna ei kohta enam Eestis sellist asja nagu lihthange. Meie tööstus pakub tootearendust, logistikateenust, ladustamist, protsessiarendust jne. Kui on vaja toota üks-kaks toodet, siis on selge, et pole mõistlik panna üles enda tootmisliini, mis elektroonikatööstuse puhul võib maksta miljoneid. Siin ongi just spetsialiseerumine oluline – tervikahela iga protsessi jaoks on ju tegelikult olemas spetsialistid ning eksperdid, alates tootearendajatest kuni komponentide hankijateni. Ja isegi kui siin on digitehnoloogiad ja automaatika olulisel kohal, tasuks alati ringi vaadata ning otsida olemasolevaid toimivaid lahendusi, mida kasutada: pole mõtet leiutada ratast seal, kus see juba olemas on.
Mis väljakutsetega tuleb Eesti elektroonikatööstusel lähiaastatel silmitsi seista?
Eks üheks olulisteks väljakutseks on pidev areng – nii tehnoloogia kui ka meeskonna mõttes, et püsida turul konkurentsis. See peaks olema iga ettevõtte arendamise loomulik osa.
