Euroopa Liit seisab silmitsi väljakutsega, mis mõjutab energiasüsteeme ja energiakandjate tarneahelaid ning ka liikmesriikide ühiskondade toimimist täna ja homme – kliimaneutraalsuse saavutamisel on oluline osa majanduse ja ühiskonna elektrifitseerimises, mida peab toetama konkurentsile avatud elektriturg.
Sõda Ukrainas ja sellele järgnenud energiakriis, mille sügavam põhjus oli ja on Euroopa Liidu kõrge energiasõltuvus importkütustest, on viinud olukorrani, mille ulatust ei ole nähtud alates 1970. aastatest. Need on hoopis kaasa toonud idealiseeritud ja pigem siseriiklikult vägisi kiirendatud rohepöördega (ametlikult EL-i majanduskasvu plaan – Green Deal) deindustrialiseerumise ning kaugenemise turupõhistest regulatsioonidest, mida veab reaalsest elust irdunud poliitiline tasand.
Kindlasti ohustavad eelkõige geopoliitilised pinged turvalise energia tarneahelaid täna ja tulevikus, kuid me ei tohi unustada ka rumalate ja analüüsimata poliitiliste otsuste suurt mõju energeetikale ning Eesti ühiskonnale laiemalt, sest nende otsuste tuntavus ja toime on kahjuks pikaajaline.
Konkurentsile avatud elektriturg on võimalik
Kliimaneutraalsuse ehk statistilise süsinikuneutraalsuse poole liikumisel tuleb eelkõige muuta energia trilemma – taskukohasus, varustuskindlus ja keskkonnasäästlikkus – tasakaalupunkt eelduseks, millest ka meie poliitikakujundajad peavad sisuliselt lähtuma.
Otsest elektrifitseerimist peab toetama konkurentsile avatud ja integreeritud ühtne elektriturg. Euroopas ja liikmesriikides endas toodetud puhas elekter vähendab heitkoguseid ja toob kaasa meie energiasõltumatuse ning on ühiskondade jaoks majanduslikult kõige madalama kuluga võimalus.
Eestis on peamine väljakutse motiveerivama ettevõtluskeskkonna loomine, mis tooks kaasa investeeringuid elektrivõrkudesse ja uutesse vajalikesse tootmisvõimsustesse, tagades samal ajal tarbijatele taskukohasuse, sest konkurentsivõimeline elektri lõpphind on eelduslik tingimus Eesti majanduskasvuks ja ühiskonna heaolu tõusuks.
Vajalik saavutada stabiilne ja prognoositav seadusandlus
Elektritarbimine peaks tänasest kuni 2030. aastani kasvama ligikaudu 60% ja antud ajahorisondi vaates peavad Euroopa elektrivõrgud integreerima täiendavalt umbes 800–900 GW taastuvenergia tootmist. Seetõttu on viimastel aastatel Euroopa Liidu institutsioonid fokusseerinud oma tegevuse uute regulatsioonide väljatöötamisse, et soodustada suuremahulist taastuvenergia tootmist, hõlbustada uute tootmisvõimsuste rajamist ja edendada elektritööstuses tehnoloogilist arengut.
Need ametlikud Euroopa Liidu energiapoliitika suundumused seavad uued väljakutsed ka Eesti elektrivõrkudele, mis peavad haldama massilise hajutatud ja juhitamatu tootmise katkendlikke ning kahesuunalisi energiavooge.
See tähendab, et eelkõige peavad meie elektrisüsteemi jaotusvõrgud olema valmis tulema toime juba praegu palju keerukama elektritootmisega.
Oleme sõna otseses mõttes murdepunktis, kus elektrivõrku investeerimine on lootusetult vähene. Kui me vajalikke investeeringuid täna ei tee, maksame homme tarbijatena kokkuvõttes kordades rohkem, kui õigeaegselt investeerides. Peame suunama märkimisväärsed investeeringud elektri jaotusvõrkudesse ja me peame seda kiiresti tegema.
Eestis peame eelistama meetmeid, mille eesmärk on hõlbustada jaotusvõrkude projektide juurdepääsu avalikule rahastamisele, samuti aitab vajalikule arengule kaasa ka Euroopa Liidu rahastusele kaasamine. Antud tegevused kindlasti kiirendavad vajalikke investeeringuid ja vähendavad eelduslikult võrgutasude mõju lõpptarbijatele.
