Eesti elektroonikatööstuse aastane müügikäive on muljetavaldav: 2 miljardit eurot on viiendik Eesti riigieelarvest. Kuidas meie majandusele sedavõrd olulist sektorit veelgi enam kasvatada ja arendada?
Kui küsida, mida saaks Eesti elektroonikatööstuse kasvu soodustamiseks ära teha, on valikus olnud kaks eesmärki: suurendada sektori ekspordi osakaalu ja mahtu. Eesti elektroonikatööstus ekspordib juba täna praktiliselt kogu oma toodangu maailmaturule. Seega ekspordi osakaalu suurendamisega ei annagi suurt rohkemat teha. Nii pöörduvad pilgud ekspordimahu kasvuvõimaluste otsimisele.
Selleks, et elektroonikatööstuse tootmismahud saaksid kiiremini kasvada, tasuks meie elektroonikatööstuses pöörata tähelepanu nii koostetsehhidele kui ka teistele, Eestis alles pead tõstvatele bränditehastele, mis täistootmistsükliga oma toodet arendavad ja müüvad. Arvestades tootmisettevõtete kasumimarginaale, on ka väiksemad kasvuprotsendid meie majandusele olulise väärtusega. Samuti aitab tööstussektori digitaliseerimine kompenseerida tööjõukulude pidevat kasvu, mis jääb Eestis ca 7% juurde aastas.
Mitmesuunalised võimalused arenguks
Paljud koostetehased on tulnud täna Eestisse eeskätt madalama palgataseme pärast. Tänaseks on aga palgad tõusnud viisil, kus odavast tööjõust Eesti puhul rääkida ei saa. Samas on meie inseneriteadmised jõudnud koos e-riigi kasvuga laia maailma ja nii on täna ka mitmed Eesti koostetehased mitte enam odava koostetöö keskused, vaid hoopis edukad teadus- ja arendustöö sõlmpunktid oma emaettevõtte tootmisvõrgustikus.
Tänast tööjõu nappust silmas pidades on aga võtmeküsimuseks, kuidas luua sellises olukorras rohkem lisandväärtust? Probleemi saab lahendada erinevalt.
Üheks võimaluseks siin on areneda omatoodete loomisel. Sealjuures ei pea tegu olema puhtalt elektroonikatoodete, vaid kasvõi laevade, masinate, rõivaste või muude traditsiooniliste tarbetoodetega, mis tänapäeval üha enam elektroonikat sisaldavad. Eesti elektroonikatööstuse puhul saame seda rakendada nii, et suurendame nende ettevõtete osakaalu, mis võtavad tooteomaniku vastutuse ettevõttes arendatud toote müügi eest ja tellivad sealjuures toote koostetöö kohalikust, olemasolevast kõrgtehnoloogilisest koostetehasest.
Teine võimalus oleks kasvatada lisandväärtust lisaks vertikaalsele suunale ehk oma toodete ja teenuste arendamisele ka horisontaalselt – pakkudes terviklahendusi. See vähendaks ka riigi riske, kuna vähendab sõltuvust üksikute toodete edust või tehnoloogiatest. Niisiis – tegemist on õige arengusuuna valiku küsimusega.
Koostöö tööstuse ja teaduse vahel looks lisavõimalusi
Hindamatu panuse Eesti elektroonikatööstuse arengule annaks kindlasti teemastatud teadustegevus Eesti ülikoolides. Paraku täna puuduvad Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia kavas „Teadmistepõhine Eesti” terminid „tööstus” ja „tehas”. Neid termineid ei leia samuti Eesti poliitiliste parteide programmilistest tekstidest.
Seega ei näegi meie riiklikud strateegiad ette teaduse kulu muutmist reaalsete toodetena tööstuse tuluks.
Tööstuspoliitika väljatöötamisega on meil täna juba alustatud. Esialgu küll tööstuspoliitika rohelise raamatu arglikus vormis. Kahjuks ei ole meil aga võimalik sellele lisaks lugeda teaduspoliitika rohelist raamatut.
Samas võiksime jõuda tulevikus selleni, et mõlemad poliitikad on kooskõlastatud nii, et teadus toetab tööstuse konkurentsivõime suurendamist, selle tulemusel kasvab ka eksporditulu ja riigieelarve ning selles omakorda riiklik teadusraha.
