Tööstussektor on rahulolematu, sest ettevõtjate hinnangul rahastab riik tehnikavaldkonna teadus-arendustegevust arusaamatult tühises summas võrreldes praktilist väljundit vähem omavate teadusharude rahastamisega.
Nii on see väldanud aastaid ning läinud aasta lõpus, kui tänavune riigieelarve avalikkuse ette jõudis, läkitas tosin valdavalt tööstusettevõtteid esindavat katusorganisatsiooni asjaomastele ministeeriumitele, ametkondadele ja peaminister Jüri Ratasele, kes on ka valitsuse teadus- ja arendusnõukogu esimees, ühispöördumise. Selles juhitakse tähelepanu tehnika ja tehnoloogia valdkonna kroonilisele alarahastamisele.
Näiteks võrreldes OECD riikide keskmisega on Eesti teadus-arendustegevuse investeeringud tehnika ja tehnoloogia valdkonnas kõige madalamad. Veel võrreldakse Eestis loodusteadustele (matemaatika, füüsika, keemia) eraldatava raha ebaproportsionaalselt suurt osa võrreldes tehnikateadustega.
„Asjaolu, et Eesti Teadusagentuuri (ETA) eraldatavad uurimistoetused on ebaproportsionaalselt suures osas suunatud Eesti ülikoolides ja teadusasutustes teadustööks, mille seotus töötleva tööstusega ja laiemalt Eesti majanduse ja ühiskonna vajadustega on lubamatult väike, on erialaliitude jaoks arusaamatu,” märgitakse pöördumises. „Kooskõlas OECD riikides ülikoolidele suunatava rahastusega tuleb ka Eestis seada eesmärgiks tehnikateaduste uurimistoetuste proportsionaalse jaotuse suurendamine 25%-ni kogurahastamisest.”
Liidud leiavad, et vähene riiklik toetus jätab Eesti olulise majandusveduri – töötleva tööstuse – euroliidus konkurentide seas üksjagu halvemasse seisu, andes teiste riikide ettevõtetele konkurentsieelise nii tootearenduse kui ka turunduse vallas.
Töösturid ja nende esindajad on oma väljaütlemistes veelgi karmimad. Nii mõndagi pehmet, sageli mitte mingisuguse praktilise väljundini jõudvat teadusuuringut nimetatakse üldistavalt kuu-uurimiseks. Geeniuuringute rahastamist aga Eesti riigi raha põletamiseks, kuna kardetakse, et uuringute tulemused jõuavad moel või teisel suurte piiritaguste ravimifirmade kätte.
Rohepööre teadlaste toel
Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum kinnitas, et tööstusliitude omavahelises suhtluses on nn praktilise teaduse riikliku rahastamise teema ja selle kallutatus n-ö pehmete väärtuste kasuks olnud mitu aastat jututeemaks. Nüüd päädis see ametkondadele saadetud pöördumisega.
Meybaumi sõnul valmis suuresti liitude pealekäimisel 2017. aasta lõpus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis tööstuspoliitika roheline raamat. Selles sätestatakse mh Eesti töötleva tööstuse vajadused ja arengusuunad. Näiteks tööstuse efektiivsuse tõstmine 2023. aastaks 80%-le Euroopa Liidu tasemest (2017. aastal oli see näitaja alla 49,7%), automatiseerimise ja digitaliseerimise vajalikkus jmt. Lühidalt öeldes on palju arutatud teaduse suunamist vastavalt meie töötleva tööstuse vajadustele, sest muidu pole võimalik neid eesmärke saavutada.
„See on pikalt vindunud teema. Teadus on meil rahastatud projektipõhiselt. See on praktilise teaduse surm, sel puudub väljund tööstusele. Et ellu jääda, kirjutavad teadlased projekte. Ja enamasti ei ole teadusprojektid tööstuse vajadusi arvestavad, neid võib liigitada humanitaarvaldkonna baasuuringute, mitte inseneriteaduste rakendusuuringute alla,” nentis Meybaum.
