Julgus eksperimenteerida ja oskus muuta innovatsioon igapäevatöö osaks on Eesti tööstusele hädavajalikud, et maailmas konkurentsivõimelisena püsida, leiab väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kaimar Karu.
Teie portfelli kuuluvate teemade ring on väga lai. Millega on ametis oldud kahe kuu jooksul tulnud kõige rohkem tegeleda?
Ka minu jaoks tuli mõnevõrra ootamatult see, et valdkond on nii lai – sisuliselt kirjakastist kosmoseni. Infotehnoloogia suhtes on suurt huvi üles näidatud, sest see on avalikkuse jaoks varem kõige enam murekohti tekitanud.
Ka väliskaubandusega on tulnud juba tõsiselt tegeleda. Ettevõtluse edendamiseks tehakse EAS-i kaudu nii Eestis kui ka väljaspool väga palju, seega kui ütlen, et EAS on võtnud kõige rohkem mu aega, siis ma ei valeta – neil ongi väga mahukad tegevused, mis haakuvad paljude valdkondadega. Ühtlasi olen aru saanud, et EAS-il on võimekust ettevõtteid nõuannete ja toetustega aidata palju rohkem, kui praegu küsima osatakse tulla.
Eesti tööstus on võrreldes Saksamaa või Soome tööstusega liiga tööjõumahukas, samuti on meie tootlikkus madalam. Millised on lahendused selle olukorra parandamiseks?
Peame targalt tegutsema, võttes arvesse praegust reaalsust tootmisettevõtetes. On palju riike, kellega me ei suuda tööjõukulu või tööjõu arvukuse osas konkureerida ja sellega pole midagi ette võtta. Isegi kui toome töötajaid kolmandatest riikidest juurde, tuleb üsna kiiresti mõistlikkuse piir ette. Tark tegutsemine tähendab meile sobilikes tööstusvaldkondades, kus meil on ajaloolised teadmised või loodusressursid, kõrgema lisandväärtusega tootmise arendamist. See võimaldab meil konkurentsis püsida.
Üks riigi ülesandeid on aidata leida ettevõtetele nišše, kus reaalselt konkureerimine on võimalik, ja teiseks pidada ettevõtjatega ausat dialoogi valdkondade asjus, kus asjad ei liigu edukalt. Üks murekoht on põlevkivitööstus – siin tuleb tööstusharu ümber defineerida, põlevkivi põletamise asemel sellele kõrgemat lisandväärtust anda.
Millised meile sobilikud tööstusvaldkonnad on?
Puidutööstus on suure potentsiaaliga, ka rasketööstus, metallitööstus. Keemiatööstuse eksport on päris hea.
Oluline on see, et ettevõtted peaksid turusituatsiooni muutudes liikuma eelmistelt mudelitelt uuematele ja selleks on vaja innovatsiooni. Innovatsioon omakorda vajab toetust, isegi mitte niivõrd rahalist, vaid pigem abistavat ja suunavat. Siin on vähemalt kaks aspekti. Üks on see, millega tegeleb EAS ehk innustab ettevõtteid teadus-arendustegevusse panustama ja toetab neid tegevusi. Teine aspekt on selliste inimeste olemasolu, kes suudavad innovatsiooniga tegeleda.
Ettevõtjad ei võta innovatsiooni asjus vedu ning ma ei ole ametis oldud veidi enam kui kahe kuu jooksul veel täpselt aru saanud, miks.
Tundub, et paljude jaoks on innovatsioon praegu nice to have asi ehk teema, millega tegeletakse siis, kui kõik muud asjad on korda saanud.
Selle mõtteviisiga enam kaugele ei jõua. Kuid ma kindlasti ei alahinda ettevõtjate intelligentsust – kui edukate ettevõtete juhid ei suuda innovatsiooni lahti mõtestada, siis kusagil on mingi tõrge ja see pole nende peas. Meil tuleb välja uurida, kus see tõrge on ja see likvideerida. Siin saab ka riik aidata. Kuid mul läheb aega, et välja selgitada, miks isu innovatsiooni järele meil nii väike on.
Meil on koostatud tööstuspoliitika roheline raamat, aga kuidas see ellu äratada?
Ellu äratada pole vajadust, sest töö raamatu alusel käib. Näiteks möödunud ja käesoleva aasta meetmed – tootearendusmeede, digidiagnostika, digiinvesteeringud – ongi lähtunud rohelisest raamatust.
Olen jõudunud kohtuda ka tööstus 2030 ekspertkoguga. Ekspertkogu laiendusena on loodud töörühmad, mis konkreetsete muredega tegelevad. Sel aastal tegeletakse finantsinstrumentide, tööstuse sisendiga Eesti energia- ja kliimapoliitikasse ning tööstuses vajalike oskuste teemadega.
Rohelises raamatus on eesmärkide saavutamise hindamiseks seatud mõõdikud, neist mõnedega oleme päris hästi hakkama saanud, kuid murekoht on tööstusettevõtete investeeringud teadus-arendustegevusse, kus oleme seatud eesmärkidest maas.
Kasvõi paljukäsitletud digital transformation ei tähenda ju ainult olemasolevate protsesside efektiivsemaks muutmist, vaid äriprotsesside ümbermõtestamist tehnoloogia parima ärakasutamise abil.
Selleks tuleks korraks samm tagasi astuda ja vaadata, kas teeme praegu õigeid asju?
Ehk saame olemasolevat tehnoloogiat kasutada millegi täiesti uue tootmiseks, tehes väikese lisainvesteeringu? Nii et tuleb mitte ainult automatiseerida olemasolevat protsessi, vaid vaadata, mida tehnoloogia saab sulle veel pakkuda.
Tööstusettevõtted peaksid läbi mõtlema ka toode vs. teenus paradigma: traditsiooniliselt on meil olnud tooteid tootvad ettevõtted, nüüd liigume terves maailmas teenusmajanduse poole. Tasuks mõelda, kuidas tööstusettevõte saaks seda suunda ära kasutada, millised on võimalused arendada olemasolevate toodete juurde teenuseid. Ka siin saab EAS nõu ja jõuga abiks olla.
Investeeringute tegemine on konkurentsivõime tagamiseks hädavajalik, aga Eestis ei anna kommertspangad tööstusettevõtetele pikaajalisi laene. Tööstuspoliitika roheline raamat pakub välja, et riik peaks sekkuma ja turutõrke eemaldama. Kas ja mida on selles vallas plaanis teha?
Olen kuulnud väidet, et pankadest on raske saada pikaajalist laenu, aga viimasel tööstus 2030 ekspertkogu kohtumisel jäi kõlama, et paljulubavatele projektidele raha leidmine pole tegelikult raske, sh vaatavad ettevõtted ka Eesti kommertspankadest kaugemale.
Euroopa Liidu poolne rahastamine jätkub, seega peame ettevõtjatega koos üle vaatama, millised oleks mõistlikud finantsinstrumendid. Ma pole otsetoetustele suure rolli panemise pooldaja – toetusrahaga saame aidata vaid väikest arvu ettevõtteid. Põhisuund peab olema sellel, et riik soodustaks head ärikeskkonda.
Üks ärikeskkonda soodustav meede on maksuerisuste tegemine energiamahukale tööstusele. Kas ja millal see juhtub?
See on valitsuses lähiajal arutlusel, meil on tahe olukorda muuta ja soodustada suurtarbijaid. Kuid selle tegemine nii, et kõik võidaksid, mitte ei soodustataks ühte gruppi teise arvelt, on keeruline. Mida kiiremini me lahenduse leiame, seda parem.
Tööstusettevõtted said alates 2018. aasta lõpust taotleda EAS-ist toetust ettevõtte digidiagnostikaks (eelarve 1,1 mln). 2019. aasta kevadel lisandus investeeringutoetuse meede, milleks ette nähtud kolm miljonit eurot oli juba oktoobriks otsas. Kas meetme jaoks tuleb lisaraha?
Määruse koostamine lisaraha küsimiseks käib, sest see meede oli efektiivne. Meede avaneb uuesti selle aastanumbri sees.
Digitaliseerimise ja innovatsiooni puhul võiks ettevõtted mõelda ka investorite raha kaasamisele, sest raha on turul palju ja see ei tunne riigipiire. Tõsi, investorid eelistavad lühikese tasuvusajaga projekte, kuid see võimaldab suurematel ettevõtetel teha eksperimentaallahendusi ja spin-off projekte, et mõelda välja uus teenuse- või ärisuund. Kui see on edukas, siis võidavad kõik. See annab suurematele ettevõtetele võimaluse olla ise tururaputaja – nagu Bolt või Uber taksoäris – mitte lasta teistel turgu raputada. Eelkõige on vaja julgust asju ette võtta.
Kuum teema on kliimamuutused ja Euroopa roheline kokkulepe. See seab tööstusettevõtted silmitsi väga suurte muudatustega, et eesmärgiks seatud kliimaneutraalsus saavutada. Samas on praegu üsna palju määramatust, milliste meetodite ja kelle raha eest need eesmärgid saavutatakse. Millal võib oodata suuremat selgust?
Hetkel ei tea seda vist keegi. Praegu kogume sisendit ministeeriumitelt ja ettevõtetelt, et selgitada, mida see meie jaoks tähendab. Positiivne on see, et 25% kõigist EL-i järgmise finantsperioodi rahastusprogrammidest on suunatud kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikele tegevustele ja investeeringutele. Raha on seega olemas, küll on aga vaja välja mõelda, mida me eesmärkide saavutamiseks tegema hakkame.
Oluline on ka see, et kui räägime kliimaga seotud eesmärkidest ja nende täitmisest, siis ei saa kehtestada üleeuroopalisi mehhanisme, mis kehtivad kõigile – näiteks on riike, kes on põlevkivist suuremas sõltuvuses kui teised. Me peame, absoluutselt peame olema pragmaatilised ja arvestama Eesti eripäradega.
ÜRO kliimaraport näeb puidus ja metsanduses tohutut potentsiaali. Soomlased on seda agaralt kasutama asunud. Riiklikult töötatakse puidust kangaste kallal, Soome firma on valmis teinud puitkomposiidist auto, kus isegi rehvid on 40% puidust. Puidutööstus on Eesti majanduse ja ekspordi üks tugisambaid, kuid riiklikku tuge sektorile ei ole. Kuidas saaks riik kaasa aidata Eesti puidu lisandväärtuse kasvatamisele?
See selgub selle aasta jooksul. Puiduettevõtted on kaasatud tööstus 2030 gruppidesse ja töötame koos programmi välja. Võimekus on puidutööstusel olemas, sest nad on oma toodetega Eestit reklaaminud üle maailma.
Peatselt lähen Eesti puitmajatootjatega Hollandisse ärivisiidile ning seal teatakse ja tunnustatakse meie tooteid väga kõrgelt. Traditsioonilise tööstuse innovatsiooniredelil järgmisele pulgale astumiseks vajalikud tegevused peame riigi ja ettevõtjate koostöös välja mõtlema ja paika sättima.
Tahangi siinkohal öelda, et kui ettevõtjatel on küsimus või mure, võiks tulla ministeeriumisse ja küsida, kas ja kuidas riik saaks aidata. Ettevõtjad võiksid riiki veel rohkem nügida. Ettevõtjad peaks ka veenduma, et nende huvid oleks tööstus 2030 ekspertkogus esindatud. Ja kui pole, siis tuleb omavahel koostööd teha, et see esindatus tekiks.
Üks filosoofilisem küsimus ka: kas tööstus on IT osa või on IT tööstuse osa ehk kas Eestis peaks olema hoopis tööstus- ja ettevõtlusminister? Või oleks mõistlik hoopis üks majandusminister?
Infotehnoloogia on tööstusharu. Sellega on kohati kaasnenud arusaam, et IT on olemas iseenda jaoks, kuid pigem on ta kõiki teisi tööstusharusid toetav. Seejuures on paljud innovatsiooniprojektid sellised, mis on alles viie või kümne aasta pärast rakendatavad. Infotehnoloogia peab olema toetaja ja võimaldaja, mitte asi iseeneses.
Kui suudaksime rohkem tööd teha selle nimel, kuidas rakendada ettevõtete jaoks IT-lahendusi – mitte ainult digitaliseerida, vaid asju teistmoodi teha ja uusi asju teha – oleme leidnud võimaluse, kuidas maailmakonkurentsis ellu jääda. Riik saab siin aidata dialoogi luua.
Praeguse valitsuse volitused lõpevad 2023. aastal – kui vahepeal just midagi ei juhtu. Oletame, et on aasta 2023 ja Teilt küsitakse: mida kasulikku tegite oma ametiaja jooksul Eesti tööstuse jaoks? Mida tahaksite vastata?
Loodan, et saan öelda, et Eesti ärikeskkond on vastavuses ettevõtete reaalse vajadusega. See tähendab, et riik on aru saanud, millist ärikeskkonda ettevõtted vajavad – minu meelest praegu ei saa veel nii hästi aru nagu võiks. Riigi roll – ja mitte ainult Eestis – on tihti kontrolliv ja keelav. Mulle meeldiks, kui riiki nähtaks aastal 2023 võimaldajana. See on imidžimuutus ja seda saab saavutada tegudega, mitte turundusega.
Teiseks loodan, et saan öelda, et eesmärgid innovatsiooni suunal on mitte täidetud, vaid olulisel määral ületatud. Me oleme leidnud magusa võimaluse, kuidas Eesti ettevõtted suudavad innovatsiooni kui suuna omaks võtta, nii et see on muutunud igapäevatöö osaks.
Kolmandaks loodan, et ettevõtted julgeksid eksperimenteerida ja neil oleks selleks ka võimekus.
