25. mail 2022 toimuva Eesti tööstusettevõtete konkurentsivõime konverentsil Industry 5.0 ühes muutuste juhtimist käsitlevas aruteluringis osalev AS-i Orkla Eesti juhatuse esimees Kaido Kaare leiab, et muutustele peab eelnema selle mõjude põhjalik analüüs, sest ülepeakaela tehtud muudatustest võib kasu asemel rohkesti kahju sündida.
Konverentsil osaledes püüab Kaido Kaare näiteks sõnastada vastust küsimusele, kuidas suure ettevõtte tippjuhina ära tunda vajadust, et tuleb hakata tegelema digitaliseerimise või tootmise automatiseerimisega. Lisaks käsitletakse selles aruteluringis veel selliseid teemasid, nagu – millised eeldused peavad olema täidetud, et muudatused ellu viia, millised võivad olla muudatuste tagajärjed ettevõttele nii heas kui halvas mõttes. Lisaks on plaanis arutleda ka selle üle, millised peaksid olema tänased otsused, et viie aasta pärast oleks võimalik rohepööre edukalt ellu viia.
Viimase 18 aasta jooksul mitmeid Eesti toidutööstusettevõtteid juhtinud Kaido Kaare leiab, et suured muutused nii ettevõtetes kui ühiskonnas tervikuna, olgu selleks siis uute IT-lahenduste kasutuselevõtt, tegevusstrateegia muutmine või rohepööre, tuleb ette võtta ja läbi viia tasakaalukalt, läbimõeldult ja kui vaja, siis etappide kaupa. Jah, seda kõike peab tegema visa järjekindlusega, aga mitte tormakalt pelgalt emotsioonidele tuginedes, vaid taktikaliselt läbimõeldult. Nii, nagu kaalutleb maratonijooksja, kel seisab ees 42 jooksukilomeetrit.
Kuivõrd praeguses kriisidest räsitud olukorras suudab ettevõte üldse keskenduda pikemasse tulevikku vaatavatele arengutele?
Orklas on konkreetsed arenguplaanid tehtud kuni aastani 2025. Aga praegu tegeleme ikkagi Ukraina konfliktist ja ka teistest kriisidest tulenevate tagajärgede ohjamisega, olgu selleks siis hinnatõus või tarneraskused. Aga ka sõjapõgenikega, keda oleme toetanud nii Ukrainas kui Eestis. Seega enamik energiast läheb momendil ikka lühikese vaate peale, pikk vaade on küll jätkuvalt taustal töös, aga saab vähem fookust.
Praegu kimbutab maailma majandust mitu erinevat kriisi. Milline nendest toidutööstuse jaoks kõige rõhuvam on?
Toidutööstuse kõige tähtsam ülesanne on tootmist jätkata – et me saaksime toorained, pakkematerjalid ja kõik muu vajaliku kätte. Praegu on teatud toormekategooriad, mis pole saadaval või on nende hankimine väga keeruline. Otseselt Ukraina konfliktist tulenevalt on tõsiseid probleeme näiteks päevalilleõliga ja kõigega, mis toodetud päevalille baasil – õli, seemned, letsitiin jmt. Meie ülesanne on hoida tootmine elujõulisena ja jooksvalt lahendada tarneprobleeme.
Teine on kindlasti energiakriis, mis ka meid tugevasti mõjutab. Peame selle mõjud enda jaoks n-ö lahti mõtestama, et lahendusi leida, olgu tegemist siis gaasi, elektri või kütustega. Need asjad nõuavad igapäevast tähelepanu ja kiiresti langetatud otsuseid.
Ja kuigi oleme justkui väljumas Covidi-kriisist, on inimesed sellest siiski veel psühholoogiliselt löödud ning tööandjana peame tähelepanu pöörama ka sellele, kuidas töötajad on valmis tavapärasesse elu- ja töörütmi naasma ning edasi pingutama.
Lisaks siis veel läinud aasta lõpus teatavaks tehtud kliimaeesmärgid, sest ega keegi ju neile praeguseks muutunud olukorra tõttu pidurit tõmmata kavatse?
