Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter ütleb, et maailma energiaäris on põnevad ajad, kuid väljakutsetest on võimalik võitjana väljuda. Strateegilistes eesmärkides ettevõte järele ei anna, vaid muudab vajadusel taktikat.
Öeldakse, et energiaturud on suurte muutuste keerises. Mis selle tõdemuse sisu on?
On kolm põhilist muutust. Esimene neist keskkond – globaalne ootus on, et energiatootmine peab muutuma puhtamaks. See ei puuduta ainult süsinikuemissiooni, vaid kõiki emissioone ja kogu keskkonnajalajälge.
Teine on turud, mis globaalselt alles kujunevad ja arenevad. Väga paljudes maailma piirkondades ei olegi elekter veel turukaup. Seega turud arenevad nii meie regioonis kui üle maailma. Kolmas, mis kõike seda asja toetab ja mõjutab, on tehnoloogia areng.
Mida see endaga kaasa on toonud?
Euroopa otsustas jõuliselt, et keskkonnajalajälje vähendamine peab olema väga selgelt ellu viidud. Poliitiliselt viidi CO2 hind üles ja see liikus üles väga kiiresti. See on põhjustanud väga suuri muutusi turul. Nähtavaim mõju on see, et elektri hind on tõusnud. Samuti on muutunud tootmise struktuur. Eestis näeme, et põlevkivist toodetud elektri hulk vähenes esimesel poolaastal peaaegu kaks korda võrreldes 2018. aastaga. Kogu Euroopas on kivisöest toodetud elektri hulk vähenenud. See on asendunud väga suures osas gaasist toodetud elektriga, sest täna on üle väga pika aja gaasist toodetud elektri muutuvkulu väiksem kui kivisöest või meie kontekstis põlevkivist toodetud elektri muutuvkulu. See on tekitanud struktuurse muutuse ja suurema nõudluse gaasiturul.
Kõik see mõjutab ka tehnoloogiaid, sest uuesti on rääkima hakatud süsiniku püüdmisest, mis vahepeal oli varjusurmas, kuna CO2 hind oli madal. Kõik need kolm n-ö revolutsiooni toimuvad, need mõjutavad üksteist. Samas on see turul põhjustanud ka anomaaliaid, mis on seotud kiire süsinikuhinna tõusuga. Euroopa ja Vene turu piiril põrkavad kokku erinevad keskkonnapoliitikad ning korraga on Venemaal toodetud elekter, mis on CO2 maksust vaba, saanud Baltikumis suure ja ebaõiglase eelise. Selle turumoonutuse tagajärjeks on ka investeeringute pidurdumine taastuvenergiasse, sest investoritel puudub kindlus ausa turukeskkonna osas.
Kas Eesti Energia saab ainult nende muutustega kaasa loksuda või saab ise ka midagi ette võtta?
Eelnimetatud kolm muutust ei tulnud meile üllatusena. Nägime neid strateegias ette ja oleme pingutanud kohanemise nimel. Kui põlevkivist toodetud elektri hulk on tänavu 50–60 protsenti vähenenud, siis meie taastuvenergiatoodang on kolm korda suurenenud, kasvanud on ka õli tootmine. Juunikuu oli märgiline, sest sisuliselt pool toodetud elektrist oli pärit taastuvatest ja alternatiivsetest allikatest.
Tasub meenutada meie ringmajanduse initsiatiive. Saime kätte vajalikud load, et hakata õlitootmises kasutama vanarehvi haket. Tuha taaskasutust soosib see, et põlevkivituhka ei käsitleta peagi enam ohtliku jäätmena. Märgiline arendus on seegi, et ehitame lubjakivikillustikust aheraine tarindi peale päikesepargi, kus hakkame tootma elektrit kaevanduse tarbeks. Need on mõned üksikud näited sellest, et liigume õiges suunas.
Juuli lõpus teatas valitsus, et seab kliimaküsimused poliitiliseks prioriteediks. Kas näete, et Eesti Energia mahub oma tegevusega sellesse raamistikku, mis tõotab karmistuda?
Kasvuhoonegaasid koosnevad põhiliselt kolmest komponendist: CO2st, metaanist ja naerugaasist. Tõsi, energeetikal on suur roll CO2 emissioonidel ning Eesti on leppinud kokku üsnagi ambitsioonikad eesmärgid. Eesti Energia mahub kindlasti nende eesmärkide raamesse. 2020 eesmärgi Eesti täidab, 2030 eesmärgi täidame tänase kursiga ära ja tegelikult ka 2050 eesmärk on reaalne, arvestades kõiki neid tegevusi, mida me teeme. Kliimaeesmärkide saavutamiseks on vaja pingutada kõigil sektoritel ja me kindlasti ei soovi näha, et muude sektorite täitmata eesmärgid kantakse üle energiasektorile. Peame koos mõtlema, kuidas energiasektor saab teisi toetada. Usume, et elektrifitseerimine on nii mõnegi sektori puhul võib-olla kõige lihtsam tee süsinikuemissioonide vähendamiseks. Võtame näiteks transpordisektori, kus me kindlasti saame appi tulla.