Usaldusväärne ja prognoositav regulatiivne keskkond on vajalik tingimus Euroopa ja Eesti elektritööstuses, et saavutada kokkulepitud energia- ja kliimapoliitilised eesmärgid. Seega tuleks vältida mõlemal tasandil hiljuti vastu võetud energiaalaste õigusaktide tarbetuid muudatusi ja siseriiklikult erineva regulatsiooni kehtestamist, sest energeetikas on investeerimishorisont väga pikaajaline ning muudatuste mõju võibolla fataalne.
Kui poliitiline tasand Eestis esitab uue ettepaneku regulatsiooni muutmiseks, peaks sellele eelnema põhjalik mõjude hindamine ning seda tuleb teha kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega.
EL-i tasandil tuleb üle vaadata energiajulgeoleku strateegia, mis saab 2024. aastal juba kümne aastaseks ning kaardistada energiatarneahelate peamised riskid ja haavatavused, seda ka liikmesriikide tasandil, et tekiks täiendav selgus energiamajanduse erinevustest, mis on tingitud geopoliitilistest arengutest.
Riik peab kaitsma oma ühiskonda
Eesti peab riigina õppima oma ühiskonna huvisid kaitsma, lähtuvalt geopoliitilistest erinevustest ning ettevõtluse majandushuvidest. Sellega kaasneb ka vajadus kehtestada soodne, prognoositav ja tehnoloogianeutraalne investeerimiskeskkond kõikidele Eesti elektritööstuste varadele, mida vajame Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks aastaks 2050.
Samuti tuleb jätkata siseriiklikke jõupingutusi elektrihinna vabastamiseks maksudest, tasudest ja lõivudest, mis ei ole otseselt seotud elektriga, et luua tarbijatele soodsad majanduslikud tingimused saastavamatelt energiakandjatelt puhtamatele üleminekuks.
Eestis praegu väljatöötamisel oleva kliimaseaduse puhul tuleb jälgida süsinikdioksiidi hinnakujunduse jaotusmõju ja toetada neid kõrvalmeetmeid, mis lubavad tarbijatele taskukohaste elektrilahenduste kasutuselevõttu. Olemasolev EL-i heitmekaubanduse süsteem (ETS) on efektiivseim dekarboniseerimise instrument ja garanteerib dekarboniseerimise eesmärgi saavutamise vastavalt EL-is kokkulepitud ajakavale.
Poliitilise tasandi omaenese tarkuses ambitsioonikamate siseriiklike eesmärkide kehtestamised toovad kaasa pigem Eesti ettevõtete konkurentsivõime vähenemise ja avab tee nende kiirema sulgemiseni ning ei taga paremat tulemust ka Euroopa Liidu tasandil, vaid võimaldavad vähemefektiivsetel käitistel mõnes teises liikmesriigis lihtsalt kauem funktsioneerida, sest ETS-is kaubeldavate CO2 kvootide maht tulenevalt Eesti siseriiklikest otsustest ei muutu. Samas peaks riik töötama välja siseriiklikult siduvad eesmärgid nendele sektoritele ja käitistele, mis EL-i ühiste poliitikameetmete alla ei kuulu.
Tasakaalu leidmine ETS-süsteemis ja väljaspool olevate sektorite vahel on samuti oluline, sest panustama peavad kõik, vastasel juhul on kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamine Eestis raskendatud.
Elektrifitseerimine tuleb seada prioriteediks
Kokkuvõtlikult moodustab tänapäeval elekter vaid 23% Euroopas tarbitavast energiast.
See tähendab, et kuigi Euroopa pingutab kõvasti CO2 heitme vähendamiseks, baseerub majandus endiselt imporditavatel fossiilsetel energiakandjatel. Seega elektrifitseerimise kiirendamine peab olema põhieesmärk EL-i fossiilkütuste impordist sõltuvuse lõpetamiseks. Seetõttu leiab elektritööstus, et vajame konkreetsemat elektrifitseerimise tegevuskava EL-i ja Eesti tasandil koos toetavate meetmetega, mis on vajalikud elektrifitseerimise kiirendamiseks, sest tänapäeval ei ole elekter mitte ainult lahendus kliimaneutraalsuse saavutamiseks, vaid ka oluline vahend EL-i ja liikmesriikide energiasõltumatuse tagamiseks läbi omamaise puhta elektri tootmise.
