Tänavu EBS-i korraldatud Eesti Majandusteaduse Seltsi aastakonverentsil esinenud Prantsuse majandusteadlane Gilles Saint-Paul räägib intervjuus, kuidas mõjutab tuleviku ühiskonda tehnoloogia ja rahvastiku vananemine ning miks ei maksa uskuda eksperte.
Olete kirjutanud tehnoloogia ja tööhõive suhtest. Enamasti kirjeldatakse seda selle nurga alt, et robotid tulevad ja võtavad kogu töö ära. Teie päris seda meelt pole?
Jah, olen sellele mõelnud. Enamik majandusteadlasi on olnud tehnoloogia suhtes optimistlikud, ajalooliselt. Mina ise olen tehnoloogia suhtes optimistlik. Põhjuseks on see, et tõendatavalt on tööstusrevolutsioonist saadik elatustase tõusnud tohutult ja seda tänu tehnoloogiale.
Kuna inimtööjõud, tänu masinatele ja uutele sisendite kombineerimise viisidele, toodab palju rohkem kaupu, kui tootis 500 aasta eest. Sellepärast ongi elatustase nii palju kõrgem kui minevikus. See on loomulikult vaieldamatu.
Kuid nüüd on meie ees seoses tehisintellekti ja robotite arenguga uus väljakutse. Palgad ei pruugi enam tõusta, sest inimeste tootlikkus ei pruugi olla enam seotud nende juhitavate seadmete tootlikkusega, kuna seadmed juhivad ennast ise, ilma inimeste abita või inimeste väga väikese abiga. Kui see on nii, siis tehnoloogia areng suurendab nende inimeste rikkust, kellele tehisintellekt kuulub, mitte tööliste oma.
See võib tegelikult isegi vähendada tööliste palka, kuna viimane on seotud sellega, kui palju roboti aega kulub mingi tööülesande tegemiseks. Iga kord, kui robot paremaks läheb, lähed sina kehvemaks – su töö oli enne väärt kaks roboti tundi, nüüd aga ainult ühe, sest robot on kaks korda paremaks läinud.
Võib-olla pole optimism tehnoloogia mõjust elustandarditele enam õigustatud, võib-olla jõuame uude režiimi, kus pole enam võimalik inimkonnal elada inimeste tööst teenitud tulust.
Aga mida saab sellisel juhul teha?
Üks vastus on mingit liiki sotsialism: robotid toodavad ja toodang jagatakse inimeste vahel ümber. See võib juhtuda, kuid sellega on probleeme, sest roboteid saab minema vedada, inimesed, kellele robotid kuuluvad, võivad maksudest kõrvale hiilida ja see võib peatada majanduskasvu, sest vähendab stiimulit roboteid akumuleerida, ning võib sel moel peatada ülemineku sellele uuele ühiskonnakorrale.
Teine võimalus on olukord, kus selle asemel, et saada sissetulekut oma tööst, saad sissetulekut robotitelt, mis sulle kuuluvad. Kõigile kuulub roboteid, nagu Rooma impeeriumi ajal kuulus kõigile orje.
Eelnevalt kirjeldasin demokraatlikke stsenaariumeid. Kui 80 protsendile inimestele ei kuulu roboteid, valivad nad sotsialiste, kes rakendavad ümberjagavat poliitikat, mis võtab raha inimestelt, kes omavad roboteid, ja annavad selle inimestele, kes ei oma roboteid. Kui 80 protsenti inimestest omab roboteid, siis oleme ühiskond, kus inimesed elavad robotite tööst. Rantjeede ühiskond. Siis võib ette kujutada, mis saab sellises ühiskonnas haridussüsteemist. Riigil pole mõtet sind välja õpetada, sest su oskustest pole elatise teenimisel kasu.
Selle asemel annab riik sulle roboteid. Selle asemel, et veeta 20 aastat oma elust haridussüsteemis, saad riigilt paberi, mis ütleb, et see on su robotieraldis. Siis teed oma eluga, mida tahad, näiteks harid ennast meelelahutuse eesmärgil. Haridus pole enam ühenduses tootmisega, see on puhas tarbekaup.
