Elame süveneva inimtekkelise kliimakatastroofi tingimustes, kus iga vastutustundliku ühiskonnaliikme pühaks kohuseks on vähendada süsihappegaasi heidet – selline sõnum tabab meid viimastel aastatel katkematult nii meedia, poliitikute kui kodanikuaktivistide poolt serveerituna.
Ajastu nõuab muutusi nii organisatsioonide kui üksikisikute käitumises, vanadest tootmismeetoditest loobumist ja uutele – rohetehnoloogiatele üleminekut.
Inimesele tänavalt püütakse jätta muljet, justkui oleks kliimateaduses „kõik lahendatud“ ning ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC politiseeritud raportite seisukohad esindavad 97% või isegi 99% üleilmse teadlaskonna konsensust. „Kliimarealistidest“ skeptilised teadlased pole aga kadunud, pigem on nende read isegi täienenud.
Sihtasutuse CLINTEL.org hallatava rahvusvahelise kliimadeklaratsiooni „There is no climate emergency“ teadlastest ja asjatundjatest allkirjastajaid oli augustis 2021 juba 920, nende hulgas ka üks nobelist ja 9 IPCC eksperti. Sama sõnumiga NIPCC raportis „Climate Change Reconsidered“ esindas Eesti teadlasi aastal 2009 tänaseks lahkunud Tartu observatooriumi atmosfäärifüüsik Olavi Kärner, kelle lugu raskustest inimtekkelise kliimasoojenemise hüpoteesi (tänapäeval tuntud kui ACC, Anthropogenic Climate Change) mitte toetavate uurimistulemuste avaldamisel on leitav Postimehest.
Kliima tegelikult taastub?
Keegi ei eita pärast väikese jääaja lõppu alanud kliima mõõdukat soojenemist, kasvuhooneefekti ega inimtegevuse mõningast mõju kliimale, kuid juhitakse tähelepanu ohtude ülepaisutamisele piiratud võimekusega kliimamudelite alusel, mõnede mõjuritega mittearvestamisele ning kliimamuutusi peatavate meetmete utoopilisusele ja nendega kaasnevatele kuludele.
Tänaseks on keskkonnast kogutavad mõõteandmed oluliselt täienenud, luues tugevama põhja järeldusele, et CO2 kasv atmosfääris ei mõjuta meie planeedi pinnalähedast temperatuuri olulisel määral. Ajakirjandus jätkab küll inimkonna süüdistamist ekstreemsete ilmastikunähtuste põhjustamises, kuid vastava seirega tegelevad ametkonnad raporteerivad, et metsatulekahjude ulatus ega tormide energia pole viimastel aastakümnetel kasvanud.
Näiteks suurtest põlengutest atmosfääri jõudnud CO2 kogus oli aastal 2020 satelliitseireprogrammi CAMS hinnangul vaatamata ulatuslikele põlengutele Ameerikas ja Austraalias üks madalamaid kogu aastast 2003 alanud seireperioodi vältel ning üldine trend on langev.
Aastakümneid kandsid kliimaaktivistid loosungitel sõnumit jää sulamisest Antarktikas ja Arktikas kui vaieldamatust ACC tõendist. Viimaste aastate teadusuuringud on aga näidanud, et Antarktika liustikke sulatavad veealused vulkaanid ja ka Arktika soojenemine toimub soojemate vete, mitte atmosfääri mõjul. Mõlema pooluse jääkatte ulatus on sellegipoolest juba alates aastast 2017 taastumas, ehkki aasta keskmine CO2 kontsentratsioon atmosfääris kasvab taustal suhteliselt ühtlaselt.
Nii paleoklimaatika kui kaasaegsete temperatuuri ja süsihappegaasi seoste uurimisel on tuvastatud, et põhjuslikkus on pigem vastupidine – kliima soojenemise järel tõuseb CO2 sisaldus atmosfääris. See nähtus avaldub konkreetselt ka seni globaalset temperatuuri märgatavalt tõstnud tugeva troopilise tormi El Niño aastatel 1998 ja 2016, millele on järgnenud madalama juurdekasvuga või lausa jahenev periood. Põhjalikke ülevaateid nende ja teiste kliimaga seotud parameetrite dünaamikast leiab Oslo Ülikooli emeriitprofessor Ole Humlum’i kodulehelt climate4you.com.
Teadlased eri meelt
Ka IPCC raames koostööd tegevate riikide teadlaste vahel on selgeid erimeelsusi inimtekkelise CO2 poolt põhjustatud kliima soojenemise eeldatavas ulatuses. Ehkki praktiliselt kõik IPCC värskeima kliimamudelite perekonna CMIP6 esindajad näitavad ajalookontrollis suuremat soojenemist kui tegelikkuses esines, erineb märkimisväärselt eri riikide teadlaste poolt kasutatav hüpoteetiline ECS (Equilibrium Climate Sensitivity), mis näitab atmosfääris CO2 sisalduse kahekordistumisele järgnevat temperatuuri tõusu. Vahe on kordades, 1,8 °C kuni 5,6 °C. Katastroofi stsenaariumeid genereeribki see ülemine ots.
