Metallitööstuse probleemid algavad põhikoolist

Metallitööstused ajavad CNC-pingi operaatoreid tikutulega taga. Ametikoolid on valmis noortele vajaliku ameti selgeks õpetama, kuid algmaterjali napib. Probleem saab alguse juba kodudest ja varasema kooliastme haridusest.

Masina- ja metallitööstusettevõtted investeerivad järjepanu tipptehnoloogiasse, kuid kõigil neil on sarnane mure: „Seadmeid saab üsna lihtsalt hankida, kuid tööjõudu kataloogist valida on võimatu,“ ütles Radius Machiningu juhatuse liige Veljo Konnimois.

Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnikainstituudi lektor Madis Moor on nõus, et koolid ei suuda piisavalt CNC metallilõikepinkide operaatoreid ette valmistada. Kuid ta lisas, et kui puudub algmaterjal, on keeruline vajadust täita. Probleem kutseõppes algab rühmade täitmisega. Tallinna Tehnikakõrgkooli näitel võib välja tuua, et masinaehituse eriala õppekohad nii päeva- kui kaugõppes on küll täidetud, kuid konkurents ühele kohale väheneb iga aastaga. Lisaks on tehnikaerialadel suur väljalangevus kas majanduslike või isiklike probleemide tõttu, või ilmneb hoopiski eriala sobimatus.

Madis Moorile sekundeeris Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli metallierialade juht Enn Helemäe. CNC-operaatorite ja üldse metallitöö suurim mure on tema sõnul noorte vähene huvi. Sarnane mure on ka teistes riikides, kuid Eesti väiksuse tõttu paistab probleem siin teravamalt välja. „Ühiskonna suhtumine kätega tehtavasse töösse on üsna kehvapoolne,“ leidis Helemäe. See tähendab, et tööstus tervikuna ei ole paraku populaarne. Selline suhtumine metallitöösse algab tavaliselt juba kodust ning jätkub (põhi)koolis ja edaspidigi.

Baasharidus ja suhtumine jätavad soovida

Helemäe sõnul on murekoht üldhariduskoolid ja sealne tehnoloogiaõpetus. Õpetajaid, masinaparki, materjale – kõike on vähe. „Reeglina on tööõpetuse tund kas puidutöö või parimal juhul robootikatund ja seda ka siis, kui on õpetaja olemas. Enamik põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajaid ei ole kordagi käes hoidnud sirklit ja joonlauda ehk koolides praktiliselt puuduvad joonestamise tunnid. Tööstus aga põhinebki joonestamisel,“ kirjeldas Helemäe olukorda ja lisas, et vähene ühiskondlik huvi tehniliste oskuste vastu on viinud meid sinna, et need erialad ei ole enam popid.

Lisaks on Eestis ikka veel suhtumine, et iga õige noor läheb ülikooli ja vaid need, kes hakkama ei saa, kutsekasse. Siit jõuame järgmise probleemini: kutsekoolidesse jõuavad nõrga üldharidusliku tasemega õpilaskandidaadid. „CNC-operaatori või ükskõik millise teise metallitöölise amet nõuab kõvasti üle keskmise teadmisi ja oskusi. Õpilaskandidaadid on aga reeglina just see seltskond, kes on olnud põhikoolis õppimisega hädas. See on ka erialalt väljalangemise põhjus,“ selgitas Helemäe.

Veljo Konnimois on teadlik, et nad ei asu ettevõttena põhi- ja keskkoolilõpetajate silmis ihaldatuimate tööandjate hulgas. Tema hinnangul saab kehv suhtumine tööstusesse alguse juba koduse söögilaua taga, kus võetakse jutuks noorte tulevikuga seotud teemad. Konnimois leidis, et enne valiku tegemist võiks koolinoored käia rohkem tööstustes külas. „Tihti pole noortel õrna aimugi, mis meie seinte vahel toimub. Siin on suur saal täis tipptehnoloogiat ja hakkama peame saama õhinapõhiselt valdkonda jõudnud meeste ja naistega,“ lausus Konnimois.

„Omandate teadmised masinaehitusest, õpite juurde programmeerimise ja oletegi tööjõuturul tikutulega tagaaetav spetsialist,“ soovitas ta noortele.

Enn Helemäel on ettevõtetele üks soovitus, mis aitaks leevendada tasemel õppurite probleemi. Ettevõtted võiksid näidata suuremat initsiatiivi suunata oma töötajaid kooli täiendõppele. Tema kinnitusel on sel moel kooli tulnud väga häid ja motiveeritud õpilasi. Selliseks õppeks on mitmeid võimalusi: töökohapõhine õpe ja statsionaarse õppe erinevad vormid, mis toimivad tööelu häirimata.

Kas ainult praktika on piisav koostöövorm?

