Pärnumaa ettevõte Welmet on omanäoline terves Balti regioonis – suurtööstustele üle maailma toodetakse tigusid ja tigukonveiereid. See on metallitöö valdkond, mida võib pidada üheks keerulisemaks lehtmetalliga opereerimiseks üldse – ühe teo kokkukeevitamine on ütlemata peen käsitöö.
Põhja-Pärnumaa vallas Pärnu-Jaagupi külje all tegutsev metallifirma Welmet asub kunagise kohaliku EPT (Eesti Põllumajandustehnika) territooriumil.
Oluline osa kogu kompleksist saigi pärast erastamist aluseks OÜ-le Welmet, mis hakkas esimese hooga tootma seadmeid puidutööstusele. Vähemalt sellest sai Welmet sisse esimese elujõu.
Valiti kindel tootmisvaldkond
OÜ Welmet juhatuse liige Märt Lehtsalu ütleb, et Welmet sai iseseisva firmana õige hoo sisse ajal, mil puidutööstuse liinide tootja Hekotek hakkas ehitama sisseseadet Imavere saeveskile, mida toona arendas Sylvester – sinna tehti seadmeid ligi viie aasta vältel.
Ta ise sattus Welmetisse pärast 2008. aasta majanduskriisi, kui 2011. aasta mais tuli ta juhtima ettevõtet, mille paar kriisiaastat olid juba kaunikesti tühjaks väänanud, nii et palgal oli siis vaid kümmekond inimest ning firmat tuli taas üsna maast-madalast hakata üles ehitama. Tehase masinapark oli selleks ajaks üsna amortiseerunud, sestap soetas ta kohe uue painutuspingi.
Aastal 2015 jõudis Märt Lehtsalu arusaamisele, et niimoodi, pelgalt ühest kliendist sõltudes, edasi minna ei saa. „Ei tundunud mingi erilise äriplaanina. Kui hakkasime pangast uue keevitushalli ehitamiseks raha küsima, siis sealt öeldi ka, et teie sõltuvus paarist-kolmest tellijast on liialt suur ning kliendibaasi on tarvis laiendada. Ja siis tegelikult juhtuski nii, et vaevalt saime kopa maasse löödud, kui meie põhipartneril ei olnud meile enam tellimusi anda,” meenutab Märt Lehtsalu Welmeti kannapöörde aega eelmise kümnendi keskel.
„Siis oli päris ärev periood – ehitame uut tootmishoonet, aga endal pole õieti tööd. Hakkasin põhjalikumalt analüüsima, mida me siis õigupoolest toodame ja milline toode nendest on kõige kasumlikum. Ja sellest analüüsist tuli välja, et igasugused teod ja tigukonveierid on kõige tulusamad toota.”
Nii sai otsustatud, et ettevõte peabki keskenduma oma kõige kasumlikumale osale tootmisest – tigude ja tigukonveierite tootmisele. Sest juba antiikajal Archimedese leiutatud kruvi ja kruvipump, millega ta vett tõstma hakkas, tänapäevase tiguülekande eelkäija, on läbi aja kestnud tänaseni võrdlemisi universaalse ja praktilisena.
Lõputult avar tööpõld
Tänaseks on Welmetil oma nišis kand kindlalt maas, sest sellisel tasemel tigude ja tigukonveierite tootjaid vähemalt Balti riikides rohkem ei ole. Kui aastal 2016 moodustas tigude tootmine ettevõtte müügitulust umbes 40%, siis praegu on see 80%.
„Pidime küll omajagu ringi reisima, aga takkajärgi meenutades ei olnud sellesse ärisse sisenemine ja tellijate leidmine ülemäära keeruline,” tunnistab Märt Lehtsalu. „Avastasin enda üllatuseks, et selliseid metallifirmasid, kes teevad projektipõhiselt tigusid, ei olegi nii väga palju. Küll oli ja on palju firmasid, kes teevad erinevaid metallitooteid, sh ka tigusid. Ehk – selliseid ettevõtteid, kes ütleks, et nad teevad ainult tigusid ja nad suudavad teha igasuguseid tigusid, ei olnud palju toona ja ei ole neid kuigi palju ka praegu. Welmet on selline ettevõte.”