Ei kavatse. Ma olen seda meelt, et rohepööre peab igal juhul tehtud saama. Samas on see maratonijooks. Rohepööre ei ole sprindidistants. Praegu ma paraku näen siin tendentsi, kus teatud ametkonnad on valinud rohepöörde läbiviimiseks just selle sprinditempo. Minu hinnangul ei ole see meile jõukohane.
Peame rohepöörde kontekstis kokku panema pikaajalise plaani, lisama sinna ressursid, mõõdikud ja vaheetapid, tegema mõjuanalüüsi, et saada selgust, kus me oleme ja mida saame täpselt teha. Me ei tohi kiirustada ega n-ö esimesel kilomeetril hinge kinni joosta, sest ees seisab ikkagi maratonidistants. Suur plaan peab aga olema kõigile üheselt arusaadav. Järskude spurtidega siin finišisse ei jõua.
Rahvas räägib, et Ukrainas käiv sõda on hea kattevari kõikvõimalikeks hinnatõusudeks, et tarbijalt viimast kätte saada. Mida ütlete selle peale?
Kõigepealt ütlen ma seda, et iga sõda on väga halb. Ja kindlasti ei ole sõda ühelegi ettevõttele ettekäändeks midagi hindadega teha. Hinnatõus on iseenesest kõigile osapooltele valulik protsess – nii tootjatele, kaubandusele kui tarbijatele. Toidutööstuses ei ole teemaks see, et millegi varjus midagi teha. Pigem oleme hiljaks jäänud, et kompenseerida juba eelmisel aastal alanud energiahinna tõusu või selle aasta alguses maad võtnud tooraine hinnatõusu, et säilitada ettevõtete tegevuse jätkusuutlikkus.
See ei tähenda, et ettevõtted hindade tõstmisega oma kasumit suurendaksid. Kes jälgib toidutööstuse majandusnäitajaid, see veendub ise, et kasumid on aasta-aastalt vähenenud. Paaril viimasel aastal tulenes see langus koroonapandeemia mõjude tõttu, nüüd aitab sellele kaasa sõda Ukrainas. Nii et toidutööstus tegeleb praegu jätkusuutlikkuse tagamisega, et suudaksime jätkuvalt toota, investeerida, tooteid ja pakendeid arendada ning inimestele palka maksta. Selles olukorras ei saa kasumi suurendamisest juttugi olla.
Kas mõnes valdkonnas tuleb siis praegu toimetada ka 0-marginaaliga või müüa isegi midagi alla omahinna, et traditsioonilised tooted turult ei kaoks?
Ma ei saa seda täpselt kommenteerida, sest Orkla on börsiettevõte, mille majandustulemusi, sh segmentide kasumlikkust avalikustada ei saa. Aga üldiselt toidutööstusest rääkides tundub, et kasumid kõigis valdkondades vähenevad. Tootesegmentide kasumlikkust on püütud hinnatõusudega säilitada või siis vähemalt kasumi langus minimaalseks viia. Kordan veel, et praegu on oluline jätkusuutlikkuse tagamine – kui me täna midagi ette ei võta, siis pikaajaliselt kaotab siinne toidutööstus oma konkurentsivõime.
Mis mõjutab piirkonna toidutööstuse kulubaasi kõige rohkem?
Olen niimoodi aru saanud, et Balti riikide toidutööstuse kuludes on energia osakaal märksa suurem kui Skandinaavias või Kesk-Euroopas. Ja see kandub edasi ka toodangu jaemüügihindadesse. Meil väikeste riikidena on sõltuvus energiakandjatest palju suurem kui teistsuguse energiabilansiga riikides. Sellest sõltub, kui konkurentsivõimelised me oleme nii Eestis kui eksportturgudel.
Millist ohtu kätkeb endas kohalike toidutööstusettevõtete konkurentsivõime langemine?
Risk on väga suur, et see langeb. Välisturgudel konkureerides ei ole meil täna käes kuigi head kaardid, sest meie kulubaasid on kõrgemad. Reaalne risk on see, et ettevõtetel ei ole enam seda varu, mille arvelt lähematel aastatel kriisides ellu jääda. Kaks rasket aastat on Covidi tõttu juba selja taga ning kui nüüd n-ö vana rasva enam ei ole, siis see võib tähendada osade ettevõtete tegevuse lõpetamist. See võib juhtuda, kui ei suudeta kasvanud sisendkuludele hinnatõusust katet leida.