Siis on stsenaariume, mis pole demokraatlikud. Näiteks on oligarhia, kes omab roboteid, ja rahvas, kes ei oma roboteid. Viimaste palk langeb nii madalaks, et nad surevad ega paljune.
Kui see pole demokraatlik ühiskond, siis ei saa nad endale ümberjaotisi valida. Sellise stsenaariumi korral väheneb elanikkond robotite tõttu ja siis jõuame rantjeede ühiskonda, kus ellu jäävad vaid oligarhia liikmed, kes omavad roboteid.
Siis mõtlesin veel ühele võimalusele, et infotehnoloogia progressi tootmises katab ära infotehnoloogia progress tarbimises. Robotid teevad asju meist paremini, mis vähendab meie töö väärtust. Kuid see vähendab ka meie tarbitavate kaupade väärtust.
Paljusid kaupu saab muuta virtuaalseks ja nende hind võib langeda väga madalaks, isegi nulli. Loomulikult ei saa kõike virtuaalseks muuta – vajad toitu, vajad kütet. Kuid näiteks reisimise asemel võid reisida virtuaalselt. Suure korteri asemel võid elada väikeses korteris ja kanda Microsofti prille, tänu millele su korter näib suurem, näib luksuslikum, näib kui Versailles’ loss. Põhimõtteliselt võib infotehnoloogia panna su elu näima kui rikka inimese elu mitmes mõttes. Ma arvan, et see on väga reaalne võimalus, ausalt öeldes.
Sellises stsenaariumis toodad väga vähe hüviseid ja su palk on hüvistes mõõdetuna väike, kuid näiline elustandard on kõrge, sest mittemateriaalsed hüvised valmivad nullkuluga.
Sa reisid virtuaalselt, su subjektiivne kogemus leiab aset täiendatud reaalsuses. Nii võib su palga alanedes robotiseerimise tõttu sul ikkagi olla võimalik osta põhihüviseid, nagu toit ja eluase, ülejäänud saad väga odava kuluga valminud virtuaalsest kogemusest. Madalad palgad, madalad hinnad – see on veel üks võimalus.
Aga tuleme tagasi meie maailma. Meiegi oleme hädas vananeva elanikkonnaga. Kui unustame tehnoloogia arengu, siis millisena teie näete Euroopa pensionisüsteemide arengut?
Vananemine on mingil määral pseudoprobleem. See on probleem sellepärast, et on olemas institutsioon nimega pensionisüsteem ja pensionisüsteem peab kohanema vananemisega.
Selleks pead tegema läbi poliitilise protsessi, mis on nakatunud huvide konfliktidega. Kui olen pensioniea ligi, siis tahan, et minust nooremad inimesed läheks hiljem pensionile, aga mitte mina.
Reaalsuses põhjustab vananemist see, et inimesed elavad kauem, ja kui nad elavad kauem, siis nad võivad ka töötada kauem. Kui poleks riiklikku pensionisüsteemi, vaid ainult erapensionid, siis töötaks inimesed automaatselt kauem ja vananemine poleks probleem.
Suuremas osas Euroopa riikides on vananemine probleem, kuna pensionisüsteem on sotsialiseeritud ja kui pensionisüsteemi sotsialiseerid, siis pead langetama kollektiivseid otsuseid. Individuaalsed otsused võivad olla erinevad, kas minna pensionile 60-aastaselt või 70-aastaselt ja 70-aastaselt pensionile minnes olen rikkam kui 60-aastaselt.
Kuid kollektiivsed otsused on kõigile samad ja tekivad huvide konfliktid põlvkondade vahel, eri töötajakategooriate vahel, mis muudab pensionisüsteemi problemaatiliseks. Nii on minu meelest pensioni sotsialiseerimine süüdi selles, et vananemist peetakse suureks probleemiks.
Ja isegi kui inimestel on vähem lapsi, mis eri põhjustel võib muret valmistada, siis majanduslikel põhjustel on see hea uudis, sest siis on sul rohkem kapitali elaniku kohta, pead kulutama vähem ressursse lastele, seega peaks see elatustasemele pigem hästi mõjuma. Kui elanikkond kaob, siis on see muidugi probleem. Aga niisama ei peaks see probleem olema.
Nii et te ei usu, nagu mõni majandusteadlane, et Euroopa vajab tööjõu asendamiseks immigratsiooni?
