Keemiata on võimatu majandust arendada

Kuidas Eesti keemiatööstusel praegu läheb?

Eesti keemiatööstuses toodeti 2018. aastal ligi viiendiku võrra rohkem toodangut kui aasta varem. Ka 2019. aasta algusest läheb seni hästi. Ma nimetaks seda stabiilsuseks, kuigi aeg on keeruline. Oleme mõjutatud globaalsetest trendidest, eelkõige nafta hinnast, millest omakorda sõltuvad keemia tooraine hinnad. Näiteks 2018. aasta tootjahindade tõus moodustas viis protsenti.

Kuna meie tööstusharu toodangust ca 70 protsenti läheb ekspordiks, siis maailmas toimuvad kaubandussõjad võivad hakata ka lähitulevikku mõjutama.

Kõige suurem mõju saab kindlasti olema kliimapoliitikal, seda eelkõige tootmissisendite osas, nagu nafta- ja energiahinna kasv, ja surve innovatsiooniks uute „kliimaneutraalsete“ toodete valmistamiseks. Põlevkiviõli ja -keemiasektor on negatiivses foonis igapäevaselt pildil. Nõutakse viivitamatut põlevkivi kasutamise lõpetamist, samas aga lahendusi niinimetatud roheruuporist ei tule. Meie põlevkivi on jõudnud kosmeetikasse, elektroonikasse ja autodesse. Edukalt on lõppenud katsed põlevkivist dihapete tööstuslikuks tootmiseks. Väärindamiseks on meie teadlased teinud head tööd. Kuid kuni põlevkivisektorist räägitakse ja otsuseid tehakse emotsioonide põhjal, ei saa põlevkiviõlitööstus investeerimiskindlust, et uusi arendusi rakendada ja põlevkivi rohkem väärindada. Põnev aeg ootab ees, nii ohud kui ka võimalused. Parem oleks ikka võimalused ära kasutada.

Kui teistes sektorites on sageli näha, kuidas iseäranis viimasel ajal kasvavad palgad lisandväärtusest kiiremini, siis keemiatööstuses on see vähemalt seni vastupidi olnud. Mis on selle saladus? Kas muudel ettevõtjatel oleks sellest midagi õppida?

Keemiatööstus, nagu ka masinatööstus, ongi Eestis kõige kõrgema lisandväärtusega tööstusharud.
Lihtsat ja käsitööd on vähe ja aina vähemaks jääb. Laborites töötavad keemikud, protsesse kujundavad insenerid, juhivad arvutite abil operaatorid ning jälgivad tehnoloogid. Pakendeid täidavad automaatliinid, üha enam jõuavad robotid keemiatehastesse. Toimub ettevõtete kõikide protsesside digitaliseerimine koos automatiseerimisega.

Sageli nenditakse, et keemiatööstusettevõtted on küll kiiresti arenenud, kuid mahajäämus Läänega võrreldes on endiselt suur. Mida peaks tegema?

Vaatame, kust me tuleme. Selline suur hüpe tootlikkuse kasvus ei toimu paraku nii kiiresti kui sooviksime. Põhjusi on mitu, nii sisemised kui välised faktorid. Sisemine on see, mida me muuta saame, nagu näiteks liigse bürokraatia piiramine, tootmissisendite maksustamise vähendamine.

Eelkõige on probleemiks tööjõu ja energia maksustamine. Stabiilne maksukeskkond on ülioluline. Keskkonnatasud tunduvad meile ebaõiglaselt suured, võrreldes meie konkurentriikidega.

Meie teadust peaks rohkem rahastama ja suunama rohkem tööstuse poole. Kuigi meie keemiatööstus ei saa kurta ülikoolidega koostöö osas, oleks neil ainult rohkem aega meile pühendada. Majanduse arengutase sõltubki sellest, kuidas ettevõtluse struktuuri on kaasatud teadus. Parim tulemus saavutatakse siis, kui majandustegevuse harudel ja teadustegevuse suundadel on võimalikult suur ühisosa. Kriitiliselt sõnastades on meil üldiselt nii, et enamiku ettevõtete jaoks ei suuda Eesti teadlased ja ülikoolid mingit väärtust luua. Ja vastupidi – enamiku teadlaste pädevusest ei suuda ettevõtted kapitaliseerida.

Maailmas toimub see, et suured keemiakontsernid on alustanud juba tehastes paljukardetud tehisintellekti (AI) rakendamist oma protsessides. Ka meie mõtleme samas suunas. Välist ehk globaalset turgu me mõjutada ei suuda, peame olema tootlikumad, nutikamad, et oma häid, miks mitte nišitooteid sinna müüa. Eesti keemiatööstuse ekspordiedu tuleneb paljuski kuulumistest suurtesse keemiakontsernidesse.

Ükski Eesti Konjunktuuri-instituudi küsitletud keemiatööstusettevõte ei näinud tööjõupuudust toodangu kasvatamise pidurina. Samas tööjõupuudusest räägib nii mõnigi ettevõtja. Millest see vastuolu?

Lähiaastate tööjõutrend näitab nõudluse kasvu töötajate oskustele, mitte töötajate arvule.