Ta lisas, et erasektor on ju deklareerinud, et kui Eesti riik paigutab rakendusuuringute rahastamiseks vähemalt 1% SKP-st, siis hakkavad ka erafirmad sellesse rohkem investeerima.
Tõepoolest – eelmisel aastal eraldas riik Eesti Teadusagentuuri kaudu teadusasutustele sihtotstarbelist nn uurimistoetust ligemale 40 miljonit eurot. Sellest tehnikateadlastele jagus vaid 12%, lõviosa riigi teadusrahast kahmasid endale loodusteadused, ühtekokku u 18 miljonit eurot, sellest bioteadused 8,2 miljonit.
2015. aastast pärinevad andmed ütlevad, et 117 miljonit eurot erasektori raha liikus teadusuuringute tegemiseks piiri taha, sest kodumaa ülikoolidest polnud võimalik neid tellida. Eestisse jäi toona vaid alla 8 miljoni siinsete ettevõtete raha, millega rahastati praktilise väljundiga teadusuuringuid.
„Meil on väga head teadlased, aga neilt ei saa üldjuhul uuringuid tellida, sest nad töötavad mujale. Ikka selleks, et elus püsida,” selgitas Meybaum. „Samas on kõik arengud nn rohepöörde suunas, mida ka tööstuselt nõutakse, teaduspõhised. Näiteks kliimaneutraalsus, ringmajandus, süsinikuheitmete sidumine, mürgivaba keskkond.”
Meybaum möönis, et kõik tahavad raha saada – keeleteadlased, rahvaluule uurijad, etnograafid, arhivaarid, aga keegi ei küsi, kust raha tuleb. „Raha tuleb tööstusest, mitte seina seest. See on igivana probleem – meie riik on õhuke ja paljude asjade jaoks raha ei jätku,” nentis Meybaum ja lisas, et kui me annaks raha neile, kes seda taasloovad, siis oleks seda ka rohkem jagada.
Liiga palju raha valesse kohta
Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht Tõnis Vare nentis, et kui loodusteadustele antakse ligi 55% rahastusest, siis on see võrreldes teiste EL-i riikidega anomaalne nähtus. Tehnika ja tehnoloogia valdkond vajab suuremat toetust ning seeläbi saavad toetust ka loodusteadused (matemaatika, füüsika, keemia, meditsiin), sest nad on tihedalt seotud. Vare hinnangul peaks riik korrastama valdkondlikku rahastamist ja mitte ainult tehnikavaldkonnas, vaid terviklikult. Tõnis Vare on seda meelt, et teadus peab ka ühiskonnale midagi pakkuma, kui riik sellele raha eraldab. Samale asjale on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Komisjoni eksperdigrupi hinnang Eesti teadusinfosüsteemile, mida võiks resümeerida nii – logelemise eest pole mõtet maksta. Teisisõnu pannakse Eestile südamele, et tarvis on leida prioriteedid ja tegevussuunad, mida ennekõike arendada ja vastavalt ka rahastada.
„Ega ühiskonnas ole ainult majandusprobleemid, terve ühiskond sipleb probleemides – meil ei jätku logopeede, reaalainete õpetajaid, perearste. Tarvis on rahastada valdkondi, mida ühiskond kõige rohkem vajab,” selgitas Vare. „Ja siinkohal jääb lauale muidugi majandus, sest kus see lisandväärtus ja sellega kaasnev suurem hulk raha ikka mujal tekib kui töötlevas tööstuses. Kui majandusel läheb hästi, siis on meil ka rohkem raha, mida jagada. Tark on seda jagada teadus-arendustegevusse.”