Viimasest majanduskriisist on kümme aastat möödas. Järgmine seisak või kriis on ilmselt paratamatu. Mis mõju võib see energiasektorile avaldada?
Eesti majandusel läheb väga hästi, nagu ka maailma majandusel on viimased aastad läinud ülesmäge. Ilmselgelt majandus on tsükliline ja millalgi tekib korrektsioon. Täna on märke õhus ja kindlasti peame ümbrust jälgima, sest kõik, mis meie väikse majanduse ümber toimub, mõjutab meid kiiresti ja otseselt. Väga lihtne on muutusi keskkonnas kriisiks nimetada, aga ma nimetaks neid ikkagi ainult muutusteks. 2016. aastal läks majanduses väga hästi, aga oli väga kiire kukkumine õli hinnas ja tekitas õlitööstuses kriisijuhtimise olukorra. Täna on elektri hind kõrge, nagu ka CO2 oma, ja meil tuleb kohaneda põlevkivist elektritootmise vähenemisega. Meile on see tõsine kohanemisharjutus ja ilmselt selliseid minikriise tuleb meil tulevikus veel ette. Kui kogu majanduses peaks tulema jahtumine, siis meie ülesanne on kiiresti reageerida. Oma strateegilistes eesmärkides me alla ei anna, küllap tuleb muuta siis taktikat.
Kas inimesed hoomavad, et tervikuna liigume päris heas tempos taastuvenergia eesmärkide täitmisel?
Keskmine inimene ei pea iga päev pead sellega vaevama, aga meie energiaala inimestena peame mõtlema, sest protsessid on pikad. Kui midagi on realiseerunud, siis see on pika-pika töö tulemus. Mõni projekt, nagu koju katusele päikesepaneeli paigaldamine, on natuke lühema ettevalmistusega projekt kui meretuulepark, mis võib võtta kümmekond aastat. Meie ülesanne on kogu aeg vaadata kaugemale ette, et muutus ühel hetkel oleks teostatav.
Kui vaatame tuuleenergia arengut, siis väga palju aastaid ei ole Eestis tulnud juurde ühtegi tuuleparki. Sellest on kahju, sest ettevalmistusi on tehtud palju. Peame pingutama, et statistika oleks ühel, näiteks 2030. aastal selline, et Eestit saaks tulevikus kiita, kuid selleks tuleb tööd teha täna. Ka meie suurenergeetika ehk soojuselektrijaamad on muutunud oludega hästi kohanenud. Sel aastal plaanime oma Narva hübriidjaamades toota ligi 150 GWh taastuvenergiat. Teeme seda ühegi toetuseta, täiesti turupõhiselt. Teisisõnu, oleme kohandanud oma olemasolevaid tootmisvahendeid. See biomass pole mitte Eestis kasvav puit, vaid see on põhiliselt jäätmepuit ehk peamiselt ehitusjäätmed. Oleme käivitamas liini, millega suudame puhastada neid jäätmeid metallist ja purustada. Oleme olnud nutikad ja leidnud lahendusi, et taastuvenergiatoodangut olenemata kõigest suurendada ilma toetusteta.
Kas kümne aasta pärast on Eestis meretuulepark püsti?
Minu eluajal võiks ta küll püsti olla, aga me pingutame, et see võimalikult varakult tuleks. Meil on väga head tuuleolud, looduslikud tingimused, aga see on keeruline projekt tehnilises mõttes, keskkonnauuringute ja -mõjude mõistes ning ka investeeringu suuruse vaates. Meil on tegelikult kaks meretuulepargi projekti, üks on Liivi lahes ja teine Hiiumaa lähistel. Palju tööd on nende projektidega juba tehtud ja ma tõesti loodan, et nad ühel päeval realiseeruvad.
Taastuvenergia arendamine on vaid üks osa Eesti Energia hiljuti uuendatud strateegiast, mis on ülejäänud suured eesmärgid?