Seega on ka palju loota, et keegi sooviks Eestisse väljastpoolt investeerida, et siin mingit laadi tootmist arendada?
Praegu on tõesti nii, et meie piirkond investoritele kuigi atraktiivne ei ole. Küll on näiteks Orklal suured investeeringuprojektid töös Lätis – peagi valmiv küpsisetehas ja uus Laima šokolaaditehas, aga need algatati juba aastate eest. Aga praegune kriiside aeg tingib selle, et ennekõike peame tagama oma jätkusuutlikkuse ja uusi suuremahulisi investeeringuid ei alustata.
Poliitikute suust kuuleb, et ettevõtjad peaksid rohepöörde oma äri vankri ette rakendama. Sõnades lihtne, aga tegudes?
Sõnades on lihtne, aga eks tegusid ole juba ka. Olgu selleks siis alternatiivsete energialiikide kasutamine, et vähendada näiteks maagaasi ja raske kütteõli kasutamist, investeerida päikeseenergiasse jmt. Seda me kõike ka teeme. Küsimus on pigem suures pildis – mis viib meid rohepöörde eduka tulemuseni? Eesmärkide saavutamisse, kuidas me saame oma jalajälge vähendada, peavad panustama kõik osapooled, sh ka tarbija. Siia alla kuulub jäätmete tõhusam sorteerimine, toidu raiskamise vähendamine jne. Ettevõtete puhul jah, jätkusuutlikkus peaks saama ärimudeli osaks. Orkla on seda niimoodi käsitlenud viimased viis aastat.
Rohepöördega seotud investeeringud tuleb ka tagasi teenida?
Jah, aga peame arvestama sellega, et näiteks energiamajandusse tehtud investeeringud on pikema tasuvusajaga, kui ütleme ühe roboti soetamine, mis teenib ennast paari-kolme aastaga tagasi. Energiainvesteeringud on aeganõudvad protsessid. Orkla näiteks soovib Põltsamaa tehase lähistele rajada päikesepargi, millest saadavat energiat kasutada ka loomulikult oma sealse tööstuse tarbeks, aga sooviga ka ülejäävat elektrit võrku müüa. Paraku praegu pole sealkandis lahendust ega vajalikku võimsust, et me saaksime selle jaama üldisesse elektrivõrku ühendada. Ja lähiajal seda võimalust ka ei tule. Me teeme selle jaama küll n-ö off grid lahendusena valmis, aga kuni ülejäävat energiat võrku müüa ei saa, on selle rajamine muidugi väga pika tasuvusajaga. Elektrivõrk on pudelikael, mis ei võimalda kasutusse võtta taastuvelektrit, mida ettevõtjad oleksid praegu valmis turule tooma.
Toidutööstuselt nõutakse korduvkasutusega pakendi kasutuselevõttu. Kuivõrd reaalne see üldse on?
Toidu puhul on see tänases olukorras kohati võimatu – toidupakendites kasutatavat kilet ja plasti uuesti toidupakendina kasutada ei saa. Sellist tehnoloogiat ei ole olemas. Küll saame neid materjale taaskasutada energia tootmiseks, õigesti sorteerides saaksime pakendijäätmetest ka mingeid muid plaste toota, aga mitte toidu pakendamiseks, kus kõrgemal tasemel on vaja järgida hügieeninõudeid, samuti temperatuure, mida üks või teine pakendimaterjal peab tagama.
Kuivõrd sellised kabinetis sündinud otsused võivad devalveerida kliimaeesmärkide ideed?
Ma saan aru, et direktiive koostades on ametnikel kindlasti mingi mõte, kuidas seda teha. Aga täna ei ole need otsused sageli reaalselt töötavad. Ühe variandina on välja käidud, et paneme teatud pakenditele lihtsalt mingi rahasumma juurde, aga see ei lahenda ju probleemi, sest pakend ja selle käitlemine ei muutu ju keskkonnasõbralikumaks. Tõsi on, et tööstusele jäävad sellised otsused pigem arusaamatuks. Me ei saa teha kommipaberit korduvkasutatavaks. Meie tootjatena saame lähtuda põhimõttest – vähemaks ja õhemaks. Vähendada mõnda kihti, kasutada vähem värve ja lakke. Seda tootjad ka teevad.