Tõnis Vare sõnul peaks muutuma kivistunud mõtteviis, et ühiskond niikuinii ei saa teadlaste tööst ja tegemistest aru, antagu neile vaid raha ja ühiskonnal ei ole õigust nõuda tulemust. „See on proportsiooni küsimus. Kui anda majandusele ja tööstusele rohkem, tuleb sealt ühiskonnale rohkem tagasi ja raha saab rohkem jagada ka neile teadusharudele, mis ehk nii palju ühiskonnale tagasi ei anna või kus otsene teadussiire puudub,” rääkis ta. „Kõik saavad aru, et baasteadus annab sisendi rakendusteadusele, aga ka baasteadust tuleks teha piiratud ressursside korral valdkondades, mis on Eestile otseselt vajalikud.”
Firmadel napib võimekust teadust teha
Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu tegevjuhi Ruta Rannala sõnul oleksid just teadlaste rakendusuuringud need, mis tema valdkonna ettevõtetele kasu tooks. Ta peab firmadele üsna sobivaks teadusagentuuri meedet Nutikas, aga siiani pole rõiva- ja tekstiilitööstuse ettevõtted seda meedet just teab mis palju kasutanud, sest puudu jääb võimekusest.
Lisaks märkis Rannala paari EL-i teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi Horisont 2020 projekti, mis on rakendusliku iseloomuga ja mille eesmärk on suhteliselt kiiresti lahendada mingisugune ettevõtte ees seisev praktiline probleem – juurutada uus tehnoloogia, võtta kasutusele uusi materjale jmt.
„Meie tööstusharu kasutab teiste tööstuste toodetud n-ö lõpptooteid – masinaid ja materjale. Eesti ettevõtted pole väga huvitatud materjaliteaduse alusuuringutest. Valdavalt väike- ja mikroettevõtetel puudub vastav võimekus, samuti pole meil siin sellist tööstust, mis lausa kiutasemel mingi uue materjali loomisega tegeleks,” kirjeldas Ruta Rannala olukorda. „Enamik ettevõtteid töötleb mujal maailmas välja arendatud ja valmistatud kangaid. Tuleb tunnistada, et Eesti firmades napib ambitsiooni, võrreldes sellega, milline võiks olla ülikoolide võimekus.”
Ta lisas, et ei soovi teha kriitikat rahajaotamise põhimõtete üle, kuid möönis, et proportsioon on paigast ära. Samas tuleks Rannala hinnangul vaadata ka keerulisel ajal peamiselt turunduse ja ärimudeli teemadega maadlevate ettevõtete võimekust, sest neil ei jätku tihti jõudu pikaajalistesse teaduspõhistesse arendusprojektidesse raha ja energiat panustada.
„Kui teadusest natuke eemale minna, siis innovatsiooniprojektidega on ettevõtetes olukord parem ja tehakse koostööd nii Tallinna Tehnikaülikooli kui ka tehnikakõrgkooliga. Need on päris huvitavad, teaduspõhised ja teadusmahukad projektid, aga nende raames ei looda uut teadust,” iseloomustas Ruta Rannala sektori ettevõtete arendustegevust. „Seal rakendatakse olemasolevaid teadmisi uuel, seni kasutamata moel. See on innovatsioon, mitte teadustöö.”
TAK-id panustavad tootearendusse
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) majandusarengu osakonna juhataja Kaupo Reede kinnitas, et ministeeriumis saadakse aru, et loodusteadused on inseneeriaga võrreldes seni riigilt suuremat rahastust saanud.
„Oleme ministeeriumis seda meelt, et inseneeria osa teaduses tuleb rohkem toetada. Sellest tulenevalt toetame ka ettevõtjate arvamust,” andis Kaupo Reede mõista, milliste ettepanekutega läheb MKM-i esindaja veebruaris toimuvale Eesti Teadusagentuuri koosolekule, kus rahajagamist 2020. aastaks arutatakse. „Selleks, et raha jagada, tuleb see kõigepealt teenida ja investeeringud teadus-arendustegevusse aitavad seda teha,” lisas Reede.
Ta selgitas ka 15 aastat tagasi suuresti euroliidu raha toel loodud ligi kümne tehnoloogia arenduskeskuse (TAK) praegust olukorda. Nimelt loodi TAK-id just ettevõtete ja teadusasutuste vahelise koostöö edendamiseks. Esialgu toetati TAK-ide tegevust EL-i fondidest, edaspidi peaksid nad muutuma iseseisvateks äriühinguteks, mille osanikeks on ettevõtted ja teadusasutused.