Lehtmetallist teosektori valmistegemine on üldse kõige keerulisem metallipainutamise protsess.
Tänapäeval kasutatakse tigu- transportööre paljudes seadmetes ja erinevates tootmisüksustes peaasjalikult siis mingit sorti materjali liigutamiseks. Näiteks liigutab tigu vilja kombaini mahalaadimisseadmes või viljakuivatites, aga samas kasutatakse neid ka suurtes tselluloosikombinaatides. Welmet keskendub just viimasele ehk siis eriprojekti järgi valmistatud tigude ja tigukonveierite tootmisele.
Puidurafineerimistehaseid rajatakse tänapäeval kõikjale üle maailma, seega tööpõld selles vallas on ka Pärnu-Jaagupis lai. Welmeti teod on sellistes tehastes töös 24/7, kusjuures keskkond, milles nad töötavad, on metalli jaoks suhteliselt kehva – happeline, kõrge temperatuuriga ja muidu üsna agressiivne ning see kulutab materjali üsna kiiresti läbi. Mistõttu seadmed vajavad regulaarset väljavahetamist. No ja see omakorda muudab nende tootjate tööpõllu veelgi avaramaks.
„Praegu on meie kõige parem äri just nende n-ö varuosatigude tootmine, sest tüüplahendusi selles valdkonnas ei ole. Kõik need tehased on erinevad, disainitud oma asukoha, materjali omapära, tootmise intensiivsuse ja veel kümnete spetsiifiliste parameetrite järgi,” kirjeldab Märt Lehtsalu. „Lisaks tuleb oluline osa tellimustest Põhjamaade tselluloositehastest, mis on rajatud juba üsna palju aega tagasi. Mina olen 44, aga mu käe alt on läbi käinud tellimuste jooniseid tehastele, mis on vanemad kui mina.”
Kõik tööd on projektipõhised
„Ma julgen väita, et lehtmetallist teosektori valmistegemine on üldse kõige keerulisem metallipainutamise protsess. Õigemini, mitte protsess ei ole keeruline, vaid eeltöö, et välja arvutada, kuidas tasapinnalisest materjalist teha õige sise- ja välisdiameetri ja vajaliku sammuga tigu,” räägib Märt Lehtsalu. „Robot tigu ei keevita, see on põhjalik käsitöö, mis vajab head spetsialisti, kes valdab keevitustöö peensusi. Mina leian, et teha päevast-päeva mingeid ühelaadseid kombainijuppe ei ole ala, kus ennast kulutada.”
Muide, Märt Lehtsalu on hariduselt hoopis raamatupidaja ja finantsjuht. Tänu sellele oskab ta ka hästi välja rehkendada, mida tähendab masstootmine – võtad 60 inimest tööle ja muudkui toodad. Ja selle tulemuseks on, et töötajad saavad palga, riik saab maksud, tooraine tarnija saab oma raha kätte, energiamüüjad samuti – ettevõtte omanik aga on sunnitud küsima: „Mida mina saan?”. Tema peab kogu protsessi eest vastutama ja kui kuskilt peaks kärisema, tuleb see firma osanikel kinni maksta.
Praegune Welmeti töökorraldus eeldab muidugi ka klientide otsimist. Kui 15 aastat tagasi andsid Hekoteki tellimused ettevõtte käibest kuni 95%, siis kuue aasta eest jaotus käive juba kolme-nelja suurema tellija vahel ning nüüd on ettevõttel ühtekokku 15–20 klienti. Suurimad neist on Andriz, Valmet ja Raumaster, kes on ka ühed suurimad pulp & paper sektori tehaste tehnoloogia ehitajad maailmas.
Projekteerimistööd Welmetis üldjuhul ei tehta, lõviosa toodangust valmib ikkagi tellija jooniste järgi. Viimase kuue aasta jooksul on Welmeti arendamisse investeeritud kaugelt üle miljoni euro.