Mudelistid on jõudnud isegi väideteni, et kuna reaalsed mõõtetulemused ei kinnita nende poolt ennustatud soojenemist, peavad vead olema tekkinud mõõtmistel. Pikaajalise mõõtmistega seotuse tõttu olen pigem nõus nobelistist füüsiku Richard Feynman’i õpetusega teadusliku meetodi osas – kui katse (mõõtmised) ei kinnita teooriat, on teooria vale.
Nagu tõdevad veebi therightclimatestuff.com koondunud endised Apollo, Space Shuttle ja ISS kosmoseprogrammides osalenud NASA teadlased ja insenerid, ei ole neil teaduskirjandust analüüsides ja mõlema leeri teadlastega suheldes õnnestunud tuvastada veenvaid tõendeid katastroofiliste kliimamuutuste poole liikumise kohta. Nende poolt koostatud soovitused on ühe infomeeritud vaatenurgana tutvumist väärt – fossiilkütustelt üleminekut nähakse algamas aastal 2055.
Paraku on paljud teadlased, poliitikud, ametnikud ja elukunstnikud end selleks liiga sügavalt kliimakatastroofi investeerinud, et köhatades eksimust tunnistada ja edasi toimetada. Seda on teinud küll kaks inimtekkelise kliimasoojenemise uurimise kunagist algatajat – USA valitsust nõustava teadlaste grupi JASON liikmetest professorid Roger Revelle ja William Happer.
Neist viimane on võtnud elutööks selgitada inimtekkelise CO2-põhise ohtliku kliimasoojenemise hüpoteesi ekslikkust ja sellel põhinevate poliitikate kohatust, samuti süsihappegaasi kasulikkust taimekasvu ergutajana ja Maa rohelustajana. Aastal 2009 puhkenud kliimateadlaste elektronkirjade häkkimise ja avalikustamise järgne skandaal, nn Climategate, andis hea ülevaate mõnede juhtivate teadlaste ja ametnike ennastsalgavatest püüdlustest IPCC vaatega mitteühilduvate teadustulemuste avaldamise takistamisel.
Kriitika rohepöörde aadressil
Viimasel ajal Maa kiirgusbalanssi uurinud professor Happer’i sõnul on väga raske panna tehnilise taibuga inimest uskuma, et isegi CO2 osakaalu kahekordistumisel atmosfääris võiks sellega kaasnev muutus kosmosesse suunatud soojuskiirguses suurusjärgus mõni W/m2 Maal katastroofi põhjustada. Ainuüksi pilvede mõjul tekkivad erinevused on märgatavalt suuremad. Ehk sellepärast määrataksegi kliima-ametnikeks sageli humanitaar- või majandusharidusega isikuid, kes saavad kliimakriisi jutlustada õndsas teadmatuses termodünaamiliste ja kiirguslike protsesside olemusest.
Rohepööre annab kahtlemata tööd paljudele ekspertidele ja ametnikele, ettevõtetele tulevikus kehtestatavad kohustused põhjustavad lisaks ka administreerimiskulude kasvu. Kui need pingutused oleks tõesti põhjendatavad vajadusega elu säilitamiseks planeedil, ei tohiks kellelgi nende vastu midagi olla. Šveitsi kodanikud lükkasid aga elamiskulude kasvu kartes sellegipoolest juunikuisel rahvahääletusel oma CO2-seaduse tagasi. Euroopa Liidu kodanikele selliseid valikuvõimalusi pakutud ei ole.
Hiljutisel teaduspoliitika konverentsil „Teadus kui Eesti arengumootor (VIII). Kuidas targalt roheliseks pöörata?“ kostis varasemast enam kriitikat „rohepöörde“ teemal. Silmapaistvaimad küsimused tulid akadeemik Jaak Aaviksoolt. Ta muuhulgas viitas ka valitsevale teadmatusele Eesti positsioonide osas novembris toimuval kliimakonverentsil COP26.
Tahaks loota, et Eesti ei ürita seal pailapse õhinas võtta kohustusi, mis viiks meid samale tasemele seni ainsa riigiga maailmas, mille kliimaeesmärgid ühilduvad õhutemperatuuri tõusu hoidmisega 1,5 °C tasemel aastaks 2100. See riik on Gambia.
Tunnustatud kliimateadlane, MIT meteoroloogia emeriitprofessor Richard Lindzen ja dr Happer on nende seas, kes ütlevad – tuleb säilitada julgust mitte midagi tegemiseks CO2 heite osas.
Liikumine madalama võimsustarbe ja optimaalse ressursikasutusega seadmete, puhtamate energiaallikate ja mõistlikus tempos juurutatava ringmajanduse poole on iseenesestmõistetavalt ju oluline, võtmesõnaks on aga adapteerumine.
Kui kliima ka lähikümnendil soojenemisega ähvardanud mudelite ennustustele vastavalt ei käitu, tuleb järeldada, et õigus oli IPCC seisukohtade, kliimaseaduse ja roheleppe CO2 heitega seotud klausleid kritiseerivatel teadlastel ning nende põhjal ettevõtetele kehtestatud piirangud ja kohustused olid mõttetu energiakulu, mille maksis kinni maksumaksja.
Artikkel ilmus 2021. aasta ajakirja TööstusEST energeetika erinumbris. Kõik artiklid loetavad siin.
Ajakirja trükiversioon jõuab kõikide Eesti tööstusettevõteteni:
