Alanud aasta alguses saabunud uudis sellest, kuidas välistööjõu aastane piirarv täitus tänavu juba esimesel nädalal kuhjaga, annab taas põhjust parastavalt, kerge traagilise noodiga ohata: no mida ma ütlesin!
Ajakirja TööstusEST mulluses oktoobrinumbris ilmus lugu sellest, kuidas töötamiseks mõeldud elamislubade väljaandmise kord raskendab keemiatööstuse ettevõtetel tööjõu hankimist. Selles nentisime, et väljastpoolt Euroopa Liitu (EL) pärit töötajate piirarv on ilmselgelt liiga väike selleks, et meie tööstus endale piisavalt vajalike oskustega inimesi tööle tuua saaks.
Piirarv on vaid üks tükk tervest puslest
Kordame siis põhifaktid üle. Valitsus kehtestas tänavuseks sisserände piirarvuks 1314 inimest. Selle raames on ette nähtud 28 tähtajalist elamisluba loomingulistele töötajatele, 18 sportlastele ja kümme välislepingu alusel Eestis elamiseks. Ülejäänud 1258 elamisluba lähevad inimestele, kes tahavad Eestis töötada või ettevõtlusega tegeleda.
Mõtlik lugeja võib siinkohal küsida, et kas siis Eestis tõepoolest nii vähe välismaalasi tegutseb? Mõistagi mitte, sest kõik sisserändajad tegelikult selle piirarvu alla ei käi. Piirarvust jäävad välja õppimiseks elamisloa taotlejad, Euroopa Liidu kodanikud ja nende pereliikmed, USA ja Jaapani kodanikud ning inimesed, kes taotlevad elamisluba Eestisse pereliikme juurde tulekuks. Piirang ei puuduta ka neid, kes tulevad Eestisse tööle teadlaseks, õppejõuks või IKT- erialale. Samuti ei kuulu kvoodi alla tippspetsialistid, suurinvestorid ega inimesed, kes asuvad tööle iduettevõttesse või kavatsevad Eestis iduettevõtlusega tegelema hakata.
Odav tööjõud tuleb meie riiki piirarvuta
Tegelikult on täiesti arusaadav, miks on piirarv kehtestatud. Eesmärk on takistada odava välistööjõu pikemaks ajaks siia asumist. Ka piirarvu alla kuuluvad töötajad peavad saama vähemalt Eesti keskmist palka, mis mullu kolmandas kvartalis oli 1397 eurot.
Üpris selge, et tegelikult pole ju selline tööjõud ülemäära odav. Odav tööjõud käib Eestis teisel moel, näiteks Poola tööviisaga kolme kuu kaupa. Ehitustöö on ehitustöö, kogenud mehel pole selleks pikka väljaõpet tarvis.
Seega, odav tööjõud tuleb niikuinii üle piiri, elamislubadega ihnutsemine seda ei häiri. Küll aga on probleeme nendel ettevõtetel, kes vajavad pikemaks ajaks selliseid kõrgharidusega töötajaid, keda Eestis ei koolitata, pole kunagi koolitatud ega ilmselt hakatagi muidu koolitama kui sellesama firma enda poolt.
Samas Ukrainas, Valgevenes või Venemaal on tegu traditsiooniliste ametitega, milleks kõrgkoolidest igal aastal sadade kaupa inimesi välja tuleb. Nende pikemaks ajaks Eestisse toomiseks on mõistagi vaja elamisluba.
Muidugi võib inimene tulla tööle ka lühiajaliselt, kuni 12 kuuks. Seejärel peaks ta kolm kuud Eestist eemal viibima ja võiks taas 12 kuuks naasta.
On aga ju päris selge, et hoida käigus ettevõtet, kus osa töötajaid vahepeal kolmeks kuuks ära käib, pole just kõige mugavam. Iseasi on veel, mida see töötaja mõtleb ja kaua ta sellisel kohal püsib.
Kas tööstusettevõtted peaks ümber profileeruma?
Tähelepanelikule lugejale ilmselt jäi paari lõigu tagusest loetelust silma sõna „tippspetsialistid“, kes samuti piirarvu alla ei kuulu. See võiks ju ometi olla pääsetee, kuidas tööstusettevõtted vajalikke inimesi palgata saaksid. Siin tuleb ent mängu üks rasvane „aga“: tippspetsialist tähendab inimest, kes saab vähemalt kahekordset Eesti keskmist palka.
Nii head asjatundjat, kellele 2800 eurot kuus maksta, pole tööstusettevõtetel ka igale kohale vaja. Pigem oleks vaja spetsiifilisel erialal värskelt ülikooli lõpetanud asjalikku inimest. Läänest võtta on neid kallis, idapoolsetele tuleb piirarv ette. Ehk tasub tööstusettevõtetel end idufirmadeks ümber profileerida?