Meil ongi vähe tööjõudu, ca 4000 töötajat keemia ja keemiatoodete tootmises, lisaks on põlevkivisektoris ca 7400 töötajat.Tööjõuvajadus tervikuna püsib stabiilne. Prognoos näitab, et ressursside efektiivsem ja säästlikum kasutamine ning kliima- ja keskkonnapoliitika ei mõjuta lähiaastatel oluliselt tööjõuvajadust.

Suurem automatiseerimine on juba toimunud lähiaastatel. Tehnoloogia areng ei avalda ka hõivele erilist mõju. Seadmeid uuendatakse pidevalt kaasaegsemate vastu, töötajate hulk või profiil sellest oluliselt ei muutu. Tehnoloogia areng, sealhulgas materjalitehnoloogia, vähendab lihttöö vajadust ja suurendab tööstusinseneride, tööstusmasinate ja -seadmete seadistajate ning mehaanikute vajadust. Keemiainseneride vajadus sõltub vanadusest tingitud väljalangemisest. Seetõttu on suuremad keemiaettevõtted andnud ülikoolidele stipendiume. Ka väljaspoolt Eestit on tulnud keemiainsenere meile tööle erialadele, mida meil otseselt õpetata, nagu näiteks naftakeemia.

Tootearendus keemiatööstuses on võtmetähtsusega ning kindlasti valitseb laborikeemikute-arendajate osas Eesti-sisene konkurents. Noori keemiadoktoreid sooviksime kindlasti oma tootearenduse laboritesse. Samas on väga palju noori keemikuid järeldoktorantuuris välismaa ülikoolidesse läinud ja jäänudki sinna oma karjääri jätkama. Nii on. Pealegi, kui keemiatunde on gümnaasiumis vähe, keemia ise ei ole just populaarne õppeaine, siis on meie haridussüsteemis vaja muutused läbi viia. Keemia- ja keemiatööstuse alaste teadmisteta on võimatu arendada majandust ja kogu ühiskonda.

Keemiatööstuse ettevõtjad samas nentisid, et tunnevad konkurentsivõime vähenemist välisturgudel. Mida selle vastu ette võtta?

Keeruline küsimus, millele pole nii lihtne üheselt vastata. Eelkõige on vaja Eesti kui riigi positiivset kuvandit hoida, pigem on küsimus usaldusväärsuses. Puhas õhk ja loodus koosluses tööstusega on kindlasti turundusargument. E-riigi kuvand müüb ja kui see aitaks läbi diplomaatiliste esinduste ka meie tooteid müüa, oleks see abiks. Kõik ametnikud peaks aitama sellist mainet turundada, seisma oma kodumaise tööstuse eest. Kindlasti tuleks toetada näiteks meie looduskosmeetika sektorit vajalike sertifikaatide hankimisel ning toetada ühisstendidega välismessidel osalemist.

Mida keemiatööstusettevõtted riigilt ootavad?

Neid ootuseid oleme korduvalt riigile ja poliitikutele edastanud, kuid kordamine on tarkuse ema.

Küsiks kõigepealt: miks lähevad tööstusinvesteeringud Eestist mööda, meie lähiriikidesse ehk miks valitseb NIMBY (Not in My Backyard, ingl mitte minu tagahoovis – toim).

Samuti edastan ootused.

• Esiteks, maksupoliitika on töötleva tööstuse prioriteet number üks. Töötleva tööstuse konkurentsivõimet halvendavad maksud on energiaaktsiis ja ülekandetasud, kütuseaktsiis, gaasiaktsiis, keskkonnatasud, ressursi- ehk kaevandustasud, tööjõumaksud. Välisinvesteeringud Eesti tööstusesse on vähenemas, kasvu takistavad konkurentriikidest märksa kõrgemad energiahinnad, kiiresti kasvavad tööjõukulud. Sealhulgas vaadeldakse elektrienergia hinda kui üht konkurentsivõime aspekti ja elektriintensiivsetes tööstusharudes mõjutab see konkurentsivõimet enim.
• Teiseks, bürokraatia vähendamine. Probleemiks on mõningate tööstusele oluliste valdkondade ülereguleeritus võrreldes teiste EL-i riikidega. Näiteks uue tehase avamiseks kulub kõikide lubade kooskõlastamisega aega kuni kolm aastat. Probleemiks on see, et mitte ükski omavalitsus ei soovi tehast oma territooriumile. Samuti on Eesti sätestanud tööstusele väga kõrged keskkonnastandardid, lähtudes heitmete madalatest piirväärtustest.
• Kolmandaks, teadus ja arendus. Tuleks korrastada teaduse infrastruktuur ja viia see vastavusse reaalsete Eesti vajadustega. Võtmeküsimuseks jääb samuti, kui suure osa hakkab TA rahastamine moodustama SKP-st.
• Neljandaks, tööjõud. Vaja on populariseerida tööstust üldiselt, inseneri ja töölise elukutset läbi hariduse, mis vastaks turu nõudmistele.
• Viiendaks – et ei külvataks kliimapaanikat!