Eesti tööstus peab saama oma isikupärase ilme

2024 on olnud tööstusele keeruline aasta, kus pidev ootus turgude taastumiseks on pannud ühte pidi pingutama, et olla selleks valmis, samas pole turud oodatud mahus taastunud ja see on teinud ettevõtete olukorra keeruliseks.

Jätkuvalt on väljakutseteks nii tööjõuga seotud probleemid, digitaliseerimine, sisendhindade kallinemine kui ka uue teemana kestlikkusega seotud ootused. Kuid suurema pildina on üleval küsimus, kuhu suunas Eesti tööstus peab arenema?

Eksporti ja välisturgudele jõudmist iselomustab täna suutlikkus erineda. CNC-pinke või painutusvõimekust omavad paljud ning lihtsalt see ei anna eelist. Oma protsesside ja teenuste arendus ning kvaliteedi tõstmine on olulisemaid suundi, kuhu panustada. Kusjuures ükski arendustegevus ei oma väärtust, kui seda ei suudeta maha müüa.

Tulevikus rohkelt määramatust

Digitaliseerimine tööriistana pole oma olulisust kuhugi kaotanud. Ka näiteks Rootsi, kus on tööstuse digitaliseerimise tase meie omast oluliselt kõrgem, näeb jätkuvalt ühe keskse eesmärgina vajadust arendada tööstuse digitaliseeritust ja protsesside automatiseeritust. Teisalt näiteks Saksamaa suunalt on juba eeldus, et Eesti ettevõtted on digitaliseeritud ning see võimaldab meil seal suunas jalga ukse vahele saada.

Lisaks väljakutsed sisendhindadega, kus meie hinnatase ei pruugi olla enam mingites segmentides konkurentsivõimeline. Samas tuleb ettevõtetel pidevalt rinda pista erinevate tasude tõusudega. See teeb tuleviku ebakindlaks, kuna on keeruline ennustada, kui palju üks või teine sisend aasta pärast maksta võib.

Kestlikkus, kui suhteliselt uus teema tööstuse jaoks, mõjutab erinevaid tööstusharusid järjest rohkem. Töös oleva kliimakindla majanuse seaduse juures olevad arvutused näitavad, et kui kõrvale jätta sisendenergia, transport ja põlevkiviõli tootmine, siis on Eesti töötleva tööstuse heitemäär kogu Eesti heitest 4%. Siinkohal oleks lihtne öelda, et andke tööstusele piisavas mahus taastuvenergiat, kujundage ümber transpordisektor kestlikuks, tehke seda konkurentsivõimelise hinnaga ning selle ülejäänud 4%-ga saab tööstus ise hakkama. Ringmajanduse praktikad, ressurssitõhusus jne on nagunii igapäevane tööstuse osa.

Turu ootused muutuvad

Kuid ei saa ära unustada regulatsioone ja turu ootust. Kestlikkusega seotud regulatsioone tuleb järjest juurde ning nendega seotud aruandlus kasvab mühinal. EL on kehtestamas järk-järgult kõikidele ettevõtetele aruandluskohustuse ja sellega seoses peab iga ettevõte olema võimeline oma keskkonna jalajälge mõõtma. Sellest lähtuvad ka meie välispartnerid, kes juba ootavad, et Eesti firmad oleksid võimelised kestlikkuse suunas tehtud arenguid näitama. Alati on parem valida partneriteks neid, kes on juba vähemalt osaliselt nende tingimusi täitnud, kui neid, kes alles alustavad oma kestlikkuse teekonda.

Seega, kui ühelt poolt suunavad meid erinevad olemasolevad ja tulevad regulatsioonid kestlikult tegutsema, siis turgude puhul on see erinev. Järjest rohkem näeme, et välispartnerid pole nõus maksma sentigi rohkem selle eest, et toode või teenus on n-ö roheline, küll aga järjest enam muutub see valikukriteeriumiks, kas sind üldse oma tootega konkureerima lastakse.

Kui nüüd tundub, et tööstuses ajab üks problem teist taga ja olukord on väga hull, siis tegelikult võib vist öelda, et tegemist on tööstuse jaoks argipäevaga, sest samad väljakutsed on tööstust saatnud juba aastaid ja on hakkama saadud. Isegi ei tasu öelda, et me oleme kuskil kriisis, vaid selline üles-alla ettevõtluskeskkond ongi uus normaalsus, millega on ka enam-vähem harjutud.

Tööstus muutub IT-põhiseks

Palju räägitakse, et uute teemade tõusuga on olulisteks sektoriteks kerkinud näiteks kaitsetööstus ja rohetehnoloogiad. Samas võib öelda, et kogu tööstus on liikumas rohkem tehnoloogiasektori poole ning seda teeb samuti näiteks ka IT sektor. Tehnoloogiapõhisus ning uute tehnoloogiate välja töötamine ja tootmine on see, mis võiks olla meie uus konkurentsieelis.

Hea näide on kaitsetööstus, kus saavad kokku tegelikult väga paljud sektorid nagu näiteks IT, elektroonika, masinaehitus jne. Selles mõttes pole oluline, milline tehnoloogiasektor parasjagu buumib, klassikaline tööstus on see, mis selle toote või selle komponendid lõpuks füüsiliselt valmis teeb. Oluline on, et need uued tooted oleks järjest keerulisemad ja looks järjest rohkem lisandväärtust.