Kindlasti kõik see, mis puudutab klienditeenuseid. Tahame näha, et meie klientide arv kasvab tänaselt ca 600 000-lt 2023. aastaks miljonile. Selge eesmärk on, et puhtam energia ja tehnoloogiad jõuaks meie klientideni. Klient ei pea enam lihtsalt olema elektri ostja, vaid energialahenduste tarbija. Siin tuleb mängu ka tark ostmine ehk energiat tuleb osta hetkil, mil ta on odav. Seda hetke ei vali klient, vaid meie oma tehnoloogiaga automatiseeritult.
Väga paljudel klientidel on järjest rohkem mõtet mõelda elektri tootmisele. Lahendused on olemas ning meil on mitu projekti juba käivitatud. Väljakutse on ka see, kuidas kliendi tarbimist paindlikult ja automatiseeritult juhtida. Kohe tulevad siin mängu ka salvestid, mis lähiajal saavad loodetavasti taskukohaseks ja annavad hea tulemuse. Suureneb ka elektriautode arv ning kõik kokku moodustab kliendi jaoks võimaluste puntra, mille meie teeme neile arusaadavaks ja mugavaks.
Võrguäris on meil ambitsioon pakkuda kvaliteetsemat teenust, kuid seda järjest odavamalt. Oleme mitu korda tariifi langetanud ja otsime võimalusi, kuidas seda edasi teha. Kompenseerime langevat tulupoolt turupõhiste infrateenustega, nagu tark ja efektiivne tänavavalgustus, mida oleme suuremate linnadega teinud. Samuti valmistame ette elektriautode laadimisvõrgustikku. Käsil on kiire interneti viimine ka Eesti äärealade.
Suurenergeetika peab samuti kohanema, mida oleme juba edukalt teinud. Põlevkivi otsepõletamine väheneb, aga suured investeeringud on ees õlitootmise ja kvaliteedi parandamisse ehk õli rafineerimisüksusesse. Elektritootmises on vajalik veelgi paindlikkust suurendada ehk suuta jaamu kiiresti üles ja alla koormata. Märksõna on ka erinevate kütuste kasutamine, et konkurentsivõime säiliks.
Eesti on üha sõltuv elektri impordist, kas jäämegi selles olukorras elama?
Eesti Energia müüb elektrit juba mõnda aega rohkem, kui me ise toodame. Selles pole midagi halba, sest meie kliendibaas kogu aeg suureneb. Kui vaadata Eestit riigina, siis oleme hästi naabritega ühendatud ja meil on ligipääs palju enamatele tootjatele kui kohalikud, mistõttu saame elektrit osta alati sealt, kus on parim pakkumine. Peame aga olema valmis ka selliseks olukorraks, et kui kogu regioonis on võimsusi vähe ja kõigil riikidel on soov naabri käest natuke juurde osta, siis tekkiva puudujäägi korral peab olema võimsust, millega Eestis elektrit toota.
Siin aitab kaasa valitsuse suunis, et Eesti Energia peab vähemalt 2023. aastani hoidma juhitavat elektritootmisvõimsust 1000 MW ulatuses, mis vastaks Eesti keskmisele tarbimisele. Eesti Energia teeb selle ära, 1000 MW tootmisvõimsust on olemas. See annab kindlustunde, et vajalikul hetkel suudame tarbimist katta.
Millise pilguga jälgite energiapöörde arenguid ja tulemust Saksamaal, millele on kulutatud sadu miljardeid eurosid?
Mõtet õppida on sellest, mis seal on hästi tehtud, kuid rumalusi ei tasu korrata. Tänaseks on selle energiapöörde raames maksnud tarbijad mitusada miljardit eurot, aga paraku süsinikuemisioon on enam-vähem sarnane, mis see oli kümme aastat tagasi. Põhjuseid on siin palju. Saksamaa energiatööstuses on kivisöe roll olnud energiatootmisel suur. Tehnoloogiad seevastu ei ole arenenud nii tempokalt, et taastuvenergia oleks suutnud seda rolli üle võtta. Ka kõik poliitilised debatid ja konsensuse leidmine nii suures demokraatlikus riigis võtab aega.
Saksamaa on teinud väga julgeid otsuseid, mis on tekitanud ka poleemikat. Näiteks see, et aastaks 2022 peavad olema tuumajaamad suletud. Pärast 2038. aastat peavad olema kõik söejaamad kinni. See on suur osa juhitavatest tootmisvõimsustest. Küsimusele, kust tegelikult juhitav elektrivõimsus kasvava tarbimise juures tuleb, head vastust täna pole. Kindlasti tuleb ehitada juurde ülekandevõimsusi, mis võtab aega ning on kallis. Paratamatult suureneb sõltuvus gaasist, mida tuleb importida Venemaalt. Kõik jälgivad Saksamaa eksperimenti pingsalt ja see on hea lakmus.