Nii et te usute, et aafriklased maksavad teie pensioni? (naerab)
Mõni inimene väidab nii.
Minu meelest on tegu kolmekordse valearvamusega. Esiteks, vananemine on bürokraatlik probleem – tuleb lihtsalt rohkem tööd teha. Teine valearvamus on see, et inimesed usuvad, et inimesed on omavahel asendatavad. Tegelikult pole Aafrika inimesed asendatavad inimestega Euroopas – neil on teised oskused, teine kultuur. Neil on vähe oskusi, kui tootlikud nad oleks Euroopa majanduses? See on paradoksaalne. Pole mõtet massiliselt sisse tuua oskusteta töötajaid ajal, mil tehnoloogia soosib oskusi.
Kolmas valearvamus on peenem. See tekib siis, kui probleem on pensionites. Võtame Prantsuse pensionisüsteemi, Eesti oma ma ei tunne. Meil noored inimesed maksavad vanade eest. Selleks, et saada sinna rohkem inimesi panustama, ei pea me neid Aafrikast tooma. Me võime minna Aafrikasse ja öelda neile: kuulge, kas te ei tahaks Prantsuse pensionisüsteemi panustada? Jääge sinna, kus olete, panustage Prantsuse pensionisüsteemi ja kui olete vana, on teil õigus Prantsuse pensionile. See on täiesti tehtav.
Selleks ei pea Prantsusmaal elama, sul peab olema lihtsalt sissetulek. Ja kui meie pensionisüsteem on usutav, siis peaks hulk inimesi olema nõus sellega liituma.
Tegelikult, arvestades, milline buum on Aafrikas, võiks me müüa neile oma oskusi pensionisüsteemi haldamisel. Maksaksime endale tasude eest, mida sellelt teenime.
On pöörane muuta elanikkonna koosseisu ja kultuuri selleks, et lahendada probleemi, mis on vähemalt 80-protsendiliselt bürokraatlik probleem.
Ja muidugi, kui sul on enamus aafriklasi riigis nagu Prantsusmaa või enamus pakistanlasi riigis nagu Suurbritannia, siis nad hääletavad, et nad ei maksa üle 70-aastaste valgete pensione, kes on vähemuses. Seega pole see minu meelest lahendus.
Teie üheks teemaks on aga ekspertteadmised. Praegu räägitakse ekspertteadmiste surmast, sest inimesed ei usalda eksperte.
Ja ma arvan, et neil on õigus, sest ma usun, et eksperdid pole nii puhtad, kui nad teesklevad. Põhimõtteliselt maksab ekspertidele keegi, sageli valitsus, mõnikord aga lobid, tööandjate organisatsioonid, kuid põhimõtteliselt on asi selles, et kui ma annan teile raha, ei taha te minu vastu halb olla.
Nii et kui me ei mõtle valitsusest kui sotsiaalse heaolu eest vastutavast jumalast, vaid erahuvide koalitsioonist, ja kui teile maksab riik, ei tooda te teadmisi, mis töötaks vastu valitsuse eesmärkidele. See on lihtne tähelepanek.
Võite eksperdina olla täiesti aus, kuid sellest hoolimata pole teie loodav info neutraalne, sest info valmimisel on eri tegutsejaid poliitika kujundamise protsessis ja neil eri tegutsejatel on erinevad tegutsemisvahendid. Mõni võib kasutada teie infot rohkem kui teised, mis muudab olukorra teiste suhtes ebavõrdseks.
Valitsus, mis tahab midagi teha, näiteks käibemaksu tõsta, sest raha on vaja. Kui teie uuring näitab, et käibemaksu tõstmine ei kahjusta majandust, nad tahavad seda kasutada, kui see aga vastupidist tõestab, siis ei taha kasutada. Nii olete eksperdina kasulik idioot poliitilisele suunale, mida tingimata ise ei toeta.
Paljude majandusteadlaste saatuseks on ilmselt olla kellegi kasulik idioot.
Jah, üks paremaid näiteid on euro. Enne euro sisseseadmist oli palju majandusteadlasi selle vastu – pole tegemist optimaalse valuutapiirkonnaga ja nii edasi. Pärast euro kasutuselevõttu oli see rohkem või vähem püha. Seda kritiseeriti palju vähem. Ma ei tea, kuidas teiega, aga kui miski niikuinii ära ei kao, siis pole mõtet seda kritiseerida.