Tooraine kiire hinnatõus
Viimasel paaril aastal väldanud koroonakriis ja nüüd sel aastal sellele lisandunud Ukraina sõjast tingitud tarneraskused, mis on kogu maailmas pannud riike ja ettevõtteid oma kaubavahetuskanalid ümber mängima, pole Welmeti investeerimisplaane siiani eriti mõjutanud.
3 korda on musta metalli hind kerkinud viimase kolme aasta jooksul.
Eelmisel aastal osteti kaks uut kraanat, detsembris tellis ettevõte uue treipingi, mis juunikuus kahale jõuab ja praegu on CNC-freespingi soetamine käsil – võetakse pakkumisi ja sondeeritakse pinda. Ka pangast on põhimõtteline „jah” finantseerimise osas antud.
„Meil on põhiportsessi masinad ja seadmed kõik alla kümne aasta vanad ning näiteks NC-sektoripainutuspink on maailma tipptehnoloogia,” kinnitab Lehtsalu. „Iga uus klient, kes meile tuleb, tunnistab, et – ohhoo, poleks eales uskunud, et teil siin Eestis võib säärane tehas olla.”
Iga uus klient, kes meile tuleb, tunnistab, et – ohoo, poleks eales uskunud, et teil siin Eestis võib säärane tehas olla.
Samas tunnistab ta, et materjali ehk siis metallitoorme kallinemine on viimase aasta jooksul olnud vägagi tuntav. Hindade kiire kerkimine algas tema sõnul 2021. aasta märtsikuus. Näiteks kui 2019. aasta detsembris oli tavalise musta metalli hind umbes 600 eurot tonn, siis 2021. aastal võis hind küündida juba 1700 euroni tonni eest. Praegu on kallim hind, mille Welmet musta metalli tonni eest maksnud, 2500 eurot.
„Võib öelda, et ajavahemikus 2019. aasta detsembrist kuni 2022. aasta veebruarini on musta metalli hind sisuliselt kolmekordistunud, roostevaba teras on aga oma poole jagu kallinenud,” tõdeb ta. „Tõsi – esimesel koroona-aastal oligi metalli hind maailmaturul tavatult madal, aga ikkagi on hinnatõus kiire ja tuntav.”
Tigu võimaldab täpsust
Tigukonveierile on muidugi olemas ka alternatiive, see pole otseselt asendamatu, aga samas eelistatakse seda teatud kohtades kettkonveierile. Samas ei saa tigukonveier olla ülemäära pikk ja väga kiire tootlikkusega. Näiteks kettkonveieri tootlikkus m3/h kohta on reeglina suurem, piltlikult siis auto laadimise aeg on lühem jmt. Ning tingukonveier on ka üldiselt üksjagu kallim teistest materjali liigutamise viisidest. Kuid võib olla mõnedes oludes teistest võimalikest lahendustest märksa efektiivsem. Lisaks on tigu põhimõtteliselt hooldusvaba, seda seni, kuni ta lihtsalt füüsiliselt läbi kulub.
Asendamatuks võib tigu pidada igasuguste doseerimiste ja kokkusegamiste juures, kuna võimaldab tootlikkust ja materjalikoguseid täpselt määrata. Teo sektori sammu saab tootmise käigus väga täpselt paika panna ja loomulikult peavad ka keevitajad olema täpse käega.Lisaks on ühe kvaliteetse teo tootmise juures ülioluline teo nn sektori painutamise võimekus – selles peitubki tegelikult tigude tootmise sisu ja teadmine. Selle võimekuse annavad vastavad seadmed, tipptehnoloogia, spetsiaalne tarkvara ja ettevõttes olev oskusteave.
Seega – oma valdkonnas edu saavutamine ja klientide võitmine ei tule lihtsalt, selleks kulub muidugi rohkesti investeerimisraha, aga põhiline on ikkagi pühendumine oma spetsiifikale ja järjekindlus.
