Euroopa energiatööstuse ettevõtteid koondava katusorganisatsiooni Eurelectric peasekretäri Kristian Ruby sõnul on Eesti 2030. aasta ajaraamiga energiaalased plaanid väga ambitsioonikad, kuid siiski tehtavad.
„Narva jaama asendus peab olema valmis ja töökindel, sest kõrval on Venemaa, kes kasutaks kõiki naabrite nõrkusi,“ märgib Kristian Ruby intervjuus ajakirjale TööstusEST.
Euroopa Liidus on praegu üks peamisi teemasid elektrituru reform. Kuidas on seda kõige mõistlikum teha ehk – kas turg peaks olema avatud või reguleeritud?
Rohkem kui 20 aastat tagasi oli otsus, et suures pildis toob konkurents ettevõtetele paremad hinnad. Ja seda me praegu ka näeme.
Samuti näeme, et koostöö on meie riikidele väga oluline ühine väärtus ehk et turu disaini küsimus ei ole mitte ainult see, kas see on avatud või suletud turg, vaid see on ka Euroopa Liidu liikmesriikide solidaarsuse üks võti ja selle väljendus.
Energiahinnad on ju kriitiline sisend ja oluline on selle juures mõista, et energiahinnad on ka erinevate maadele koopereerumise küsimus.
Kuidas mõjutavad kliimapoliitikad elektriturgu?
Kliimapoliitikad mõjutavad elektriturgu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu (ETS). ETS-hindadel on otsene mõju elektriturule. Seda mõju on vaja kogu aeg monitoorida.
Peame ühelt poolt olema kindlad, et liigume kliimaneutraalsuse poole, teisalt aga peame hoidma silma peal meetmete majanduslikel mõjudel. ETS-i keskmiseks hinnaks oodatakse praegu 80 eurot tonn ja see on energiatootmise mõttes parem hind kui aasta tagasi.
Seda peab kindlasti möönma, et heitkoguste hindadel on ülisuur mõju kogu Euroopa Liidu majandusele ja liikmesriikide konkurentsivõimele.
Eesti ühendus Kesk-Euroopa võrguga pole seni olnud liiga hea, kuid nüüd plaanitakse ühendust tugevdada uue Harmony lingiga läbi Leedu ja Poola (Harmony Link elektrikaabli plaanitav valmimisaeg on 2027–2028 – toim). Kuidas läheb uute ühenduste rajamisega?
Õnneks saan kinnitada, et töö uute ühenduste kallal käib ja need on tulemas 2030. aastaks. Tõsi, me oleme ühenduste stabiliseerimisega hiljaks jäänud ja siin on suur roll poliitikutel, et asjad kiiremini liikuma pääseksid. Asjad on võtnud liiga kaua aega ja see võib aeglustada energia ülekannet ning haavata kohalikku konkurentsivõimet. Poliitikud peaksid kogu seda teemaderingi võtma tõsisemalt.
Millised väljavaated on Eestil tagada varustuskindlus ja energiajulgeolek pärast desünkroniseerimist Venemaa pingereguleerimise võrgust ja põlevkivijaamade sulgemist?
Kui ma elaksin Eestis, siis oleksin väga rõõmus, et desünkroniseerimine Vene süsteemist käib. Liikumissuund on õige. Euroopa riigid peavad ennast Venemaast lahti haakima, sest oleme näinud, et Venemaa ei ole enam usaldusväärne partner. Putin indikeerib, et tal on ambitsioonid ja et piir teda ei peata. Seda näeme Ukrainas. Nad on missioonil ja Euroopa peab sellele protsessile vastu astuma. Uus Venemaa on ekspansiivne ja imperialistlik riik, kes haarab uusi territooriume sõjaväe abiga.
Mis puutub Narva põlevkivijaama sulgemisse, siis sellele peab olema valmis toimiv asendus. Väga ambitsioonikas on kõike seda saavutada ajaraamis 2030, kuid ütleksin, et see on tehtav. Peamine küsimus on selles, et ei suletaks põlevkivitootmisi enne, kui kõik uus juba töötab. See on fundamentaalne julgeolekuküsimus, kui tuleb elada Venemaa-taolise riigi kõrval, kes kasutaks igal võimalusel oma naabri nõrkusi ära. Tahan sellega öelda, et Narva elektrijaamaga seotud ümberkorraldustesse tuleks suhtuda väga ettevaatlikult ja hoolikalt kaaludes.
Eesti on võtnud eesmärgiks jõuda aastaks 2030 selleni, et toodaksime taastuvatest allikatest pärinevat elektrit vähemalt samapalju, kui on meie siseriiklik tarbimine. Kuivõrd reaalne selle saavutamine on?
See on võimalik, aga ainult siis, kui tööstus ehk siis energialahenduste arendajad saavad vajalikud load kätte kiiresti ja liigse bürokraatiata. Seitse aastat pole teab mis pikk aeg millegi energiasektoris valmis ehitamiseks. Kui aga on olemas kõik vajalikud load, siis saab tuulepargid püsti panna kahe aastaga. Siin on küsimus just dokumentatsioonis, mille ettevalmistus on ajamahukas.
Sama seis on Narva põlevkivijaama asendusega biomassitehasega. Aega on vähe ja see ongi sõnum poliitikategijatele. Tervikuna on samm fossiilkütuselt taastuvenergiale väga kasulik, sest Narva jaama keskkonnamõju on suur ning see teeb sealt tuleva energia kalliks. Puhtamat energiat tootes aga on kulud CO2 heitele väiksemad ja energia hind odavam.
Kas tuumajaam võiks olla Eestile lahendus?
Kui Eesti valitsus peaks seda nii otsustama, see on teie enda otsus. Iga jaama puhul on küsimus, kas see sobib avaliku arvamuse ja süsinikuneutraalsuse teemaga ning milline on selle tasuvusaeg. Need ei ole küsimused mitte ainult Eestis, sellistele küsimustele otsitakse vastuseid igal pool Euroopas ja mujal maailmas.
Kindel on aga see, et tuumaenergiajaama ei ole võimalik valmis ehitada 2030. aastaks. Nende ehitusaeg on kindlasti pikem ja veelgi keerulisem kui mõnel teist tüüpi elektrijaamal.
Eesti ettevõtjad kurdavad kõrgete energiahindade ja keskkonnatasude üle öeldes, et see mõjub siinsete ettevõtete konkurentsivõimele pärssivalt. Kas meie poliitikud peaksid midagi energiasektorit kujundades teisiti tegema ja kui siis, mida?
Minu teada ei ole Eesti energiahinnad kontrolli alt väljas, sest meil toimib Euroopa siseturg. Jah, kui Euroopa hindu võrrelda näiteks Hiina või USA hindadega, siis on need kõrged. Selle põhjuseks on aga Venemaaga seotud arengud – sanktsioonid, tarneahelate ümberkorraldamised jmt, ning selles kontekstis ei tooks ma Eesti hindu kuidagi eraldi välja.