TAK-id muutuvad iseseisvaks
Praegu hakkab see aeg tasapisi kätte jõudma, mil selgub TAK-ide eluvõime ja potentsiaal saada isemajandavateks organisatsioonideks. EL-i rahad tehnoloogia-arenduskeskustele lõpevad käesoleval rahastusperioodil ning aastal 2022 peavad lõppema viimased programmilised tegevused, mida programmi raames toetati. Pärast seda peavad TAK-id juba ise hakkama saama.
Kaupo Reede sõnul on TAK-id saanud euroraha kahel rahastusperioodil. Eelmisel perioodil oli rahasaajate seas kaheksa TAK-i, käimasoleval on neist rahastatavate sekka jäänud kuus, kes said kokku 38,8 miljonit eurot.
„Praegusel rahastusperioodil langesid välja vähiuuringute TAK ja nanotehnoloogia TAK. Seda just sellepärast, et me ei näinud neis otseselt ettevõtjatele suunatud teenuseid ja tulemust. MKM jagab põhimõtet, et me ei toeta baasteadust,” selgitas Kaupo Reede.
Kaupo Reede hinnangul läheb allesjäänud TAK-idel päris hästi. Näiteks mõne TAK-i tegevusest moodustab toetus praeguseks vaid 12% kogueelarvest. See annab tunnistust sellest, et leitud on uued tuluallikad, majandamine läheb ülesmäge ja sellest on ka TAK-i liikmetest ettevõtetele kasu.
Omaette nokitsemine ei too kellelegi edu
Sirje Potisepp, Eesti Toiduliidu juht
Oleme teiste liitudega toetanud kahte printsiipi. Nimelt toetame sellist teaduse rahastust, et meil oleks ka edaspidi kõrgel tasemel teadlasi, nad jääksid Eestisse ja annaksid lisaväärtust oma riigile. Teiseks leiame, et teadus peab rohkem olema seotud ettevõtlusega ja teenima ka ettevõtluse huve. Seda on olnud meie hinnangul vähe ja siit algab kõik peale – teadlased nokitsevad omaette, taotletakse teadusrahasid EL-i fondidest, kuid tulemusi kas ei osata müüa või ettevõtted ei oska isegi arvata, et need tulemused on olemas. Selles olen korduvalt veendunud, kui oleme näiteks TalTechiga teinud teadussaavutusi tutvustavaid infopäevi. Sealt tuleb palju uut infot, mis on ettevõtetele tänuväärne.
Seega peaksid teadlased oma saavutustest rohkem rääkima. Siin on aga uus takistus – teadustöö tulemus on sageli kas konkreetse teadlase või teadusasutuse (äri)saladus ja see n-ö hoitakse teaduspublikatsioonideks.
Rakendusuuringud on valdkond, kuhu on kindlasti lisavahendeid vaja suunata. Kõik sektorid tunnevad minu meelest sellest puudust. Samuti on praegu lauale toodud toetusmeede, kus ettevõttel on võimalus palgata teadlane. Igati positiivne samm.
Toidutööstused saavad kasutada kahe teadus-arenduskeskuse kompetentsi: AS Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus (TFTAK) ja biokompetentsi keskus OÜ BioCC, mis on ka rahvusvaheliselt hinnatud teadusprojektide tegijad. Koostööd tehakse, aga võiks rohkem, sest toidutööstuse tootearenduse üks suund on tervislikkus ja funktsionaalsus. Ettevõtteid suunab reeglina teadlaste juurde kas igapäevaprobleem tootmises, mõni konkreetne toode või pikem vaade tootearendusele. Meil on suur töö ära teha, näitamaks, et teadusest on ettevõtlusele kasu. Siiani pole seda eriti tahetudki teha – igaüks nokitseb oma nurgas.