Eurot kritiseerides võite tunduda veidrik, isemõtleja, võite kahjustada oma karjääri. Keegi ei maksa teile selle eest, et eurost halvasti rääkida, seega te ei kritiseeri eurot.
Mäletan, et olin 2007 Linzis euro viienda sünnipäeva üritusel, kus esinesid tollane eurogrupi juht Juncker, volinik Almunia ja hulk majandusteadlasi, kes kõik üksteisele õlale patsutasid, millist tohutut edu on euro viie aastaga saavutanud.
Täpselt. Mida vastu väita? Kas Norral läheb halvasti? Kas Rootsil läheb halvasti? Kas Suurbritannial läheb halvasti? Kas Šveitsil läheb halvasti? Seega püüan näidata majandusteadusliku info loomist mitte eraldatuses, vaid poliitilise otsustamise protsessi raames, mis seda kasutab.
Olete olnud üsna irooniline ühe majandusteaduse haru suhtes, mis paljude meelest kujutab endast majandusteaduse tulevikku – biheivoristliku majandusteaduse. Miks?
Kirjutasin sellest ühe raamatu, mille nimi on „The Tyranny of Utility“. Selles arutasin biheivoristliku majandusteaduse mõjust poliitika jaoks ja valitsussektori kasvule. Tulemus on see, et biheivoristlik majandusteadus eemaldab valiku indiviidi kompetentsist ja annab selle üle valitsusele.
Tavapärane majandusteadus ütleb, et kui langetate valiku, on teil parem, kui ühtki teist valikut langetades. Nii on eeldus, et teie valik on õige vähemalt teile endale ja valitsus võib küll sekkuda, kuid peab seda põhjendama. Näiteks ütlema, et teie valik on küll hea teile, aga see tekitab saastet. Sellepärast maksustan selle, sest see kahjustab teisi ja teie sellega ei arvesta.
Biheivoristliku majandusteadusega annavad majandusteadlased valitsusele põhjendusi sekkumiseks kõrgemal tasandil, mistõttu väljendatud eelistuse argument enam ei kehti. Te teete valiku, kuid teil pole selle üle kontrolli, te allute impulssidele.
Sõltumata sellest, kas on tegu turutõrgetega, kas on tegu kõrvalmõjudega teistele inimestele, teades biheivoristlikke eelarvamusi, saab valitsus piirata teid käitumast moel, nagu tahaksite. Biheivoristlik majandusteadus annab seega laskemoona riigile, et laiendada oma võimu vabaduse kulul. Selle kohta on palju näiteid ja kunagi ei tea, mis on selle taga. Näiteks kui Prantsusmaal tahate aktsiatesse investeerida, peate täitma te pika küsimustiku oma suhtumisest finantsriski, teadmistest, kuidas rahaturud toimivad, mis on aktsia ja nii edasi. See võtab aega.
Biheivoristlik majandusteadlane ütleks, et see on hea, kuna teil on kognitiivne dissonants, biheivoristlikud eelarvamused, me tahame tagada, et inimesed teaksid, mida nad teevad oma aktsiaportfelliga.
Ainult et mitte keegi ei taha tagada, et inimesed teaksid, mida nad teevad, kui nad ostavad riigivõlga. (naerab) Loomulikult! Või panna raha valitsuse subsideeritud säästuarvele, mille tootlus on null.
Kui jätan raha oma pangaarvele, ei pea ma täitma küsimustikku, kas ma tean inflatsiooni, tootluse, paremate investeerimisvõimaluste kohta. Nad on rõõmsad, kui jätan raha panka. Kui ostan kümne aastase Prantsuse valitsuse võlakirja, ei küsi nad mult, mis on riigivõlg, milline on maksetõrke tõenäosus, milline on olnud eelarvedefitsiit viimased kümme aastat.
See on väga hea näide, kuidas biheivoristliku majandusteaduse saab muuta ideoloogiaks, mida kasutatakse mingi kindla huvi heaks. Sel korral valitsuse, kes tahab rahastada oma eelarvet võimalikult odavalt.