Millise riigi energiapoliitikat võiks Eesti võtta eeskujuks?
Kõike, mis maailmas toimub, tuleb jälgida ja paremaid praktikaid üle võtta. Meil on ka lähiriikidest võtta head eeskuju. Soomes teeb RMK analoog Metsähallitus ise tuuleprojektide planeeringud, hangib kõik load ja paneb ettevalmistatud projektid oksjonile. Viimased oksjonid on andnud tulemuseks selle, et tuuleenergiat ollakse valmis arendama juba praktiliselt turupõhiselt.
Norrast tasub õppida, kuidas elektritransporti arendada või naftatulu investeerida. Seal on sisuliselt iga teine müüdud uus auto elektriauto. Pilk on suunatud juba laevade ja lennukite elektrifitseerimise peale. Kindlasti on meil teistelt riikidelt õppida ka seda, mida ei tasu teha. Peame siin Eestis tegema tarku valikuid, sest kui tahame 2030. aastaks jõuda soovitud eesmärgini, et 80 protsenti soojast ja 50 protsenti elektrist tuleb taastuvatest allikatest, siis sellega tuleb täna tegeleda. Muidu läheb kiireks.
Euroopa on väga sõltuv vedelkütuste impordist. Riiklik energiamajanduse arengukava on seadnud eesmärgiks põlevkivi väärindada ja õlitootmist suurendada. Viimasel ajal kuuleme ka sellele plaanile kriitikat. Kuidas vastate?
Põlevkivisektor annab Eesti SKP-st ümmarguselt 4–5 protsenti ning tööd otseselt ja kaudselt kokku ligi 15 000 inimesele. Sektorina oleme suurim maksumaksja riigieelarvesse ning ka ekspordi osakaal on märkimisväärne. Kui väiksed tõusud ja mõõnad kõrvale jätta, siis põlevkivisektor on Eesti majanduse jaoks väga oluline. Kindlasti ei ole põlevkivisektor keskkonnajalajälje vähendamist ignoreerinud. Energiasektori uuendamine ehk põlevkivi otsepõletuse vähendamine ja õlitootmise suurendamine on üks osa sellest.
See samm on vajalik kahest vaatest. Täna on õli, gaasi ja elektri koostootmine parim võimalik tehnoloogia maailmas, mida põlevkivist osatakse tööstuslikult teha. See vähendab süsinikuemissioone umbes kolm ja pool korda võrreldes otsepõletamisega. Energiat saame õlitootmisel kätte üle kahe korra rohkem. Meie õli omahind on maailmas väga konkurentsivõimeline. Õli globaalne tarbimine on kasvanud kogu aeg ning kasvab meie parima teadmise pinnalt vähemalt 20 aastat veel. Näeme, et Eestil on keskpikas perspektiivis võimalus põlevkivist veel väärtust luua, mistõttu olemegi investeeringute ettevalmistustega usinalt toimetanud.
Näeme tänavapildis, kuidas inimestele meeldib sõita elektrilise tõukerattaga. Kes meist poleks mõlgutanud mõtet elektriauto omamisest. Millal saab elektromobiilsusest tõsine teema ning kas ja kuidas on Eesti Energia selleks valmistunud?
Kui vaadata, kuidas kõik suuremad autotööstused on suurendanud oma investeeringuid elektritranspordi arendamisse, siis lähiaastatel on tõenäoliselt toimumas oluline pööre. Kõik autotootjad tulevad välja uute ja tehniliselt täiustatud mudeliga, alates tõukeratastest raskeveokiteni välja. See suund on pöördumatu. Kui on nii palju tehnoloogia arendusse investeeritud, siis sealt peab ka midagi välja tulema.
Eestis on elektriautode arv tagasihoidlik, kuid kasv on vaid aja küsimus. Meie baasstsenaariumis hakkab elektriautode arv lähiaastail kiiresti kasvama. Vastavalt üritame ka valmis olla. Juba sel aastal peaks esimesed üldkasutatavad kiirlaadimisjaamad püsti saama. Kui klient elektriauto soetab, siis vajab ta mugavat laadimislahendust ka kodus või töökohal.
Kas n-ö hea aeg Eesti Energias on möödas?
Maailm energiaäris on praegu väga põnev. Eesti Energias me kindlasti jälgime kolme varem nimetatud revolutsiooni. Tahame olla siin eestvedajad, mitte sabaslonkijad. Usume, et tuleme neist väljakutsest võitjana välja.
