Pärast aastaid valitsenud hüüdlauset „Maksudega ei mängita!“ (iseasi muidugi, palju hüüdjad ise sellest kinni pidasid) kõlab nüüd üleskutseid mõelda sellele, kuidas maksusüsteem uueks luua, jätmata kaalumata ainsatki elementi.
Tosin aastat tagasi sattusin Eesti Päevalehes töötades läbi viima debatti, kus teiste seas osalesid ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning investeerimispankur Veikko Maripuu. Mäletan praeguseni hämmingut Partsi näol, kui Maripuu hakkas rääkima, kuidas ettevõtete välja võtmata kasumi maksuvabastus pole kõige parem mõte, sest see hoiab firmas kinni raha, mis võiks liikuda muudeks investeeringuteks. Ilmselgelt polnud Parts varem selle pealegi tulnud, et mõnel ilmselgelt kapitalismi pooldaval inimesel võiks midagi olla seni igast suunast kiitusega üle valatud maksulükke vastu.
Pigem maksaks tulumaksu
Tegelikult leidub ettevõtjaid, kes leiavad, et ka firmasse jäetud kasumile võiks tulumaksu taastada, hulk teisigi. Näiteks sellised, kelle tootmissisenditest moodustavad suure osa aktsiisikaubad – ehk siis lihtsamalt öeldes kütus. Nemad arvatagi on aktsiisitõusu vastu. Sellest pole juba pikk hüpe seisukohani, et Eesti eelarvetulu on liialt sõltuvuses kaudsetest maksudest, mistõttu nii mõnigi neist eelistaks kõrgema aktsiisi asemel tasuda tulumaksu kogu kasumilt.
Küllap arvab hoopis teisiti suur osa neid ettevõtjaid, kelle äril aktsiisikaupadega ülemäära kokkupuudet pole. Nende seas aga tõenäoliselt jagub selliseid, kelle meelest tööjõumaksud ületavad mõistliku piiri. Mõni neist võib-olla eelistaks sotsiaalmaksu ülempiiri, osa aga kindlasti oleks nõus pigem kasumist rohkem ära maksma. Peaasi, et kasumit üldse teenida saab.
Kõiki neid ja muidki ideid saab kindlasti lähiajal kuulda, kuna juba peaminister Jüri Ratas leidis, et maksusüsteemi üle tuleks põhjalikult mõelda, jätmata ühtegi võimalust kaalumata. Eesti Päevalehe veergudel tegi juba avapaugu erakonna Eesti 200 liikmest ettevõtja Marek Reinaas, kes käis välja astmelise käibemaksu vastavalt kaupade ökoloogilisele jalajäljele. Ettevõtjate erinevad huvid püüavad ajakirja TööstusEST järgnevatel lehekülgedel ühisele platvormile tuua kaubandus-tööstuskoja ja tööandjate keskliidu esindajad.
Neli eesmärki
Maksusüsteemi eesmärke on tegelikult neli. Kõigepealt peab avalik sektor saama maksudest raha, mille eest teenuseid pakkuda. Teine eesmärk on tulude ümberjagamine – mingilt rühmalt võetakse raha ja antakse see toetustega teisele. Kolmandaks sihiks on inimeste käitumise muutmine, et nad end või teisi ei kahjustaks. Neljandaks tasakaalustab osa makse majandustsükleid – näiteks tulumaksulaekumine majandusbuumi ajal kasvab ja surutise ajal kahaneb.
Selle kohta, milline on üks hea maksusüsteem, sai 2010. aastal kaante vahele analüüs „Tax By Design: The Mirrlees Review“ („Kujundatud maks: Mirrleesi ülevaade“), mille koostamist juhtis üks maailma tunnustatumaid maksueksperte, Nobeli majanduspreemia laureaat söör James Mirrlees (1936–2018). Täpsemalt oli koostajatele seatud eesmärgiks anda ülevaade Briti maksukorraldusest, kuid selle raames panid osalised kirja ka rea üldisemaid põhimõtteid.
Kokkuvõtlikult öeldes on hea progressiivne neutraalne süsteem. Ehk siis maksukoormus peaks sissetuleku suurenedes kasvama. Sarnaseid tegevusi tuleks maksustada sarnaselt, kuigi kahjulike (suitsetamine, alkohol jne) ja kasulike tegevuste (pensioniks säästmine, hariduskulud, lapsehooldus jms) puhul lubavad autorid erisusi. Ja kokkuvõttes peaks erinevad maksud moodustama süsteemi, mis täidaks oma üldiseid eesmärke.
Kaudsete maksude puhul soovitavad autorid ühetaolist käibemaksu kõigile kaupadele (seega unustage astmeline käibemaks), lisaks aktsiisid alkoholile ja tubakale. Keskkonnamaksudena on nad välja toonud mingit liiki süsinikumaksu (seda eriti täpsustamata) ja ummikumaksu.
Eesti maksusüsteemi ühe puusliku, eraisiku tulumaksu koha pealt leiab aruanne, et hea tulumaks on maksuvaba miinimumiga ja astmeline. Astmeid aga ei tohiks olla palju, kaks või kolm oleks paras. Need peaks olema väga täpselt paika timmitud vastavalt inimeste käitumise analüüsi tulemustele. Viimase poolest Eesti maksusüsteem iseäranis viimastel aastatel kahjuks küll ei hiilga.
Samasugune maksustamine
Ettevõtlustulu ja muud tulud peaksid olema maksustatud samamoodi kui töötasu. Samas, teatud piirini võiks säästudelt teenitud tulu olla maksuvaba, et soodustada pensionipõlveks raha kõrvale panemist. Kindlasti peaks olema maksustatud pärand.
Ettevõtetele peaks kehtima ühetaoline tulumaks, mida peaks enamasti maksustama siis, kui see lahkub firmast ja millest peaks saama teatud piirini maha arvata investeeringud (seega vaid veidi teine süsteem, kui meie reinvesteeritud kasumi maksuvabastus). Lisaks soovitab aruanne rakendada ettevõtetele ka maamaksu vastavalt sellele, kui palju on nendele kuuluv maa väärt.
Eesti praeguse süsteemi koha pealt ehk kõige olulisem on aga nõuanne vältida sihtotstarbelisi makse. Järelikult pole meie riigieelarve põhiline tuluallikas sotsiaalmaks sellisel kujul soovitatav. Selle muutmine tähendaks juba suuremat remonti.
Aga eks see kõik ole muidugi vaid üks arvamus, kuigi ebatavaliselt autoriteetsest allikast.
Ajakirja TööstusEST oktoobrinumbris avaldasid arvamust maksusüsteemist veel Marko Udras Eesti Kaubandus-Tööstuskojast ning Raul Aron Eesti Tööandjate Keskliidust.