Kui Konnimois soovitab korda teha põhikoolide tööõpetuse klassid, nagu on siiani panustatud arvutiklassidesse ja muudesse interaktiivsetesse õppevahenditesse, siis Madis Moor näeb arenguruumi ka ametikoolide tehnilisel baasil. Ta loetles, et kindlasti saaks arendada koolide masinaparki, mis aitaks suurendada operaatorite individuaalset praktilist õpet. Arvestades, kui palju keerulisemaks on muutunud CNC-pinkidel töödeldavad detailid, siis peaks Moori arvates igas koolis olema üks aktiivtööriistadega treikeskus või lisa pöördteljega freeskeskus, mis on tööstuses CNC valdkonna standard. CNC-pinkide operaatoreid õpetatakse Eestis viies koolis.

Teisalt ongi ettevõtete kaasamine koolituste juurde vajalik, sest praktika sooritamine ettevõttes annab reaalse ülevaate, mis õppijat peale kooli lõpetamist ees ootab. Tehnikakõrgkooli koostööpartnerite hulgas on jätkusuutlikke praktikakohtade pakkujaid – näiteks Fors MV, Sami, Sumar Tools, Intar MW, Wisefab, Norcar BSB jt.

Enn Helemäe on ainult praktikaalase koostöö suhtes mõnevõrra kriitilisem. „Leian, et ettevõtete huvi ametikoolides õpetatava suhtes võiks olla suurem. Paraku kipub huvi kooli vastu piirduma vaid sooviga saada kiiresti töötajaid,“ nentis ta. Helemäe küll mõistab, et koostöö kooliga ei anna tulemust kohe, vaid alles kahe-kolme või isegi enama aasta pärast. Ilmselt on see ka põhjus, miks ettevõtted ei ole eriti huvitatud kooli ja õpilastesse põhjalikumalt panustama. Samas annaks see ettevõttele suurepärase võimaluse õpilasele positiivselt meelde jääda. Hilisem praktika- või töökoha valimine oleks Helemäe ütlusel juba valik hea tuttava ja ülejäänute vahel.

Hea näitena põhjalikumast koostööst kooli ja ettevõtte vahel tõstiski Helemäe esile Radius Machiningu. Lasnamäe Mehaanikakooli õpilased on seal praktikal käinud juba pikemat aega, aga kui 2018. aasta sügisel selgus, et koolil pole enam CNC-erialade õpetajat, tuli ettevõttest kooli tööle kooli vilistlane. Helemäe kinnitusel tekkis kooli ja ettevõtte juhtkonna vahel väga hea üksteisemõistmine.

Konnimois meenutas, et ühel Eesti Masinatööstuse Liidu nõupidamisel liikus info, et mehaanikakool jääb ilma väärtuslikust juhendajast. „Pikalt polnud siin midagi mõelda. Meie treimisosakonna juhataja Andrei Veršinin tõttas appi,“ jutustas Konnimois. Kaasa tehti terve õppeaasta. Konnimoisi väitel jäid kool ja õpilased ettevõtte panusega väga rahule. Ka ettevõtte jaoks oli mõju üsna kohene, kuna tööle leiti uusi inimesi. „Sellised väikesed panused valdkonda rohujuuretasandil kasvatavad ettevõtte ja ka tööandja brändi,“ väitis Konnimois.

Konnimois ei arva, et ettevõtete koostöö koolidega peaks olema kohustus. Kuid möönab, et praktikute loengutesse kutsumist kasutatakse siiski vähe. „Meie ägedamate ettevõtete tootearendajad suudavad tunde oma kogemustest ja edusammudest rääkida, nii et kõigil on säde silmis. Miks seda pakutakse ainult konverentsidel kalli raha eest tippjuhtidele? Saadame nende ettekannete tegijad koolidesse sama asja tegema,“ kutsus ta üles vajalikke ameteid noorte seas populariseerima.

Eestisse kogunesid CNC-koolitajad üle Euroopa

Eestis on hakatud CNC-alase haridusega tegelema rahvusvahelises mõõtmes. Eelmisel sügisel toimus Tallinnas esimene rahvusvaheline Haas Techical Education Centeri (HTEC) CNC- koolitajate konverents, kus oli osalejaid üle Euroopa.

Esimene CNC koolitajate konverents toimus 2.–3. oktoobrini 2019 Tallinna Tehnikakõrgkoolis ligi 50 osalejaga. Peale Eesti tuldi konverentsile ka Soomest, Norrast, Lätist, Leedust, Poolast, Itaaliast ja Inglismaalt. Konverentsi korraldanud Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnikainstituudi lektori Madis Moori sõnul oli põhiline eesmärk kokku kutsuda eri riikide CNC- koolitajad, et jagada omavahel kogemusi ja hariduses esinevaid probleeme ning arutada, milline on CNC tulevik. Lisaks suhtlusvõrgustiku loomisele toimusid praktilised töötoad, kus tutvustati trende viies valdkonnas: mõõteinstrumendid, lõikeinstrumendid, CAM-tarkvara, rakistus, robotlaoga varustatud CNC treikeskus.

Lisaks toimus CNC-treipinkide programmeerimise võistlus, millest said osa võtta kõik soovijad. Osales neli võistlejat ja parimaks osutus Vilniuse Tehnikaülikooli lektor.

Ka metallitööstusettevõtete külastused olid konverentsi programmis. Oma uksed avasid konverentsil osalejatele OÜ Enemat ja OÜ Radius Machining.